Pole sport? Proovige järele teha!

Tugevate Venemaa ja Hiina naiskonna järel pronksmedali võitnud hispaanlannade stiilinäide. Foto: Liis Treimann

Sellest aastast pääsesid olümpiale ka naispoksijad, kuid kujundujumine ja iluvõimlemine on endiselt ainsad alad, kus olümpiale pääsevad vaid naised. Nii kujundujumine, iluvõimlemine, võistlustants kui ka iluuisutamine on pealtnäha lihtsad alad, mida on ilus vaadata, aga tegelikult peitub kogu selle graatsia taga tundide viisi higivalamist.

Millegipärast peavad paljud just kujundujumist kõige veidramaks olümpiaalaks, mis ei vääri oma kohta maailma suurimal spordipeol. Londoni olümpia veekeskus oli aga kõikidel võistluspäevadel puupüsti täis ja rahvas elas maruliselt kaasa.

Ala jälgimine on pealtvaatajaile äärmiselt lihtsaks tehtud – kes tahab, hoiab pilgu basseinil, aga soovi korral saab suurelt ekraanilt vaadata, mis toimub sel ajal vee all, kui piigade jalad vee peal sünkroonis liiguvad.

Kujundujumine ühendab endas ujumist, tantsu ja võimlemist ning sellel on kolm võistlusklassi – soolo, duetid ja rühmad–, olümpial võistlevad paarid ja kaheksaliikmelised naiskonnad.

Võistlus on jagatud kaheks – esmalt esitatakse tehniline kava, kus tuleb etteantud järjekorras elemente sooritada, ning järgmisel päeval vabakava, kus võib fantaasial lennata lasta.

Mõned tantsuliigutused

Enne vette hüppamist marsivad neiud iluvõimlejaliku, pisut liialdatud sammuga basseiniäärele, teevad ilma muusikata mõned tantsuliigutused ja sukelduvad seejärel helesinisesse basseinivette. Sarnaselt võimlemisega kannavad ühes naiskonnas võistlevad piigad ühesuguseid, võimalikult sätendavaid trikoosid.

Kõik nad on tugevalt meigitud, et ka kaugemale näha oleks. Huvitav on aga see, kuidas kujundujujad soengut teevad – kuna juukselakist on vee all vähe kasu, tuleb neil kasutada natuke karmimaid meetmeid ja seetõttu kinnitatakse krunni pandud juuksed želatiiniga.

«Armastan seda ala kogu südamest ja ausalt öeldes mulle meeldib, kui raske see on,» muheleb teist olümpiat järjest Kanada naiskonnaga 4. koha saanud Tracy Little. «Inimesed arvavad, et see on ääretult kerge ja lõbus, aga tegelikult ei paista selle raskus meie naeratuse tagant välja.»

Sügisel 27-aastaseks saav Little leidis tee kujundujumise juurde alles teismelisena, alustades treeningutega 14-aastasena. «Olen lapsest saadik erinevate spordialadega tegelenud, eelkõige igasuguse veespordiga – veepall, vettehüpped, ujumine, kiirujumine,» loetleb ta. «Ükskord nägin, kuidas teised tüdrukud kujundujumise trennis harjutasid ja see tundus nii põnev, et vahetasin ise ka ala. Aga tegelikult peaks sellega juba noorelt alustama.»

1984. aastast olümpiakavva lülitatud kujundujumises tippu jõudmiseks on treeningmahud halastamatud. «Treenime iga päev kaheksa tundi – lisaks veetrennidele veel akrobaatika, jõusaal –, õhtuks oleme rampväsinud,» jutustab hommikuti kella seitsmest treenimist alustav Little naeratades. «See on nagu täispikk tööpäev, millele järgneb taastumine.»

See tähendab, et ala tõsiselt harrastavale naisele millekski muuks eriti aega ei jäägi. «Osa tüdrukuid käib õhtuti koolis, aga tavaliselt jäävad nad tundides magama, sest on treeningust nii väsinud,» muigab Little. «Mina käisin ülikoolis, kuid poolteist aastat tagasi jätsin õpingud pooleli, ma lihtsalt ei suutnud õiget tasakaalu leida ja niimoodi kannatasid mõlemad, nii kool kui ka trenn. Targem oli ühele asjale keskenduda.»

Pool aega vee all

Little ei salga, et nii temal, rühmakaaslastel kui ka paljudel teistel kujundujujatel on tulnud korduvalt enda ala kaitsta, kui väidetakse, et tegemist polegi päris spordiga.

«Kõigepealt tahaksin kõikidele kritiseerijatele öelda, et nad peaksid seda kas või korra proovima ja siis nad saavad alles aru, millises vormis üks kujundujuja olema peab,» selgitab Little tõsinedes. «Või siis on ka teine variant – kui te seda telekast vaatate, siis hoidke hinge kinni terve aja, kui me vee all oleme, lisaks jookske samal ajal toas ringi. See on väga raske!»

Kolmeminutilisest kavast möödub umbes pool vee all. Little tunnistab, et nende jaoks on hinge kinnihoidmine võrdlemisi suur väljakutse. «Peamine on rahulikuks jääda, sest kui lähed närvi, hakkab süda kiiremini lööma ja siis võib juhtuda, et minestad ära,» tõdeb ta.

«See on umbes sama, kui jooksed kolm ja pool minutit hästi kiiresti ning vahepeal pead veel ka hinge kinni hoidma,» kirjeldab koos Mary Killmaniga paaride seas 11. koha saanud Mariya Koroleva. «See on päris hirmuäratav, keha muutub tuimaks ja mõistus samuti, sa pole enam võimeline mõtlema, sest sul pole piisavalt hapnikku.»

Londonis võidutses rühmakavade seas neljandat olümpiat järjest Venemaa naiskond, teenides tänavu kahe kavaga 197,030 punkti. Hõbemedali võitis Hiina 194,010 punktiga ning kolmas oli Hispaania 193,120 punktiga. 189,630 punkti kogunud Kanada piigad pidid leppima 4. kohaga.

«Hindamine on kõike vastikum osa, kuna me ei saa selle ajal enam midagi teha. Anname basseinis endast parima, aga alati ei lähe nii, nagu tahaksime,» nendib ka Pekingis võistelnud Little.

Samade riikide esindajad moodustasid esineliku ka paaride seas, olümpiavõitjaks tulid venelannad Natalja Istšenko ja Svetlana Romašina.

Kujund- ehk sünkroonujumise ajalugu

Kujundujumine ehk sünkroonujumine on ujumist, tantsu ja võimlemist ühendav vee­spordiala.
Kujundujumist hakati võistlusspordina harrastama 1950. aastatel, Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon (FINA) tunnustas uut ala 1952. aastal.

Olümpiakavva jõudis kujundujumine sooloesinejate ja paaride esituses 1984. aastal Los Angeleses, 1996. aastal oli kavas vaid kaheksa ujuja rühmaharjutus, alates Sydneyst lisandus sellele uuesti paaride võistlus.

Aastatel 1973–1994 võitsid kõik tiitlivõistlused kõigis kolmes kategoorias kas USA või Kanada kujundujujad. Viimastel aegadel on domineerinud venelannad, ühe kulla on saanud ka Prantsuse ja Jaapani kujundujujad.

Kujundujumine on iluvõimlemise kõrval üks kahest spordialast, milles olümpiamängudel võistlevad vaid naised. PM