«Ma ei ole veel jõudnud end üksikuna tunda. Suvel ümbritsevad mind inimesed ja tegemist on palju, ma ei saa nuriseda,» rääkis Eesti parim naiskergejõustiklane Anna Iljuštšenko, kel on seljataga karjääri üks keerulisemaid hooaegu. Pärast seda kui kevadel lahkus meie seast treener Martin Kutman, peab Tartus töötav ja treeniv Iljuštšenko enamiku ajast ise hakkama saama. Juhendaja töö üle võtnud Gaspar Epro õpib Saksamaal, armastatu viibib aga enamiku ajast Tallinnas.
Vaatamata kõigele jõudis Iljuštšenko Londoni olümpiaks valmistudes enda hinnangul tippvormi, kuid poolteist nädalat enne võistlust põrutas ta kanda, lisaks haigestus angiini. Probleemide kiuste ületas ta eelvõistlusel 1.90, ent finaali pääsemiseks sellest ei piisanud.
Anna Iljuštšenko, Londoni olümpiaks valmistudes olid uudses olukorras. Kas tundsid vahepeal ka kimbatust ja vajadust teatud asju kellegi käest küsida?
Kui Gaspar oleks Eestis, poleks üldse probleemi. Nüüd pean ise sporti süvenema, aga ma pole sellega harjunud. Töö käib nii, et trennis keegi filmib mu hüppeid ja õhtuti siis Gaspariga analüüsime neid. Enne olümpiat tuli ta küll nädal varem Eestisse, aga kohe esimeses trennis vigastasin jalga.
Sport on minu jaoks täiesti utoopia, ma ei saa seal mitte midagi aru. Ma ei saa öelda, kui palju oleks vaja trennis hüpata, sest mu enesetunne valetab. Kui täna on näiteks hea tuju, võiksin teha palju rohkem hüppeid, aga kolme päeva pärast selle koormuse pärast surra. Ma ei saa end kuulata.
Treener Martin Kutman tundis mind läbi ja lõhki ning teadis, milliste koormustega pean harjutama. Gaspar tunneb mind viis aastat ja on treeneriga minu teemat palju arutanud. Seepärast tunneb ta ka mu iseloomu ja teab, kuidas minuga käituda. Gaspar on ainuke inimene, kes saab mulle praegu abiks olla.
Sinu ja Martin Kutmani koostöö oli ideaalne. Ilmselt on sul raske uusi inimesi usaldada.
Tänavu suvel andsid paljud inimesed mulle nõu. Natuke ma neid kuulasin, kuid üldiselt tegin ikka nii, nagu Gaspar ütles. Inimesed võivad ju asju soovitada, kuid nad peavad mind seejuures tundma. Iga inimese nõuandeid ma ei kuula.
Kutmaniga koos töötades oli sport sinu jaoks lihtne: nii nagu treener ütles, nii ka tegid. Ise ei pidanud sa nende asjade peale mõtlema.
Kindlasti oli siis mõnusam. Nüüd on vastutust rohkem, aga küsida pole kelleltki…
Kas sa mõnikord kimbatuses olles mõtled, mida Kutman võiks selles olukorras soovitada?
Ta ütles alati, et kõik mu probleemid on hoojooksus. Nüüd ka kõrvalt öeldakse, et eelviimane samm läheb viltu või on õlad liiga ees – sellest kõigest saan ma ise ka aru. Aga kes ütleks, kuidas seda kõike parandada, mida ma pean tegema, et hoojooksu korda saada? Martin oskas seda öelda, aga praegu sellist inimest pole.
Olite treeneriga nii hästi kokku kasvanud, seepärast võis karta, et sa ei suudagi temata karjääri jätkata.
(Silma tikkuvaid pisaraid pühkides.) Väga raske teema… Hooaeg oli nagunii vaja lõpuni teha. Aga nüüd tekib tunne, et mis mul kaotada, võin ju veel natuke teha.
Olümpiahooajale jättis aga treeneri lahkumine ilmselt sügava jälje.
Kindlasti jättis. Plaani järgi pidin juba Helsingis hästi hüppama ja ma läksingi sinna just sellises rütmis, nagu alati enne tiitlivõistlusi, aga see ei õnnestunud. Enne Londonit tundsin ka, et tehnika muutub paremaks ja asjal lähevad tõusujoones, kuid siis tuli vigastus. Vaimselt oli see suvi väga raske. Tippvorm koosnebki ju füüsilisest, tehnilisest ja vaimsest osast, kuid minul vaimne pool kannatas.
Daegu MMil ja Barcelona EMil hüppasid lõppvõistlusel, tänavu talvel ei saanud sa aga sise-MMil kvalifikatsioonist edasi. Kas tegelikult oli juba seal esimene tagasilöök?
Talvised tulemused on seotud teistsuguse taustaga. Suvel võtan alati kuu aega puhkust, et Käärikul trenni teha ja tiitlivõistluseks valmistuda. Sealt tulebki tippvorm. Talvel võin teha samu treeninguid, aga… Ma käin tööl, mul on kohustused, Eestis on pime ja külm ning kõige selle pärast ma nii kõrgele ei küündigi.
Tavainimesele võib tunduda mõeldamatu, et teed täiskohaga tööd ja samas treenid tippsportlase tasemel. Kokku tähendab see on ju tohutut koormust.
See pole üldse nii raske. Mul on õppimises viimane aasta ja seepärast saan seda endale lubada. Mul on vastuvõtt vaid kolm korda nädalas, neist üks päev on tõesti pikk, siis lähen trenni alles kell seitse õhtul. Ülejäänud kahel päeval saan harjutada kaks korda päevas – näiteks teen hommikul trenni, siis käin tööl ja õhtul uuesti trenni. Sellel kevadel treenisin rohkem kui kunagi varem.
Sind innustas Londoni olümpia.
Minu tasemel enam Eesti meistrivõistlused ei motiveeri. Olümpia oli aga hea eesmärk, tahtsin väga finaalis hüpata.
MMi ja EMi finaalides oled juba osalenud, uue olümpiani on aga aega neli aastat. Kust sa kavatsed jätkamiseks motivatsiooni ammutada?
Selle pean ma endale veel selgeks tegema, aga kindlasti on hea motivatsioon kahe meetri ületamine. Kevadel tundus see isegi suurem motivaator kui olümpia, arvasin, et suudan seda teha.
Enam nii ei arva?
Seljataga on raske ja keeruline hooaeg… Ma ei teagi. Samas võib motivaator olla ka lihtsalt parem koht tiitlivõistlusel. Ma saan aru, et praeguse süsteemi järgi – treener Saksamaal ja mina Eestis – on keeruline tippsporti teha, aga mis mul muud üle jääb. Välismaal on treenereid, aga ma pole valmis sinna kolima, samuti ei saaks ma töö tõttu käia iga kuu treeninglaagrites. Ma olen kodu-inimene – sõbrad ja elu on siin, ma ei saaks ühel päeval lahkuda ja öelda, et ma teen nüüd välismaal edasi. Kodus tunnen sõprade ja lähedaste toetust.
Oled korduvalt rõhutanud, et töö on sinu jaoks tähtis. Miks sa ei võiks paariks aastaks keskenduda ainult spordile, hiljem on ju terve elu aega ortodondina töötada.
Ma degradeerun spordiga. Isegi laagris olles soovin lugeda oma erialast kirjandust, see huvitab mind. Spordis ei meeldi mulle kohusetunne, et ma pühendusin kõik aastad spordile ja peab midagi tulema… See rusub mind. Kui ma sedasi teeksin, siis tulemust ei oleks. Pealegi – spordis piisab ühest traumast ja ongi kogu lugu. Ma ei taha nii.