Põhja-Korea olümpiasportlastest saavad kangelased või sunnitöölised

Tõstja Kim Un Guk pärast olümpia­võitu au andmas. Foto: SCANPIX

Mitte kõiki olümpiasportlasi ei oota kodumaale naastes ees pudrumäed ja piimajõed. Põhja-Korea on mitterahuldavaid tulemusi näidanud sportlaste osas väga karmi käega – atleedid saadetakse karistuseks koguni sunnitöölaagritesse.

Parimatele sportlastele aga kingitakse kortereid, külmkappe, autosid ja telereid. Lisaks tõusevad nad sotsiaalses staatuses, teenides rahvasportlase või -kangelase tiitli.

Telekanali ABC uuring tuvastas, et kommunistliku riigi sportlased heidetakse pärast suurvõistlustel põrumist enamasti spordiklubidest ja -liitudest välja ning tihti suunatakse ka mõneks ajaks sunnitöölaagritesse.

Eriti karmilt suhtutakse neisse sportlastesse, kes jäävad vahetus konkurentsis alla riigi suurimatele poliitilistele vaenlastele ehk Lõuna-Korea või USA esindajatele. Ka pärast 2010. aasta jalgpalli MMi kirjutas meedia, et Põhja-Korea meeskonna peatreener pidi hiljem kodumaal sunnitööle minema.

Uudistekanali CNN andmeil toimub sealsetes sunnitöölaagrites lisaks ränkraskele tööle ka inimeste piinamine ja näljutamine. Inimõiguste eest võitleva organisatsiooni Amnesty Internationali andmeil on Põhja-Korea kuues suures laagris vangistuses ligi 200 000 inimest.

Amnesty Internationali raporti järgi peavad inimesed laagrites tegema rasket füüsilist tööd, saavad ebapiisavalt süüa, neid pekstakse ja ei võimaldata arstiabi. Paljud surevad juba vangistuses või pärast vabanemist.

Londonis viibinud diktaatorliku riigi sportlased hoidsid omaette ja kaasvõistlejatega ei suhelnud. Ka ei osalenud nad pressikonverentsidel ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumine või kultuuriüritustel käimine oli rangelt keelatud. Londonis jätsid mõned medalivõitjad isegi autasustamistseremooniale minemata.

Üks väheseid hetki, mil põhjakorealased teiste riikide esindajatega võistlusväliselt kokku puutusid, oli siis, kui nende naisjalgpallurid vabal ajal Prantsusmaa jalgpalluritega lauatennist mängisid.

Neis üksikutes intervjuudes, mida kommunistliku riigi sportlased andsid, jääb kõlama vaid 28-aastase riigijuhi Kim Jong Uni ülistamine. «Võitsin kulla, sest meie suur juht ja liider Kim Jong Un andis mulle jõudu ja julgust,» olid Londonis triumfeerinud tõstja Kim Un Guki sõnad pärast võistlust. «Minu edu saladus on endise juhi Kim Jong Ili ja tema järglase Kim Jong Uni usk ja armastus,» lisas teine tõstmise olümpiavõitja Om Yun Chol.

Põhja-Korea sportlased läbivad teel tippu ülikarmi sõela ja need, kelles nähakse eeldusi kaugele jõuda, pannakse juba lapseeas range režiimiga erikoolidesse, kus lisaks treeningule tehakse ka kõvasti ideoloogilist propagandat. Ka 1999. aasta kergejõustiku MMil üllatuslikult naiste maratonis esikoha võitnud Jong Song Ok sai inspiratsiooni riigijuhilt. «Joostes kujutlesin silme ette Kim Jong Ili pildi ning see aitas mul lõpuni joosta,» kinnitas naine.

Londoni olümpial oli põhjakorealastel võimalus spordimaailma suursündmust teleri vahendusel jälgida kuni viis tundi päevas. Siiski mitte otseülekandena. Ka pole teada, kui paljudel näljahäda kannatava riigi elanikel kodus üldse teler on. Kindlasti said aga olümpiat vaadata eelmistel suurvõistlustel häid esitusi teinud sportlased, kes preemiaks teleri on saanud.

Londonis oli võistlustules 56 põhjakorealast, medaleid võideti kokku kuus, neist neli olid kuldsed, lisaks kaks pronksi. Seni edukaim olümpia on neile olnud Barcelona, kus 1992. aastal võideti üheksa medalit - neli kulda ja viis pronksi.