Karmid hobid – veri ja sinikad

Foto: Peeter Langovits

Võitlusaladega tegelevad õrnema soo esindajad on igapäevaelus tagasihoidlikud ja naiselikud.
 

Helin Paara on pealtnäha täiesti tavaline, pigem tagasihoidlik noor naisterahvas, kes igapäevaelus töötab tegevusterapeudina – aitab parandada inimeste tegevusvõimet. Kuuldes, millist spordiala ta harrastab, ollakse tavaliselt üllatunud.

Nimelt on see tagasihoidlik naisterahvas sportlik vabavõitleja, kes tegi kevadel MMA Rajul oma profidebüüdi. «Ma loodan, et päris kilomeetri kauguselt ei paista välja, et ma MMAga tegelen,» muheleb Paara. «Viimasel ajal pole enam väga tihti uuritud, aga aeg-ajalt ikka küsitakse, lihtsalt huvi pärast, miks ma seda teen. Vastan, et lihtsalt meeldib. Keegi pole väga halvustava pilguga vaadanud.»

Paara selgitab, et tundis, et on pisut ehk liigagi tagasihoidlik ja vajaks veidi agressiivsust, ning niimoodi alustas ta umbes kaheksa aastat tagasi sellise võitluskunstiga nagu wing tsun.

«Selle kõrvalt hakkasin tegema natuke lukumaadlust, mingil hetkel kadus wing tsun ära, vaikselt lisandusid poks ja taipoks ning lõpuks tuligi kokku sportlik vabavõitlus,» meenutab ta. «Minu jaoks pole tegemist jõhkra alaga, treener ja treeningmeetod on alati hästi mõistlikud olnud. Kui ma iga päev sinise silmaga koju läheksin, siis hakkaksin mõtlema, kas ikka peaksin sellega tegelema.»

Vigastusi ei pelga
Kooli ajal ka ujumise ja võrkpalliga tegelenud Paara arvates on kõige tähtsam, et inimesed ise eelarvamustest võitu saaks ega vaataks kontaktalasid kui üksnes meestele mõeldud sporti. «Ma ise ei saa enam aru, kui ilus või hea on seda vaadata, aga mulle meeldib sellega tegeleda.

Enamasti on probleem selles, et inimesed pole absoluutselt kursis, mida see ala endast reaalselt kujutab ja kuidas treenitakse,» nendib Paara. «Ilmselt kui naisterahvas lihtsalt võistlust vaatab, siis teda väga ei kutsu selle alaga tegelema, aga trenn ja võistlused on kaks täiesti erinevat asja, minu arvates on see tegelikult selline pehme spordiala.»

Raskeid vigastusi Paaral pole olnud, pelgalt venitused ja mõned sinikad. «Soome võistlustel sain ninale ühe haava, millest jäi väike arm, aga see polnud ka midagi traagilist,» kommenteerib ta. «Ega ma näos olevate sinikate üle just õnnelik ei ole, aga otsest hirmu ka pole, need on mööduvad vigastused. Ma pole sellest endale probleemi teinud, muidu ma ju ei tegeleks sellega.»

Paara amatöörikontol on neli võitu ja mitte ühtegi kaotust, esimest korda profireeglite järgi võisteldes tuli tal tunnistada rootslanna Pannie Kianzadi paremust. «Praegu jätkan kindlasti profina, kuigi välismaale ma ei kipu, sest mul pole suurt plaani maailma esimeste sekka jõuda, tahan lihtsalt ise järjest paremaks saada,» räägib ka sügisesel Rajul võistlev Paara.

Aastatega on võitlusspordialad naiste seas üha populaarsemaks saanud ning tänavu tegi olümpiadebüüdi naiste poks. 20-aastane Merlin Parkel tegeles kergejõustikuga, kui sõbranna ta ükskord poksitrenni kaasa kutsus. Treener Vello Kibe nägi kohe talenti ja nii jäigi Parkel selle karmi ala juurde.

Parkeli isa on väga toetav, ent kui tütar kord verise huulega koju tuli, oli ema ikka pisut ehmunud. «Siis ema, jah, küsis, et kas on ikka vaja sellise alaga tegeleda, aga enamasti on lähedased väga toetavad,» muigab lisaks karmile alale ka üdini naiseliku salsatantsuga tegelev Parkel.

«Tihti inimesed ehmuvad, kuuldes, et tegelen poksiga. Ja lahmivad, et see pole ikka üldse naiste ala, aga eks inimesi on igasuguseid. See ei vähenda ju kuidagi minu naiselikkust, see on lihtsalt trenn.»

«Vabal ajal kannan ikka kleiti ja ei mõtle poksile. Eks paljud naised kardavad lihtsalt haiget saada ja seetõttu tekivad eelarvamused,» lisab Parkel.

Käis Kuubal poksimas
Parkel on käinud oma lemmikalaga tegelemas ka tugeval poksimaal Kuubal, sinna läks neiu täiesti omal käel ja otsis ise treenimisvõimalusi. «See oli suurepärane kogemus – näha, kuidas seal treenitakse. Leidsin sellise vana kooli poksisaali, mis asus aga ohtlikus piirkonnas ja üksi mul sinna minna ei lubatud,» jutustab ta õhinaga. «Kui sealse saali uksest sisse astusin, lõi uksest ninna mõnus trennilõhn ja sain seal kohalikega kuu aega koos treenida.

Seal oli kõik nii teistsugune, mingit agressiooni polnud, mängis lõbus latiinomuusika ja kõik naeratasid.»

Parkelil on profipoksis ka oma kindlad eeskujud.  «Leila Ali on naiste poksi ema,» hindab ta. «Meestest meeldivad mulle vennad Vitali ja Vladimir Klitško. Nad on ülejäänud seltskonnast erinevad – vähem sõnu ja rohkem tegusid. Sellised ärplejad mulle ei meeldi.»

Ise ta aga profiks ei püri ja soovib säilitada amatööristaatuse. «Mulle meeldib olümpiapoks ehk amatöörpoks ja raha ma selle alaga teenida ei kavatse,» kinnitab viis korda nädalas treeniv Parkel. «Amatöörpoks on minu jaoks sport, see pole nii vägivaldne nagu profipoks, kus pealtvaatajad vaid verd näha tahavad.

Tegelikult on poks nagu male, pead oma käike planeerima ja samal ajal vastase samme ette nägema. Vihaga ei ole ringis midagi teha, siis kaob kontroll ja võistlusest ei tule sel juhul midagi välja.»

Parkeli sõnul hoiab poks lisaks heale füüsilisele vormile ka vaimu terava. «Poks on tehniline ja nüansirikas. Lisab enesekindlust, distsiplineerib ning kasvatab inimesena,» arutleb Parkel. «Mulle meeldib trenni teha. Poksitreeningud on hästi rasked nii vaimselt kui füüsiliselt.»

Parkelil ei olegi Eestis eriti võimalust võistelda, pigem tuleb võimalusi leida piiri taga. «Näiteks Soomes on naiste poks väga heal tasemel. Matše organiseerib mulle Eesti Poksiliit,» lausub ta.
Liisi Kontkar on taipoksiga tegelenud kaks ja pool aastat. Samamoodi kui Parkel sattus Raplast pärit tüdruk ala juurde tänu sõbrale. Taanis elanud ja treeninud Kontkar tuli mullu ka Taani meistriks. «Treeningutel tuleb ikka poiste või meeste vastu ringi minna, tüdrukuid on sel alal vähem,» tõdeb Kontkar.

Muide, Eestis olles täheldas Kontkar seda, et Eesti mehed ei taha naistega poksida. «Taanis see nii ei olnud. Ma ei tea, millest see tuleb, võib-olla kardetakse häbisse jääda,» naerab ta.
Ebatraditsioonilise spordialaga tegeleva tütarlapse vanemad ja sõbrad suhtuvad hobisse positiivselt. «Vanaema muretseb vahel, et kuidas ma löön teist inimest,» naerab Kontkar. «Aga kui Taanis meistriks tulin, hüppasid kõik rõõmust.»

Kontkari sõnul on võitluskunstid tohutult distsiplineerivad. «Inimene õpib ennast tundma ja oma emotsioone valitsema. Kahevõitluse aladel pole võimalust kehva päeva korral kellegi teise peale loota, vaid tuleb üksi hakkama saada. Taipoks annab distsipliini, mida aeroobikast ei saa,» selgitab ta.

Elukutseliseks ei ihka
Naistele annab kahevõitlusega tegelemine kahtlemata ka teatud kindlustunde juhuks, kui kunagi peaks tekkima vajadus enda eest seista. Vaestes oludes kasvavatele lastele ja noortele on taipoks Kontkari hinnangul võimalus halvast teest eemale hoida. «Taanis on ala väga populaarne, sport õpetab kehvades oludes kasvavatele lastele austust ja distsipliini, mida nad ehk kodust ei saa,» mõtiskleb Kontkar.

Ka Kontkar pole mõelnud profileiva teenimisele. «Kardan, et siis ei suuda ma seda nii nautida nagu praegu. Tekiksid pinged. Matšidel osalen hea meelega, ent päris elukutseliseks ei taha,» nendib Kontkar, kes tahab proovida hoopis treeneriametit.