Kanter: nii positiivset ärevust pole ammu tundnud

Londoni olümpiamängudelt Eestile teise medali toonud Gerd Kanter kanti õlgadel medalipeole. Foto: Liis Treimann

Gerd Kanter võitles ennast kõigi aegade ühes tihedamas kettaheitevõistluses poodiumile. «Seekordne medalivõit tekitas väga võimsa emotsiooni – paneksin selle oma karjääris Helsingi MMi hõbeda järel isegi teisele kohale. Ma ei tea, kas see tuleb võistluse tihedusest või sellest, et püstitasin siin oma hooaja tippmargi, kuid üle mitme aasta on tunne niivõrd võimas,» rääkis Londoni olümpia kettaheitevõistluses pronksmedali võitnud Gerd Kanter.

Tiitlivõistlustel karjääri kaheksanda medali saanud meest ei heidutanud karvavõrdki ka see, et neli aastat tagasi võitis ta Pekingis olümpiakulla. Ta väitis, et seekordne tundepuhang oli isegi vägevam.

Gerd Kanter, mõned aastad tagasi olid nii tõsine spordimees, et kõik, mis jäi allapoole kulda, polnud sinu jaoks see päris õige. Seekord suudad aga pronksmedalist tõsiselt vaimustuda.

Kui oled nii pikalt selles karussellis, näed kõrvalt palju ebaõnnestumisi – näiteks hiinlane Liu Xiang... Nägin, kuidas ta jäi teist olümpiat järjest mängust välja. Medalid ei ripu kapis, need tuleb ikka siin vormistada ja see pole lihtne. Medalit väärt mehi on tavaliselt rohkem kui neid, kes autasuni küündivad.

Mullu Daegu MMil teadsin, et Robert Hartingu heiteni ma nagunii ei küündi ja mäng käib hõbeda peale, aga siin oli viimase katseni tunne, et kui saan kõik heitesse, olen võimeline kulla eest võitlema. Just see muutis olümpiavõistluse minu jaoks erilisemaks. Kui sörgid lihtsalt sabas ja tead, et pronksist enamat nagunii ei saavuta, pole ka emotsioon nii kõva.

Heitjatele on omane pärast ketta lendulaskmist möirata ja tundeid välja elada. Kas tavainimesele on üldse võimalik selgitada, millest need pursked tulevad?

Sel hetkel, kui ketta lahti lased, tunned ära, milline oli tabavusprotsent. Kas läks kiiresti käest ära või said energia sinna sisse panna. Üldiselt see tunne ei peta. See on nagu korvpalli vabavise – näed kohe ära, et läks.

Tavaliselt tuleb karjatus iseenesest, aga see näitab ka seda, et panin kõik sinna sisse ja hirmsasti tahan. Mõni mees röögib iga asja peale, aga ise teen ma häält vaid siis, kui on üht-teist näidata. Olümpiavõistluse parimal katsel tundsin kohe, et midagi nagu tuli.

Oma karjääri tippaegadel heitsid pidevalt väga kaugele ja võitsid kõiki, ent viimastel aastatel pole sa enam kettaheites valitseja. Kas sina oled aastatega jäänud kehvemaks või on teised muutunud tugevamaks?

Kui vaadata võidutulemusi, siis tase on ju jäänud samaks – heita tuleb 69 meetri kanti. Seega pole muutust toimunud, vaid probleem on minu enda varjuajas. Olen oma teed pikalt otsinud ja see oli väga raske aeg. Mulle on alati meeldinud trennis kaugele heita, mõeldes, et kui seal ei tule, kuidas ta siis võistluses tuleb. Kui aga ketas ei lenda, siis murradki pead, et milles probleem – kas vanus teeb oma töö või mis… Oma jälje jättis 2009. aasta ületreening, lisaks pole ma leidnud õiget heitetehnikat.

2009. aasta raputas mind ja kogu tegevus läks uude otsimisfaasi, mis osutus pikaks ja vaevarikkaks teekonnaks. Nüüd tundub, et olen leidnud enda jaoks õiged asjad. Vaatan kõrvalt Virgilijus Aleknat, kes 40-aastaselt heidab ikka nii kaugele. Soovin temaga sellel teemal vestelda, teiste kogemusi tuleb kuulata ja selle abil leida oma tee. Vana mehena saab veel sporti teha küll.

Sa oled 33-aastane – võrreldes mõne aasta taguse ajaga on ilmselt treeningud ja tööga kaasnevad tunded muutunud.

Minu jaoks algasid kõik probleemid ületreeningust. Mingil hetkel treenid end natuke nüriks ja see toob kaasa ka muutused heitetehnikas. Siis pead end uuesti muutma, ent selleks, et asjad jälle toimiksid, tuleb teha sadu ja sadu katseid.

Vahepeal väsimusfoonilt tegutsemine on jätnud tehnikasse jälje ja sellest väljatulemine pole kerge. Kõige lähemale jõudsimegi alles selle olümpia eel – õiges suunas liikusin juba varem, kuid päris selge arusaam, mida teha, tekkis alles pärast viimast kontrollvõistlust.

Olen viimasel ajal palju vaadanud oma suurvõite toonud võistlusi ja võrrelnud seal kasutatud tehnikat praegusega. Mõned asjad olid siis paremad, mõned nüüd. Vanasti oli jõu osakaal väga kõrge – arvasin, et mida rohkem, seda parem, kuid nüüd olen sellest loobunud.

Londonis võidetud pronks andis taas julgust minna edasi juba varem väljaöeldud eesmärkide suunas, näiteks heita tiitlivõistlustel üle 70 meetri. Seni on seda suutnud vaid üks mees, aga leian, et sihid peavadki olema kõrged.

Sinu tiimil on ambitsioonikust näitav nimi 75pluss. Kas sa ei pelga, et see võibki jääda pelgalt nimeks? Viimastel aastatel pole sa nii võimsaid tulemusi näidanud.

Loomulikult pole asjad nii nagu varem, kui üldfoon oli pidevalt kõrge. Nüüd lähen ühe tippvormiga tiitlivõistlusele ja suurtulemuste üritamiseks on sellele järgnev periood. Kui ma olen võimeline heitma staadionikatlas 70 meetri kanti, on heades tingimustes ka tiimi nimi kombatav.

Samas on sellise tulemuse tase ikkagi meeletult kõrge – mõned mehed on praegugi võimelised heitma 70 meetrit, kuid maailmarekordini jäävad neli-viis meetrit tähendavad tegelikult väga suurt vahet.

Siin olümpiapronksi toonud heide oleks heades tingimustes võinud lennata 72 meetrit, kuid sealtki jääb maailmarekordini üle kahe meetri. Tegelikult on see ju nii ulmeline tulemus…

Vanasti rääkisid maailmarekordist avalikult, nüüd on need jutud vaibunud. Kui palju see teema sind senini painab?

Painab see, et tippajal töötasin ise endale vastu. Rekordile vähemalt lähedale heitmiseks oli kõik olemas – praeguste teadmistega võinuks toona rohkem välja võtta. Tegelikult oli ainult üks periood, kus võimekus oli sellisel tasemel. Vahepeal muutus rekordikatsete väljahüüdmine tõesti liiga sagedaseks, aga toona oli sellel ka kõige rohkem alust. Paraku on elu näidanud, et kui lähed midagi hirmsasti hõisates püüdma, ei saavuta sa tegelikult midagi.

Suurvõistluste tulemuste poolest kuulud tippu juba 2005. aastast. Kas nii pika ajaga ei muutu kõik juba rutiiniks või suudad jätkuvalt enne võistlust end kergelt üles kütta?

Tiitlivõistlustega pole probleeme, küll aga väiksemate võistlustega. Lähed kohale, aga käima end ei saa. Sellist positiivset ärevust pole ammu olnud nagu siin olümpial – see näitab, et mäng ei ole veel läbi. Tunnen, et suudan jätkuvalt seda kõike nautida.

Aga igapäevatöö, sa pole ju enam selline trennihull nagu vanasti?

Praeguses metoodikas on puhkust rohkem ja see muudab laagrites konutamise igavamaks. Aga siis tuleb aktiivselt perega suhelda ja püüan ikka asja nautida. Kogu see tegevus on ikkagi meeldivalt südamelähedane.

Kui sa mõnel kenal kevadhommikul trenni lähed, siis mis mõtted su peas liiguvad – kas suudad jätkuvalt keskenduda vaid eelseisvale tööle või pressivad argised asjad peale?

Võib-olla on mu kõrval olevatel inimestel rutiini rohkem, kuid minu jaoks see nii ei ole. Varem soovisin igas trennis heita 70 meetrit, nüüd mööduvad harjutuskorrad pidevates otsingutes.

Minu jaoks on kõige raskemad need trennid, kus peame lihvima tehnikat ja heitma seejuures rahulikult 63 meetri kanti. Mina tahaks ikka alati täiega panna ja see tung pole kuhugi kadunud.

Viimase kahe aasta jooksul on pigem häirinud lühemaks jäävad kettakaared ja see, et ma ei saa aru, miks. Õnneks oli enne olümpiat häid trenne ja need andsid usku, et asjad liiguvad taas paremuse poole.

Vaatamata pikale karjäärile suudad sa endiselt kettaheidet nautida.

Kui heidad pidevalt 65 meetrit, ei paku see enam midagi. Seega on probleem pigem selles, kui pikki heiteid ei tule. Kui 68-meetrine heide taas üle kahe aasta õnnestub, siis see on liiga pikk aeg kuival olemiseks.

Oled juba väga kogenud sportlane ja ilmselt ei vaja enam nii palju treeneri näpunäiteid kui vanasti. Kas koostöö Vesteinn Hafsteinssoniga jätkub ka pärast tänavust hooaega?

Senisel kujul pole mul treenerit võib-olla tõesti enam vaja, kuid abi vajan ikkagi. Vesteinni roll on ajas muutunud. Mingil hetkel määras ta kindlad juhised, mida pidin täitma, ent aastatega on see muutunud koostööks, kus arutame asju koos.

Selle aja jooksul oleme ka n-ö näppu lõiganud ja teekond pole olnud peegelsile. Need on nii tema kui ka minu põhjustatud, kuid oleme neist koos välja roninud. Viimase kolme tiitlivõistlusega oleme kogunud nii palju positiivseid emotsioone, et seis on hea. Tunnen jälle, et kõik on võimalik.

Tuleviku suhtes sõltub palju sellest, kas Indrek Tustit on valmis jätkama. Tema kogemused ja teadmised on nende aastate jooksul olnud väga olulised ja võib öelda, et tänu sellele on mind hoitud ühes tükis. Meie esialgne kokkulepe oli sõlmitud selle hooaja lõpuni. Nüüd peame maha istuma ja arutama, kuidas edasi.

Abiliste otsused sinu karjääri jätkumist ei mõjuta?

Kindlasti kavatsen jätkata ja loodan, et kõik praegu minu ümber olevad inimesed on valmis edasisest koostööst rääkima. Uute inimeste puhul jääb ju alati küsimus, kas nad suudavad mind samal tasemel aidata.

Uued abilised, ka treener, võiksid samas tuua värskust ja uut hingamist.

Pärast mõõna oli meie tagasitulek pikk ja raske. Usun, et olen viimase nelja aastaga õppinud palju rohkem kui minu ja Vesteinni koostöö esimese kuue aastaga. Sport avardab pidevalt maailmavaadet – see, mida sa täna tead, pole enam homme tõde, ning kogu protsessi juures tuleb langetada õigeid otsuseid. Seepärast hakkabki enda kogemus mängima üha suuremat rolli.

Samas on võimalik õppida ka teiste kogemustest. Just seepärast ongi vaja vestelda näiteks Aleknaga, kes on sarnaste probleemidega maadelnud. Selliste inimeste juttu võin usalda, ilma et peaksin kõike omal nahal katsetama. 

Kettaheide

Finaali tulemused:

1.    Robert Harting (Saksamaa) 68.27

2.    Ehsan Hadadi (Iraan) 68.18

3.    Gerd Kanter 68.03

4.    Virgilijus Alekna (Leedu) 67.38

5.    Piotr Malachowski (Poola) 67.19

6.    Martin Wierig (Saksamaa) 65.85

7.    Yennifer Frank Casanas (Hispaania) 65.56

8.    Vikas Gowda (India) 64.79