Neljapäeva õhtul kogunes Londoni olümpia kergejõustikuareeni tribüünidele täismaja ehk 80 000 inimest. Kõik ootasid, et selle õhtu muudab eriliseks meeste 200 meetri jooks, sest mine sa tea, ehk püstitab Usain Bolt isegi maailmarekordi. Kuid tegelikult toimus umbes pool tundi varem midagi sellist, mis varjutas päeva naelaks planeeritud hetke.
Kenyalane David Rudisha pani 800 meetri jooksu finaali esimestest meetritest peale sellise tempo, et finišisse jõudes näitas staadionikell vägevaid numbreid 1.40,91 – maailmarekord!
Keskmaajooksu maailmarekord olümpiafinaalis – see on midagi erilist. Pole seal ju tempotegemiseks kasutada jäneseid, võidumees ei näinud vajadust ka taktikalisteks mängudeks, lihtsalt puhas soolojooks. Enesekindel, väärikas, võimas!
Vaoshoitud mees
Rudisha ise jäi pärast imelist tegu vaoshoituks, ta küll rõõmustas siiralt, kuid ei mingit ülepakutud veiderdamist. «Kui sain teada, et finaali ajal valitseb Londonis suurepärane ilm, otsustasingi rekordit üritada,» rääkis ta.
«Olen seda hetke kaua oodanud – püstitada maailmarekord olümpiafinaalis, see on lihtsalt suurepärane! Starti minnes mõtlesin oma isale, kes jälgis finaali telerist. Isa on mulle suureks inspiratsiooniallikaks, tema innustamiseta poleks ma siia jõudnud.»
Rudisha isa oli nooruses samuti tipptasemel jooksja, kes võitis Mehhiko olümpialt 4 x 400 meetri teatejooksus hõbeda. Kullavõiduga läks 23-aastane Rudisha oma isast mööda.
Seejuures oleks ta võinud olla suures mängus juba neli aastat tagasi Pekingis, kuid toona jäi ta vigastuse tõttu kõrvale. Londonis polnud aga ühtegi segavat tegurit ja mees näitas kogu maailmale, milleks suuteline on. Viimati küündis sellel alal olümpiavõidu ja maailmarekordi ühitamiseni kuubalane Alberto Juantorena 1976. aastal Montrealis.
«Rudisha jooks läheb ajalukku kui üks võimsamaid olümpiavõite,» õhkas Londoni mängude korralduskomitee esimees Sebastien Coe – mees, kelle käes püsis 800 meetri jooksu maailmarekord aastatel 1979–1997.
«Ta näitas meeletut füüsilist ja vaimset võimsust. Selle asemel et joosta lihtsalt olümpiavõidu peale, tahtis ta teha midagi väga erilist – võita koos maailmarekordiga.» Võrdluseks olgu toodud, et aasta tagasi Daegu MMil võidutsedes oli Rudisha Londoniga võrreldes kolm sekundit aeglasem.
Coe meenutas, kuidas ta tegi veebruaris Londonit külastanud Rudishale olümpiastaadionil ekskursiooni. Juba toona oli kenyalane öelnud, et tahab sinna tagasi, et teha staadion eriliselt kuulsaks. Rudisha pidas sõna.
Oma kodulinnas Kilgoris oli Rudisha kangelases staatuses juba enne Londoni olümpiat. 2010. aastal püstitas ta 800 meetri jooksus oma esimese maailmarekordi ning jooksumaa Kenya inimeste jaoks oli sel sündmusel erakordne tähendus.
«Rudishast peaks saama meie kohalik kuberner, me kõik hääletaksime tema poolt,» kuulutas üks kohalik elanik toona avaldatud artiklis. See avaldus iseloomustab kõige ilmekamalt, millisesse staatusesse Rudisha juba siis tõusis. Rahva vaimustus oli meeletu, Rudisha isakodu külastas ligikaudu viis tuhat õnnitlejat – endised ja praegused sportlase, poliitikud, sugulased.
Kõik nad tulid kokku, et näha tseremooniat, mille käigus pühitseti Rudisha tõeliseks Masai sõdalaseks. Nihutas ta ju juba siis kergejõustiku piire. Raske on isegi aimata, milliste pidustustega võetakse ta vastu pärast sellist olümpiajooksu…
Rohkem kogemusi
Paljude spetsialistide hinnangul võiks Rudisha olla praegu juba kahekordne olümpiavõitja. Jooksumees ise ei näe aga Pekingi võistlustest eemalejäämises suurt traagikat – vastupidi, ta arvab, et toonane vigastus võis muuta karjääri kergemaks. 19-aastase noorukina olnuks olümpiavõitja koormat raske kanda.
«Võib-olla poleks ma suutnud olümpiavõiduga kaasnevat survet taluda ja minust poleks saanud sellist sportlane nagu praegu,» mõtiskles Rudisha, kes pidi tagasilööki taluma ka aasta hiljem, Berliinis toimunud MMil. Toona jäi ta poolfinaalis esimesena edasipääsupiletita. «Pärast seda pettumust ütlesin oma treenerile, et soovin aasta lõpuks joosta võimsa aja. See pidi olema tõestuseks, et tulevikus pretendeerin ma suurvõitudele.»
Aasta lõpus püstitaski Rudisha Aafrika rekordi ja alates sellest hetkest oli ta eesmärgiks Londoni olümpiavõistlus. Justkui vahepalana võttis ta 2010. aastal oma nimele 800 meetri maailmarekordi, aasta hiljem krooniti ta aga Daegus maailmameistriks. «Ma ei arva, et sellega on minu rekordilimiit täis. Usun, et kui lähen mõnele võistlusele väga värskena, on kõik võimalik,» märkis Rudisha.