Maraton lõpetab Pajusalu puhkuse

EM-pronksi võitmise järel poseeris Pajusalu mootorratta seljas. Aeg näitab, kas siit järgneb sõit uute medalite suunas. Foto: Rein Kilk

Tänavu seni ainsa Eesti nais­sportlasena mõnel olümpiaala OM-distantsil täiskasvanute konkurentsis individuaalmedali võitnud sõudja Kaisa Pajusalu lõpetab täna maratonijooksuga puhkuse ning hakkab vaatama tuleviku poole.

«Praegu olen rohkem puhanud ja teinud päevas korra trenni. Puhkus lõpeb homme (täna) maratoniga – osalen Tartu sügisjooksul, olen seda juba ammu teha tahtnud,» tunnistas Pajusalu.

Hooaeg pakkus sõudjale vastakaid tundeid, kuna ta jäi üsna napilt eemale Londoni OMilt, kuid septembris Vareses toimunud EMil sai ta kaela pronksise autasu.

«Eks ma olin kevadel pettunud. Elasin olümpiamängudele pääsemise nimel ning võtsin selle nimel ka ülikoolist ajapikendust, et võimalikult paljudes laagrites osaleda. Tean, et tegin endast kõik oleneva,» tunnistas Pajusalu. «Tagantjärele hinnates võib öelda, et tundsin ennast EMil paremini. Kuigi ka kevadel ei olnud seis halb...»

Täiskasvanute konkurentsis on tänavu eestlannad olümpiaalade tiitlivõistlustelt võitnud kolm medalit, kuid Pajusalu autasu on ainus individuaalmedal, mis on võidetud OM-distantsil.

Kogenud naiste ala

Poodiumikoht on ette näidata veel Triin Aljandil, kes kevadel tuli hõbedaga tagasi ujumise EMilt. Aljand teenis autasu aga 50 m liblikujumises, mis ei ole olümpiadistants. Vehklemise EMil võitis pronksmedali Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Kristina Kuusk, Erika Kirpu), kes sarnaselt Pajusaluga OMile ei saanud.

«See medal annab edasiseks indu ja sellist motivatsiooni, mis ei luba puhkama jääda. Lisaks sain tõestust, et liigun õiges suunas ja teen edusamme,» märkis Pajusalu. «Selle olen ma enda jaoks selgeks teinud, et tahan nelja aasta pärast toimuva Rio de Janeiro olümpiani heal tasemel sporti teha. Kui saan ülikooli ära lõpetatud, saaksin veel rohkem spordile pühenduda.»

Samas on sõudmine selline ala, kus noorelt tippu jõuda on küllaltki keeruline ning 23-aastane Pajusalu on teinud aasta-aastalt samme kõrgemale. Varasemalt juunioride ja U-23 MMidelt autasusid võitnud eestlanna jaoks oli tänavune EM-medal esimene täiskasvanute tasemel.

Kuidas ja kus edasi?

«Naiste konkurentsis sõuavad A-finaalis enamasti ikka naised, kel vanust üle 30 eluaasta – noored väga löögile ei pääse. Praegu tundub siiski toimuvat põlvkondade vahetus. Ka Londoni olümpial pääsesid poodiumile Austraalia ja Taani sõudjad, kes on väheke nooremad,» viitas Pajusalu hõbemedali teeninud 27-aastasele taanlannale Fie Udby Erichsenile ja pronksi võitnud 27-aastasele Kim Crowle. «Sõudmises jõuavad vaid üksikud talendid noorelt tippu. Enamasti tuleb paremate sekka jõudmiseks teha väga palju tööd ja selleks kulub aastaid.»

«Minu arvates on Kaisa Pajusalul piisavalt ainest, et tulevikus heidelda kõrgete kohtade eest ka MMil. Näen, et on toimunud psühholoogiline käiguvahetus ning ta näeb igas mõttes parem välja ja silmad säravad. Praeguse seisuga tundub, et ta on ennast leidnud või leidmas. Pärast OMilt kõrvalejäämist on minu meelest toimunud temaga totaalne muutumine – kriisid on asjad, mis võivad edasi viia,» hindas Eesti Sõudeliidu president Rein Kilk Paju­salu tulevikuvõimalusi.

Praeguseks on põgusalt puudutatud ka eestlanna edasisi tegevuskavasid ning räägitud on ka võimalusest, et Pajusalu võiks harjutamist jätkata Uus-Meremaal, kus on paremad treeningtingimused ja -partnerid.

Konkreetsemad tulevikuplaanid peaksid paika saama juba lähiajal.

«Nelja aasta plaan pole veel täpselt selge, kuid varsti istume maha ja paneme selle paika. Väga konkreetselt pole ma Uus-Meremaale minemise varianti siiski uurinud,» sõnas Pajusalu.

«Tuleks leida hea sparringupartner, kes oleks temaga võrdne või isegi tugevam. Sellist keskkonda on raske leida, mis sportlikkus mõttes arendaks,» lisas Kilk.

Kui juunioride tiitlivõistlustelt teenis Pajusalu medaleid paarisaerulisel kahepaadil, siis viimased aastad on ta istunud ühepaadis. Kas see on ka järgnevaid aastaid silmas pidades esmane valik? «Praegu võib öelda, et nelja aasta perspektiivis ei paista ühtegi sellist sõudjat, kellega võiksin kahepaati istuda. Seega on ühepaadil jätkamine minu võimalus,» arvas Pajusalu.

Suur pingutus võib tunda anda alles hiljem

Sõudmisvõistlustel võib aeg-ajalt näha, kuidas finišijoone ületanud sportlased on andnud endast kõik ning tihtipeale vajatakse ka kerget turgutamist ja kõrvalist abi. Nii on mõni sõudja pärast maksimaalset pingutust kaotanud teadvuse, kukkunud vette või suurest pingutusest oksendanud.   

«Kui võistlus on hästi läinud, kannab emotsioon veel edasi ja suurt väsimust ei olegi kohe tunda. Samas hotelli jõudes võib alles kohale jõuda, kui palju sai tegelikult pingutatud,» rääkis Pajusalu. «Midagi ekstreemset pole minuga õnneks juhtunud.»

Lisaks sellele, et sõudmine nõuab meeletut füüsilist pingutust, tuleb vaim ka selleks valmis panna, et tähtsatel hetkedel mitte alla anda ja leida vajalikud jõuvarud.

«Eks distantsi lõpus tuleb endast leida seda jõudu ja mitte alla anda. Siis käib juba ka selline psühholoogiline võitlus ja seal võib palju võita, kuid samas ka kaotada,» sõnas Pajusalu. «Ka EMil tundsin, et mingi hetk hakkab jõud otsa saama. Olin aga augustis teinud tohutult palju anaeroobset tööd, et pingutusega harjuda. Suutsin raskel hetkel väsimusest üle olla ja sellele mitte mõelda.» PM