Kaks aastat tagasi Afganistanis miinile astunud ja parema jala kaotanud USA sõdur Ryan McIntosh on neil päevil hoopis teistsuguses ametis – 23-aastane noormees töötab USA lahtistel tennisemeistrivõistlustel pallipoisina.
Afganistanis jalast ilma jäänud sõdur töötab US Openil pallipoisina
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
McIntoshi eesmärk on olla mängijatele abivalmis ja samal ajal olla ka võimalikult nähtamatu, ta tahab olla eeskujuks neile, kes on midagi sarnast läbi elanud, kuid ei taha häirida neid, kelle heaks ta töötab.
«Siin olen ma lihtsalt pallipoiss, ma pole eriline, ma ei pea ennast haavatud sõdalaseks,» rääkis McIntosh intervjuus AP-le. «Kui mul on vorm seljas, ei saa keegi midagi aru ning ka siin on minu eesmärk, et keegi ei paneks tähele, et mul on midagi viga.»
McIntoshil on samasugune süsinikkiust protees, nagu jalutul Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksjal Oscar Pistoriusel, kes tegi ajalugu, olles esimene sportlane, kes võistelnud nii paraolümpial kui nüüd ka Londoni olümpial, kus ta jõudis poolfinaali. Pistorius osaleb ka tänavusel paraolümpial.
McIntosh tegeles keskkoolis sprindiga ning tänavuse aasta alguses osales ta Colorados sõdalaste mängudel – haavatud sõduritele mõeldud olümpia-stiilis võistlusel. Seal tekkis tal mõte kandideerida US Openi pallipoisiks.
«Minult küsiti, kas ma oskan tennisepalli visata, vastasin, et olen granaate heitnud, tõenäoliselt saan ka tennisepalliga hakkama,» rääkis McIntosh, kes 600 kandideerija seast välja valiti.
Siiani on McIntosh peamiselt väiksematel väljakutel töötanud, aga korraks sai ta ka ühele suurematest väljakutest, kui tegutses ameeriklase James Blake’i mängul Louis Armstrongi staadionil.
«Ma ei taha kõlada kalgina, aga sellel pole vahet, kas inimesel on jalg või mitte, kõik pallipoisid ja –tüdrukud peavad olema tasemel,» rääkis McIntoshi ja teiste pallipoiste ja –tüdrukute juhendaja Tina Taps. «Ryan särab väljakutel ja ta on täpselt selline, nagu me tahame, et kõik need lapsed oleksid.»
McIntoshil pole küll õnnestunud nähtamatuks jääda, aga talle pööratud tähelepanu on olnud ainult positiivne. «Olin alguses natuke pinges, aga siis nägin teda ja mõtlesin, et kõik on hästi, elu on ilus,» rääkis prantslanna Pauline Parmentier, kes alistas 4. väljakul, kus McIntosh töötas, turniiril 25. paigutatud belglanna Yanina Wickmayeri. «Ta tegi oma tööd väga hästi.»
USA Tenniseliit on algatanud kampaania, tutvustamaks USA sõjaväelastele, kuidas tennis võib neile nii füüsiliselt kui vaimselt kasuks tulla. Järgmisel esmaspäeval on US Openil sõjaväelaste päev ning siis töötab McIntosh peaväljakul ja tribüünilt jälgivad teda teised sõjas haavata saanud sõdurid.
«Austan neid poisse, nad said samamoodi haavata nagu mina, tahan neile öelda, et nad saavad teha, mida hing ihaldab,» avaldas McIntosh.