/nginx/o/2012/08/09/1263342t1h079e.jpg)
Millise sõnumi edastaksid kergejõustiku superstaarid oma Eesti fännidele?
Yohan Blake: ma armastan eestlasi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks Prantsusmaa spordiajakirjanik palub peaaegu igal laskesuusatamise pressikonverentsil, millest ta osa võtab, et esikolmikusse jõudnud räägiks, mida nad Prantsusmaa laskesuusatajatest arvavad. Tänavustel Prantsusmaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel sattusin olema Rafael Nadali pressikonverentsil, kus Ecuadori kirjatsura palus, et hispaanlane kirjeldaks lühidalt, mida ta Ecuadorist arvab. Londoni olümpial juhtus kergejõustikustaadioni intervjuutsoonis minu kõrval olema üks Angola ajakirjanik, kes lasi kõikvõimalikel sportlastel saata oma tervitussõnad Angola inimestele.
Need kõik tunduvad üsna absurdsete palvetena, aga siis hakkasin mõtlema – nad ju ei esitaks pidevalt selliseid küsimusi, kui keegi neile ei vastaks. Lisaks meenus, kuidas üks vabatahtlikuna olümpia uudistebüroos tegutsev meesterahvas rääkis, et sportlastel lähevad alati silmad särama, kui neid mõne võistlusvälise küsimusega üllatada.
Väsinud Eaton
Mõeldud, tehtud – otsustasin, et teen samasuguse eksperimendi ja uurin kergejõustiklastelt Eesti kohta. Plaan oli püüda suuremaid staare ja esitada kõikidele üks küsimus: «Mida te oma Eesti fännidele öelda tahaksite?»
Esimese «ohvrina» sain kätte äsja 100 m jooksus hõbemedali võitnud mulluse maailmameistri Yohan Blake’i. «Eesti?» küsis Blake esmalt, nägu naerul, aga silmadest peegeldusid küsimärgid.
«Tean paari eestlast,» jätkas jamaicalane seejärel. «Minu arvates on kõik eestlased suurepärased, ma armastan teid! Jätkake samamoodi meie toetamist, te olete imelised, jumal õnnistagu teid!»
Kuna esimene katse tuli nii hästi välja, olin veendunud, et see on käkitegu ja mu eksperiment saab imekiiresti läbi, sest mul õnnestub kohe kõikidelt soovitud tähtedelt oma veidrale küsimusele vastus saada.
Aga esimene tagasilöök tuli juba 100 m sprindis teist korda järjest olümpiavõitjaks kroonitud Usain Boltiga – iseenesestmõistetavalt tundis tema vastu huvi lisaks minule veel sadakond ajakirjanikku ja seetõttu ei pääsenud ma lihtsalt löögile.
Aga et algus oli juba tehtud, üritasin edasi ja sain jälle jutule hõbemedalivõitjaga – seekord naiste 400 m tõkkejooksus venelanna Natalja Antjuhhi järel teise koha saanud mulluse maailmameistri Lashinda Demusega.
«Peaksin teile külla tulema, kutsuge mind kunagi,» oli 29-aastase ameeriklanna esimene reaktsioon. «Tänan kõiki eestlasi, kes mind toetavad, ma armastan teid ja loodetavasti varsti kohtume!»
Seejärel kogesin järjepanu mitu tagasilööki – kuna suurte staaride vastu on huvi kõrge, tuleb nende tähelepanu eest ka rohkem võidelda ja mitmel korral osutusin võrdlemisi nähtamatuks.
Nii jäi mul vastus saamata Londonis 100 m jooksus hõbeda ning 200 m jooksus pronksi võitnud ameeriklanna Carmelita Jeterilt ja kümnevõistluse kahekordselt maailmameistrilt Trey Hardee’lt.
Kahel viimasel olümpial 200 m jooksus hõbemedaliga leppima pidanud, kuid Londonis lõpuks kuldmedali võitnud Allyson Felix küll soostus minuga vestlema, aga enne kui jõudsin oma lihtsa küsimuse esitada, sekkus pressinõunik, kes ütles, et 26-aastane ameeriklanna peab ära pressikonverentsile minema ega saa rohkem rääkida.
Eestlastele tuttav kümnevõistleja Ashton Eaton, kes 2011. aasta veebruaris Tallinnas seitsmevõistluses maailmarekordit parandas, patsutas mind lihtsalt õlale ja teatas: «Sorry, ma olen nii väsinud, et ei saa praegu rääkida.»
Siis olin juba alla andmas ja mõtlesin, et eksperiment on läbi kukkunud, aga igaks juhuks otsustasin järgmisel päeval natuke veel proovida.
Greenil Eesti juured
Lahkelt oli nõus USA kõrgushüppaja Chaunté Lowe, kes tänavu talvel sise-MMil kuldmedali võitis. «Teil on suurepärane iidol, kes teid esindab, ta on pidanud palju üle elama. Toetage ja julgustage teda!» rääkis Lowe Anna Iljuštšenkost, kellega ta kvalifikatsioonis ühes grupis hüppas. «Tean, et ta kaotas hiljuti oma treeneri, aga ta on tublisti vastu pidanud. Minu arvates on ta imeline inimene ja ma olen tema üle uhke.»
Tänavu EMil pronksi võitnud Rootsi kõrgushüppaja Emma Green Tregaro meenutas, et tal on Eesti juured. «Olen väga uhke, et neljandik minust on eestlane,» muheles ta.
Kõrgushüppe tiitlikaitsja Tia Hellebaut hakkas minu küsimusele vastama, kui Belgia koondise pressiatašee märkis, et enne tuleb kodumaisele meediale kommentaare jagada. «Luban, et tulen pärast tagasi,» sõnas Hellebaut.
Pisut hiljem nägin silmanurgast, et ta hakkas juba intervjuualast lahkuma, ent järsku pööras otsa ringi ja tuli tagasi. «Ma ju lubasin,» selgitas ta. «Tahan tänada kõiki eestlasi, kes mulle pöialt hoiavad. Kas ma üldse olen kunagi Eestis käinud? Praegu ei meenugi.»
«Tean Eestit kõige paremini mitmevõistluse pärast ja sellest on mul ainult head mälestused,» jätkas ka seitsmevõistlust teinud Hellebaut.
Sellega tõmbasin eksperimendile joone alla ning kuigi mul oli seda üsna naljakas teha, jäi see ilmselt siiski viimaseks korraks, kui maailma tippude poole sellise küsimusega pöördun.