Põlluste Eesti olümpiast: kaks medalit on supertase

Henn Põlluste. Foto: Liis Treimann

Sügisel 60 aasta juubelit tähistava maadlustreeneri Henn Põlluste õpilane Heiki Nabi võitis Londoni olümpialt hõbemedali ja see annab kogu elu maadlusele pühendanud mehele õiguse ütelda, kuidas võiks areneda kodune maadlus ja sport tervikuna.
 

«Spordi toetamine on riiklik poliitika – kas toetada kõiki või ainult tugevamaid, kas naisekandmine on sama sport kui kettaheide… Eesti rahva toovad maailmale nähtavaks ikkagi olümpiaalad, võib-olla peaks neid rohkem toetama ja teised jätma harrastustegevuse tasemele. Peaksime toetama seda sporti, millest loodame edu,» arutles Põlluste Londoni olümpia eelviimase päeva pärastlõunal sportlasküla kohviku terrassil istudes.

Henn Põlluste, mõistagi oli teie jaoks olümpia tipphetk Heiki Nabi medalivõit. Kuid mis on olümpial veel elamust pakkunud?

Kogu olümpia – võistlused, kogu korraldus… aga väga suure elamuse jättis ikkagi vastuvõtt kohalikus Eesti pubis. Olin esimest korda sellises olukorras ja nägin, kui ühtne võib olla eesti rahvas. Sellise tähelepanuga peab harjuma, aga samas on see kõik ka omamoodi meeldiv. Tegelikult olen ju nii vilets treener, et jõudsin olümpiale alles teist korda – Tarvi Thombergiga 2004. aastal Ateenas ja nüüd koos Heikiga.

Võib vist öelda, et elutöö on tehtud.

Suuremad unistused on tõesti täitunud. Üheksakümnendatel Soomes treenerina töötades jõudsime maailmameistritiitlini ja EM-medaliteni ning see andis usku oma tegemiste õigsusesse. Koju naastes oli kindel soov teha ka eestlastest selliseid mehi.

Maadluse seis pole Eestis kiita – avalikkuse tähelepanu napib ja tegemist oleks justkui natuke nurgataguse alaga, mis omakorda muudab keeruliseks sponsorite leidmise. Kas sellises seisus on ala juures püsimine raske?

Minu jaoks ei ole, sest maadlus on minu elustiil ja ma olen kõik sellele andnud. Ma ei taha näha, et Eestile kõige rohkem medaleid toonud ala on teisejärguline, püüan seda olukorda ikka parandada.

Tegelikult pole meie olukord üldse halb ning üldsuse huvipuuduse jutt pole ka päris õige. Tean, et olümpia ajal vaadati Gerd Kanteri finaali ainult natukene rohkem kui maadlust. Seega tahavad inimesed näha ka selle ala võite ja kordaminekuid.

Ilmselt ongi see huvi vaid võimalike suurvõitude puhul.

Maadlus on selline ala, kus mõnikord ei saa isegi treenerid aru, kuidas need punktid lähevad ja mida seal tehakse. Aga vaatajaid tasub julgustada, umbes kolmandal korral hakkad juba põhimõttelisi asju mõistma.

Ma ei saa öelda, et kõik maadluse juures tehtud uuendused mulle meeldivad. Vanasti sai maadleja oma eelised ära kasutada, aga nüüd on palju sundolukordi, mis nõuavad kindlaid omadusi. Muutunud on ka psühholoogiline pinge, võitmiseks tuleb ju võita kaks minimatši. Aga see kõik on seepärast, et maadlus püüab ajaga kaasas käija.

Igapäevaselt töötate Audentese spordikoolis. Kas maadluspoisse on sinna lihtne leida?

Komplekteerimine ei ole lihtne, aga meil on tekkinud teatud klubid, kes on näinud selle kooli kasulikkust ja suunavad oma paremaid sinna. Vanasti jäi palju häid maadlejaid õppetestidega välja, kuid nüüd pääsevad kõik tasemel maadlejad sisse – kas nad sinna ka püsima jäävad, sõltub juba nende tahtest. Kokkuvõttes poisse siiski jätkub.

Maadlus on ilmselt rohkem sitkemate maapoiste ala.

Meile tulevad poisid peamiselt Märjamaalt ja Vigalast. Seal on head treenerid, kes valmistavad poisse ette, et tuleb periood, kus on vaja kõvasti õppida ja trenni teha.

Aga tegelikult on maa- ja linnapoiste vahe jäänud väga väikseks. Õiget maatööd ju enam ei tehta, lapsi viiakse kooli autoga ja seepärast pole ka kehaliselt suurt vahet. Maapoisid on siiski rahulikumad ja kui nad juba Audentesesse tulevad, on nad seadnud endale kindla eesmärgi teha tõsiselt sporti.

Olümpiamängude hõbemedal võib ju tekitada tõelise maadlusbuumi. Kas meil on üldse piisavalt kohti, kuhu poisid saaksid trenni tulla?

Loodan tõesti, et buum tuleb, seda näitab ka aastatetagune Soome näide, kus pärast medalivõite olid maadlussaalid poisse täis. Nüüd sai maadlus ka meil palju positiivset reklaami – algas see juba suvel Endla teatri etendusega, mis oli väga maadlust propageeriv, ja jätkus Heiki medaliga. Nüüd oleneb palju maadlustreeneritest ja klubidest, kuidas me oskame selle ära kasutada.

Teil endal on kindlasti tulevikunägemus juba paigas.

Minul on juba ammu soov luua maadluskeskus, kus saaksid kõik linna õppima tulevad noored jätkata maadlemist. Seal võiks olla võimalus treenimiseks ja üleminekuperioodil elamiseks. Natuke on see juba õnnestunud, natuke mitte…  sai ju Heikigi kaks aastat pärast Audentese lõpetamist ühiselamus edasi elada ning samal ajal Sisekaitseakadeemias õppida ja korralikult harjutada. Kuid sellist keskust, nagu on paljudes riikides, meil seni ikkagi pole.

Sponsorid tahaksid ju olla kindlad, et nende raha läheb õigesse kohta. Kui nad näevad, et keskus töötab ja toodab tulemusi, siis miks nad ei peaks toetama. See ei pea olema tingimata Audentese juures, kuid kindlasti Tallinnas, sest kõik noored suunduvad ju pärast kooli lõppu Tallinna või Tartusse. Sellega hoiaksime ära noorte kadumise. Meil on palju maadlejaid noorteklassides, kuid pärast gümnaasiumi on nagu noaga lõigatud. See on meie kitsaskoht.

See on terve Eesti spordi kitsaskoht.

Ilmselt küll. Näiteks Soomes on mitmed olümpiaspordikeskused ja meil võiks olla midagi sarnast.

Kas Heiki Nabil olid olümpiaks valmistumiseks loodud head tingimused?

Heiki sai aastaid A. Le Coqi noorsportlase stipendiumi ja see võimaldas koos alaliidu stipendiumiga normaalselt ära elada. Kui see aga lõppes, siis maadlusliit ja Viru Keemia Grupp kindlustasid meile treeninguks kõik võimalused, kuid isikliku palga ja korteriüüri peale raha nappis. Maailmameistri kohta oli ta palk ikkagi väga väike.

Eesti on väike riik, ent saime Londoni olümpialt kaks medalit. Kas see on hea tulemus ja näitab, et kõik on hästi?

Tulemus näitab, et Eesti on spordiriik, aga muus osas ei tahaks ma praegu seda sügavalt analüüsida. Tuleb rahulikult mõelda ja vaadata, mida edasi teha. Loomulikult kõik tahavad, et meil oleks neli-viis medalit, kuid väikse rahvana pole see võimalik.

Sport on muutunud, vanasti oli see vabatahtlik tegevus, kuid nüüd kipub tööks. Kuid kõik ju tahavad teha oma tööd võimalikult hästi ning teenida võimalikult suuri tulusid. See tõstab konkurentsi ja seepärast on kaks medalit supertase.

Olümpiamängude tuules võiksid spordiinimesed ise jõulisemalt probleeme välja ütelda ja teha tuleviku kohta ettepanekuid. Pealegi on ju varsti tulemas EOK presidendi valimised ja ilmselt eeldab see teatud muutusi ka spordisüsteemis.

Midagi muutes peame enne selgitama, kas see ikka on parem. Maadluses oleme saavutanud edu ja soosingu ja kui me ei oska siit edasi minna, ei tule meid ka mitte keegi teine tõstma. Õnneks on meil väga hea koostöö naabritega – Leedu, Soome, Rootsi, Peterburi.

Käime nende juures laagrites ja kutsume endale siia häid vastaseid. Piisab, kui helistan Peterburi ja kohe ollakse valmis saatma kedagi koos Heikiga treenima. Need võimalused tuleb ära kasutada.

Õpilase medal innustab ilmselt teidki edasi püüdlema ja uusi asju õppima.

Igal treeneril on õpilaste käest õppida – tehnikat, taktikat, iga võistlus toob välja nüansse. Tuleb koos maailmaga areneda, olen küll aastates mees, aga tunnen end noorena. Tähtis on koos poistega areneda, kuigi tahaks nagu vanasti liidu koondises, et kui keegi hiljaks jääb, siis karistused ja värgid… aga elu muutub. Kui tahad spordis midagi muuta, pead eelkõige ennast muutma, aga samas vaatama, et kogu tegevus ei läheks liiga palaganiks.

Sport on tõsine asi.

Jah, sport on tõsine asi ja nõuab tõsist suhtumist. Pole lihtne olla vananev treener, veel nüüd peab hakkama inglise keelt õppima. Kogu maadluse analüüs on muutunud, enam pole vaja videot teha, vaid internetis on kõik olemas ja sealt saab vaadata, kuidas keegi maadleb.

Väga lihtne oleks olla treener, kui keegi ütleks, et see, mis teed, on õige… ikka tuleb ise kõik läbi katsetada.