Vägivald on spordi lahutamatu osa

Hokiliiga NHL staar Sidney Crosby on langenud P. K. Subbani rünnaku ohvriks. Foto: Reuters / Scanpix

Ameerika jalgpalli profiliiga NFLi klubis New Orleans Saints oli aastaid kasutusel väljakujunenud boonuste süsteem, kus vastasmängijale vigastuse tekitamise eest maksti kuni 50 000 USA dollarit preemiat.

Soome jäähokiliigas leidis hiljuti aset juhtum, kus treenerid õhutasid mängijaid jääle minema vaid selleks, et vastasele haiget teha. Lisaks pikkadele mängukeeldudele ähvardab nii treenereid kui mängijaid kriminaalsüüdistus.

New Orleansi meeskonna tegutsemisele järgnesid USA spordiajaloo ühed karmimad karistused – peatreener pidi vahele jätma kogu 2012. aasta hooaja ning mitmed mängijad ja asjaosalised said pikad mängukeelud ja suured trahvid.

Kui muidu on ühiskonnas igasugune vägivald taunitav, siis spordis on see mingi piirini justkui normaalne nähtus. Näiteks kui mängija füüsiliselt või verbaalselt kohtunikku ründab, saab ta selle eest igal juhul karistada. Samamoodi on paigas reeglid, et sportlased võisteldes üksteisele liiga ei teeks, kuid siin on piir hägune.

Kui muidu on ühiskonnas igasugune vägivald taunitav, siis spordis on see mingi piirini justkui normaalne nähtus.

Kui ameerika jalgpallur vastase pikali jookseb, murdes tal sealjuures paar roiet või põhjustades peapõrutuse või muu tõsise vigastuse, on see justkui normaalne, sest aitab meeskonna võidu poole. Ka jäähokis on spontaansed kaklused nii-öelda osa mängust ja kõik on sellega harjunud.

Pealtvaatajad  ihkavad verd

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teaduri Aave Hannuse sõnul on vägivald tõepoolest osake spordist. «Psühholoogias jagatakse spordivägivald kaheks – tegevusega kaasnev agressiivsus ja vaenulik agressiivsus. Neist esimene annab eelise edu saavutamiseks, vaenuliku agressiivsuse eesmärk on aga vastasele kehaline või psüühiline trauma tekitada,» selgitab Hannus.

Tema sõnul on ka uuritud, millistes olukordades agressiivne käitumine tekib. «Näiteks jäähokis viimasel kolmandikul suures kaotusseisus olles hakatakse puhtalt frustratsioonist vastasele haiget tegema. Samas kui vahe on tagasi mängitav, üritatakse vahel vägivalla abil oma seisu parandada, ka keelatud võtetega,» lisab Hannus.  

Psühholoogide sõnul aitab vägivaldsete spordialade vaatamine ka fännidel oma emotsioone maha laadida. Jäähokis on ilmekalt näha, kuidas kakluste puhkedes rahvas tribüünidel püsti tõuseb ja plaksutab.

Ka sportliku vabavõitluse ehk MMAga tegelev Ott Tõnissaar tunnistab, et MMA pealtvaatajate seas leidub inimesi, kes tulevad vaid verd otsima. «Mõni, kes kaheksast viieni kontoris istub, tahab ehk tõesti ringis näha, kuidas haiget tehakse, kuid Eestis on võistluste publik väga haritud,» räägib Eesti suurimat MMA üritust Raju korraldav Tõnissaar. «Kunagi võis küll tribüünidelt kuulda hüüdeid «Tapa ta ära!» või «Anna molli!», kuid see on nüüdseks välja juuritud.»

Sport versus vägivald

Profispordis liigub palju raha ning tahetakse iga hinna eest häid lepinguid teenida ja võita. Tõnissaar kinnitab, et enamik MMA harrastajaid astub ringi puhtalt sportlikku eesmärki saavutama, mitte vastast hävitama. «Minu emotsioon võistluse eel ja ajal on see, et võtan seda spordina, mitte teise mehe füüsilise alistamisena,» selgitab Tõnissaar. «Negatiivne emotsioon sel alal tipptasemel suurt edu ei too, määravaks saavad hoopis tehnika ja võime oma käike (lööke, võtteid) ette planeerida. 90 protsenti neist, kes alaga tõsiselt tegelevad, ei ela siin oma agressiooni välja.»

Mida rohkem kontakte ja vägivalda, seda suurem on vaatajahuvi. Seda kinnitavad ka uuringud. «Ameerika jalgpall on USA kõige populaarsem spordiala just seepärast, et selles on nii palju vägivalda,» ütles Põhja-Texase ülikooli teadlane R. Todd Jewell Discovery Newsi vahendusel. «Inimestele meeldib vaadata, kuidas suured mehed üksteisele haiget teevad.»

Kümme aastat USA profiliigas NFL mänginud Kris Jenkins tunnistas pärast karjääri lõppu, et väljakul tekitatakse vastasele sihilikult raskeid traumasid. «Mu hüppeliigeseid on väänatud, olen ise üritanud vastase kätt liigesest välja väänata. Oleme treenitud taluma enneolematut valu ja sellest hoolimata edasi mängima,» räägib just rohkete vigastuste tõttu karjääri lõpetanud Jenkins. «Samas ei süüdista ma kedagi, teenisin miljoneid ja selle mängu mängimine oli minu valik. See on gladiaatorite spordiala ja võib ka eluohtlik olla,» lisas ta.

Paljudel on eelarvamused, et just kahevõitlusalad on ülimalt vägivaldsed ja vigastusohtlikud. Psühholoog Jorgen Matsi sõnul on kahevõitluse alad tegelikult väga hästi reguleeritud. «Igal spordialal on reeglitega paika pandud, mida võib ja mida ei või. Sellest lähtudes üritavad sportlased saavutada parimat võimalikku tulemust ja teatud aladel võib sellega kaasneda ka vigastusoht,» räägib Matsi, kes harrastab samuti sportlikku vabavõitlust. «Vägivald on inimesele omane aegade algusest peale ja paljudele meeldibki võistlustel näha kahe mängija kokkupõrget.»

Samas lisab Matsi, et kahevõitlusaladel on vigastusoht ilmselt väiksemgi kui mitmetes sportmängudes. «Siin osatakse ohtu ette näha ja vigastusi vältida, sportmängudes tekivad olukorrad ootamatult,» ütleb ta.

Vägivalla liigid

Kanada sotsioloog Mike Smith on spordis eksisteeriva vägivalla jaganud neljaks

1.    Reeglitepärane füüsiline kontakt (nt katted korvpallis, kehaga mängimine sportmängudes), millele ei järgne karistust. Sellist käitumist õhutavad enamasti ka treenerid.

2.    Piiripealne vägivald (füüsiline kontakt, mis on reeglitevastane, kuid mida kasutatakse siiski laialdaselt, nt jäähokis spontaansed kaklused või rünnakud).

3.    Peaaegu kriminaalsed rünnakud (võtted, mis on reeglitega keelatud ja vastuolus ka seadusega – jõhkrad ja sihilikud vead, millele järgnevad karistused mängukeeldude või trahvide näol).

4.    Kriminaalselt karistatav vägivaldne käitumine (otsesed rünnakud vastase suhtes, mis eiravad igasuguseid reegleid ja on sooritatud ainult eesmärgiga vastast vigastada. Nt hokimängija peksab kepiga vastu vastase pead).