Lilliallik: paus võib olla kergejõustiku tervisele hea

Mati Lilliallik ei tea, kas ta Kuldliiga jätkub.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Mati Lilliallik on üheksa aastat korraldanud Kuldliiga nime kandvat Eesti kergejõustikku elus hoidvat võistlussarja, neist viimasel seitsmel oli nimisponsoriks Bigbank. Alates sügisest on aga finantsettevõte Tartu võrkpalliklubi suurtoetaja ning Lilliallik seisab teelahkmel – kellega, kuidas ja kas üldse Kuldliigat edasi korraldada.

«Leping sai läbi ja tegelikult oli juba suvel näha, et pank ei taha jätkata. Nad olid seitse aastat seda teinud, moraalselt väsinud ja vajasid uusi väljundeid,» selgitas Lilliallik ja tunnistas, et on ka ise moraalselt tühjaks pigistatud. Püssi põõsasse ta veel siiski ei viska. «Kergejõustikufännina ja oma põhitöö kõrvalt sellist võistlust korraldada on omaette väljakutse. Sisse ei too see ju midagi. Olen naljatamisi öelnud, et meie korraldatav Maijooks on Kuldliiga suurim sponsor.»

Mati Lilliallik, viimastel aastatel on Kuldliiga võistlustel Eesti sportlaste osakaal muutunud väga väikeseks. Kui see üritus ka rahaliselt midagi sisse ei too, milleks siis üldse korraldamisega jätkata?

Fännina ma ei tahaks, et võistlus ära jääb, kuid kergejõustiku tervise huvides oleks ehk hea, kui jätaks aasta vahele. Siis näeme, kas seda võistlust oli üldse kellelegi vaja ja kas sellest hakatakse puudust tundma. Võib-olla utsitab see treenereid paremini oma hooealuste hooaega planeerima, et juba enne suve oleks teada, millal ja kus võisteldakse.

Olen kindel, et Gerd Kanteril on terve aasta niimoodi lahti võetud – miks siis teised sportlased ja treenerid ei võiks sama professionaalselt suhtuda? Praegu käib nii, et kui normide tähtaeg kukub, siis tullakse paluma, et ole hea, korralda veel kiiresti mõni võistlus. Tahaks küsida, et kus te varem olite, miks te eelmisel Kuldliigal ei võistelnud.

Kindel on see, et kui me ühte suurtoetajat ei leia, siis senisel kujul me sarja ei korralda, küll aga kavatseme kindlasti jätkata väiksemate võistlustega, nagu näiteks tänavu Sillamäel toimunud kõrgushüppevõistlus, mis tõi kokku 3000 pealtvaatajat.

Kas sa oled sportlaste ja treenerite käest uurinud, miks nad teevad aasta otsa trenni, kuid võistelda ei taha? Või polegi meil sportlasi? On mõned tipud ning tublid poisid ja tüdrukud noorteklassides, kuid vahepeal pole kedagi.  

Üksikuid tippe jagub ka tulevikus, aga tervikuna on praegu alles mõõnaeelne aeg. Suur mass jääb lähitulevikus veel väiksemaks. Praegu on parimas kergejõustiklaseeas laulva revolutsiooni aegsed lapsed, kuid nende järel tuleb suur auk. Sport on niigi killustunud, ent lapsi tahavad saada kõik alad, kõigile neid lihtsalt ei jätku.

Mis aga puutub vähesesse võistlemisse, siis selles küsimuses võiks ka alaliit kaasa aidata, näiteks sidudes toetused võistlemisega.  

Mitu kergejõustikuvõistlust suvisesse hooaega mahub?

Viis on optimaalne. Võistluste korraldamine sõltub ka staadionidest – Eestis hakkab ring täis saama, see tähendab, et esimestena renoveeritud staadionid hakkavad juba lagunema. Tegelikult oli meile väga oluline väikeste omavalitsuste tugi, nendes kohtades on võistlus sündmus. Suurtes linnades midagi sellist pole – napib publikut ja ka omavalitsuse tuge.

Publik tuleb staadionile siis, kui asi tehakse huvitavaks ja tal on, mida vaadata.

Kõik hakkab pihta kodustest tippudest. Kui Kanter kaob eest ära, polegi enam motivatsiooni võistlusi korraldada. Viimase nelja hooajaga on Eesti kergejõustik saanud täiskasvanute tiitlivõistlustelt kuus medalit, ent neist neli on Kanteri omad – see on ühe mehe soolo… Hõiskamise kohta pole, meil pole säravat tähte. Ehk tuleb see Rasmus Mäest.

Milline oli nende aastate jooksul võistluste tipphetk?

2009. aastal kogunes Kadrioru staadionile 6500 inimest. Toona langesid asjad hästi kokku – senine valitseja Kanter oli äsja MMil Robert Hartingult lüüa saanud. Meil aga õnnestus tuua mõlemad mehed siia võistlema ning müüa seda kui eestlase kättemaksu. Omaette kogemus oli ka dopingukaristusest vabanenud Justin Gatlini siin võistlemine. Toona tuli kohale palju välismeediat.

Kõigi nende aastate jooksul oli väga tänuväärne tegelane Andrus Värnik – isegi siis, kui ta ise kohale ei tulnud, tulid inimesed tema võistemise ootuses tribüünidele. Kui Värnik praegu ütleks, et valmistub järgmiseks kevadeks oma elu viimaseks võistluseks, oleks staadion kindlasti puupüsti rahvast täis. Iseenesest vääriks ta sellist võistlust.

Millal langetad jätkamise osas lõpliku otsuse?

Rahvusvaheline kalender saab paika juba nädala pärast, kuid tean, et sinna on võimalik ka hiljem võistlusi lisada. Aga kindel on see, et selle aasta jooksul peab asjad paika saama. Mingisugused variandid on meil õhus. Usun, et raha on Eestis kõvasti, see tuleb vaid üles leida. Kõige lihtsam oleks leida raha Baltikumi sarja tarbeks, kuid Lätist ja Leedust on raske leida partnereid – nende esimene küsimus on: palju te raha toote. Samas on Soomes ja Rootsis hästi toimivad sarjad, kuid nendes riikides on see tänu hästi toimivatele klubidele. Ka meil peaksid klubid ise rohkem võistlusi korraldama.  

Tagasi üles