Hooaja jooksul tuhat lööki vastu pead

Ameerika jalgpallurid seisavad pärast karjääri lõppu silmitsi tõsiste tervisehädadega, mis enamasti on põhjustatud tihedatest peatraumadest. Foto: SCANPIX

Kontaktsed spordialad, nagu Ameerika jalgpall, poks ja sportlik vabavõitlus ehk MMA, on maailmas väga populaarsed, ent viimastel aastatel hakkab just Ameerika jalgpall raskete peavigastuste tõttu oma populaarsust kaotama.

Nimelt ei luba paljud lapsevanemad enam oma järeltulijatel väidetavalt ohtliku alaga tegeleda ja valitakse mõni teine hobi. Ameerika jalgpalli profiliiga NFL omakorda püüab kõikide vahenditega neid kuuldusi ümber lükata, väites, et jalgpallurite vigastused ei põhjusta hilisemas elus terviseprobleeme või koguni surma.

Aastate jooksul saadavad pidevad löögid pähe põhjustavad uuringute andmeil sportlastel hiljem mitmesuguseid raskeid tervisehäireid, peatraumade tõttu põevad paljud endised Ameerika jalgpalli mängijad, aga ka poksijad traumaatilist entsefalopaatiat. See Alzheimeri tõvega sarnanev haigus toob kaasa varajase dementsuse, depressiooni ja isiksuse muutumise.

«Ma jätkasin tihti mängimist ka pärast tugevaid lööke. Mõtlesin, et mis see mulle ikka teeb,» meenutab Jim McMahon, endine Ameerika jalgpallur, kes pärast karjääri lõppu kannatab tihti mälukaotuse all. «Ma lihtsalt ei osanud ette näha, et sellel nii tõsised tagajärjed võivad olla.» Samuti mälukaotuse käes kannatav Dallas Cowboysi meeskonna endine mängujuht Troy Aikman ei mäletanud näiteks hiljem, et osales meistrivõistluste mängul, ja ühel teisel kohtumisel arvas, et mängib hoopis oma keskkoolimeeskonna eest.

Püsivad peakahjustused

San Antonio meditsiinikeskuse neuroloogi Richard C. Seneli­cki sõnul saab ülikoolis lineman’i positsioonil mängiv Ameerika jalgpallur hooaja jooksul pea piirkonda lööke 1000 korda. Isegi kui need löögid pole väga tugevad, võivad aastate pärast ilmneda tõsised tagajärjed.

Teadlased soovitavad muuta Ameerika jalgpalli profiliigas reegleid nii, et löökide sooritamiseks ja blokeerimiseks ei tohiks enam kasutada pead, vaid ainult õlgu. «See aitaks väga palju traumasid ära hoida, kui keelata mängijatel kiivrit n-ö relvana kasutada,» ütleb Senelick. Liiga arvates kaotaks aga spordiala siis oma atraktiivsuse.

Pea- ja ajupõrutustest ei pääse ka teiste alade harrastajad, raskeid traumasid saavad nii hokimängijad, korvpallurid kui teiste kontaktsete alade sportlased. Isegi pealtnäha mitte väga tugevad kokkupõrked põhjustavad püsivaid kahjustusi.

Sunnitud reeglimuudatused

Korvpallur Alison Switzer sai ülikooli naiskonna eest mängides viis peapõrutust, mille tagajärgedega võitleb tänini. «Ma ei saa enam teha mitmeid igapäevaseid toimetusi, mida varem sain. Mu neuroloog ütles, et kui ma pärast ühte põrutust oleksin samas mängus veel teisegi löögi pähe saanud, oleksin 99-protsendilise tõenäosusega surnud,» räägib nüüd Purdue Ülikoolis aju-uuringutega tegelev naine.

Ka sportliku vabavõitluse ja poksi reegleid on aastate jooksul pidevalt täiendatud, et traumaohtu vähendada. Tänapäeval poksitakse kinnastega ja raundide arvu on vähendatud 15-lt 12-le. Kui poksija on ringis nokauteeritud, ei tohi ta teatud aja vältel võistelda ega treenida, kuna põrutusest peab taastuma. Pidevalt käiakse ka meditsiinilises kontrollis.

Clevelandis asuva Lou Ruvo aju-uuringute keskuses tehakse uuringut, milles praegu osaleb 150 võitluskunstide harrastajat ja poksijat, lõpuks loodetakse neli aastat vältavasse uuringusse kaasata 600 sportlast.
«Tahan, et mu karjäär kestaks kaua, ent samas tahan hiljem täisväärtuslikku elu elada,» rääkis profipoksija Diego Magdalena Huffington Postile. «Kui ma saan kuidagi kaasa aidata, et end või teisi sportlasi aidata, siis loomulikult teen ma seda,» põhjendas ta uuringus osalemist. Uuringut rahastab Muhammad Ali asutatud fond. Ali kannatab juba aastaid Parkinsoni tõve käes.

Uuring püüab välja selgitada, miks osa poksijaid kannatab hiljem ajukahjustuse all, ent teised mitte. «Meie eesmärk pole välja selgitada, kas löögid pea piirkonda tekitavad ajukahjustusi – seda me juba teame. Tahame välja selgitada, miks osa sportlasi on kahjustustele vastuvõtlikumad kui teised,» rääkis projekti juht dr Charles Bernick.

Poksijate nimekiri, kes on korduvate peatraumade tõttu tekkinud haiguste käes vaevelnud, on pikk – karjääri jooksul uskumatud 1403 raundi pidanud legendaarne Sugar Ray Robinson põdes samuti Alzheimerit, Aliga korduvalt võistelnud Jerry Quarry suri 53-aastaselt dementia pugilistica (üks traumaatilise entsefalopaatia vorme – toim) tõttu, tema poksijast vend suri sama haiguse tagajärjel 55-aastaselt.

«Tahame teada, millised muutused ajus aastate jooksul toimuvad, kui aju pidevalt põrutada saab. Loodame seeläbi sportlasi tulevikus aidata ja võimalikke  tervisekahjustusi vältida,» selgitas Bernick.

Depressioon põhjustab enesetappe

Teadlased leiavad ka üha rohkem seoseid peapõrutuste ja depressiooni vahel. Kui tavainimeste seas esineb depressiooni keskmiselt viiel protsendil, siis endistel Ameerika jalgpalluritel on see näitaja uuringute põhjal 20–40 protsenti. Põhja-Carolina Ülikoolis tehtud uuring hõlmas 600 jalgpallurit, kellest põdes pärast sportlaskarjääri lõppu depressiooni 20 protsenti.

Viimati šokeeris USAd depressiooni käes vaevelnud endise tähtmängija Junior Seau enesetapp. Endalt on viimastel aastatel elu võtnud ka Dave Duerson, Andre Waters ja Shane Dronett. Kõigil neil tuvastati traumaatiline entsefalopaatia. Duerson jättis endast maha kirja, kus palus, et tema aju antaks uuringuteks, mis otsivad seoseid pidevate põrutuste ja depressiooni vahel.

NFLi mängijate ühenduse andmeil surevad endised mängijad peatraumade tõttu enne 60. eluaastat. Mängijate ühendus otsustas suvel liiga isegi kohtusse kaevata, süüdistades NFLi info varjamise. Väidetavalt on liiga teadlik korduvate põrutuste ja hilisemat ajukahjustuste omavahelisest seosest, ent ei teavita sellest mängijaid. «Tahame, et liiga hoolitseks praeguste mängijate tervise eest ja tagaks, et tulevased mängijad ei kannataks samade probleemide käes,» ütles endine jalgpallur Kevin Turner.