Võrdlus: valge mees hakkab vastu mustale

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Kristjan Teedema

Aus ülestunnistus, miks mulle avaldavad muljet mustad mehed – ja miks nad kõigest hoolimata valgetest paremad olema ei peaks. Ent ometi on.
 

Kui mitte pöörata tähelepanu teistsugusele nahavärvile – mis siis, et tumepruun nii šokolaadilikult läikleb –, ei saa ometi jätta täheldamata, et pealispinnal torkab silma veel üks erinevus. Hillary Boni, Musta Mandri mehe kere, käed ja jalad paistavad siidjalt siledad. Tal, erinevalt valgest mehest, puuduvad igasugused karvad. Bonil ja teistel mustadel meestel need ei kasvagi.

Selliseid väliseid erinevusi Eesti ja Kenya meeste vahel märkab igaüks (ka see, kes poliitkorrektsuspolitsei hirmus räägib värvipimedast ühiskonnast). Aga need erinevused ei aita vähimalgi määral seletada, miks mustad jooksumehed valgetele alatasa kandu näitavad, nagu võis taas veenduda eelmise nädalavahetuse maratonil Tallinnas, kui Eesti parematest Kenya keskmikele mingit vastast polnud. Ja nagu võis veenduda möödunud kuul Londoni olümpial, kui mustad mehed valgetele jooksurajal peaaegu mingit sõnaõigust ei andnud.

Sedasi ongi viimase kahe kümnendiga võtnud lääne massiteadvuses võimust alistuv tõdemus, et valged pole lihtsalt jooksumehed.
Aga varem ju olid!

Hetkega turskeks
Martin Mooses, Tartu Ülikooli liikumis- ja sporditeaduste doktorant, on võtnud Aafrikas ja siinmail uuri­da, mille poolest siis Kenya välejalad oma kehaliste näitajate ja võimekuse poolest Eesti jooksumeestest paremad on. Juhtumisi sattus üks kenyalane, 31-aastane keskmaajooksja Hillary Bon, Eesti parima pikamaajooksja Tiidrek Nurme treeningupartnerina Tartusse.

Olin tudengipõlves keskmaajooksu harrastanud – ja kuulun nüüdki veel kehaehituselt pigem liiga saledate hulka –, mistap ei saanud jätta kasutamata võimalust end pesuehtsa musta jooksumehega võrrelda.

Võisin oma 187 cm ja 71 kiloga tunda end viimaks ometi turske sellina.
Ent kahe juhuisendi kõrvutamisest ei tohi liiga põhjapanevaid järeldusi teha. Palju usaldusväärsema pildi saab Moosese kogutud andmetest (vt tabel).

Suurim erinevus, nagu osutab Mooses, peitub kehamassis. Eesti võistlusjooksjad on kümme kilo raskemad kui Kenya keskmaa- ja tervelt 16 kilo raskemad kui Kenya pikamaajooksjad. Tõsi, eestlased on ka 7–10 cm pikemad. Aga maratonijooksus, tõdeb Mooses, teeb see lõpuks suure vahe, kas jalgadel tuleb edasi põrgatada 70 või 54 kilo, olgu su pikkus milline tahes.

Teine suur erinevus seisneb Moosese andmeil säärelihase ümbermõõdus. Eesti võistlusjooksjail on see ligi 37 cm, Kenya keskmaameestel 35 cm ja pikamaameestel kõigest 32,5 cm. Samuti on märgatavalt peenemad mustade meeste hüppeliigesed. Need näitajad, nendib Mooses, peaks andma kenyalastele taas eelise. Loogiline ju: mida väiksem on raskus keha raskuskeskmest kaugemal, seda kergem on jalgu liigutada.

Üks otsustav näitaja, mis eristab keskpärast jooksjat heast jooksjast, on see, kui mitu milliliitrit hapnikku suudab keegi minutis kilogrammi kehakaalu kohta tarbida. Piltlikult öeldes: mida suurem on maksimaalne hapniku tarbimise võime, seda kiiremat tempot suudab jooksja kannatada, enne kui kuhjub kiirust alandama sundiv väsimus. Üllataval kombel ei ilmne siin eestlaste ja kenyalaste vahel kuigi määravat erinevust. Miks siis eestlased sama kiiresti joosta ei jaksa nagu kenyalased?

Linnastumise häda
Põhjus, seletab Mooses, peitub mustade meeste ökonoomsuses. Nad kasutavad väiksematel kiirustel palju vähem hapnikku kui eestlased. Piltlikult öeldes hingavad nad aeglasemalt ja rahulikumalt, mis tähendab, et kiirust tõstes jääb neil veel energiavaru, samal ajal kui Eesti jooksjal on varsti hing paelaga kaelas.

Või kui autosõiduga võrrelda, siis Kenya jooksumasinad kulutavad 100 km läbimiseks vähem kütust kui Eesti omad – mistõttu neil jääbki kiiruse lisamiseks kütust ja võimsust rohkem üle.

Ökonoomsuse erinevus tuleneb peamiselt sellest, et Kenya lapsed liiguvad maal maast madalast päevast päeva kilomeetreid jalgsi, linnastunud eestlased käivad koolis või trennis auto või linnaliinibussiga. «Kui nad siis Kenyas sportimist alustavad, tuleb kiire areng paari aastaga,» tõdeb Mooses.

Ent bioloogiliselt, hoolimata erinevusest pikkuses või sääre ümbermõõdus, pole teaduslikku tõestust, kinnitab Mooses, et valged mehed ei suudaks joosta. Nahavärvil, ammugi mitte karvade eemaldamisel, pole seejuures mingit rolli.

Tagasi üles