/nginx/o/2012/10/08/1362858t1h731b.jpg)
Raha mõjutab järjest enam jalgpalliga seotud otsuseid. Nüüd nõutakse klubidelt, et need ei kulutaks rohkem, kui teenivad.
Finantsausus – kas päästerõngas jalgpallile?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased kümmekond aastat jalgpallis on erinenud varasematest aegadest ühe ajastule omase näitaja poolest. Enam kui kunagi varem on otsuseid mõjutanud raha ning erinevate arusaamade kokkupõrgetest pole jalgpall mitte alati väljunud võitjana.
Need aastad lähevad ajalukku sellega, kuidas üks Vene miljardär päästis pankroti äärel seisnud Londoni klubi, kuid samuti tõsiasjaga, et majanduslikud raskused mõjutasid kõige otsustavamal moel selliste kuulsate klubide tegutsemist nagu Wimbledon, Leeds United, Fiorentina ja Glasgow Rangers.
Nüüd näevad Euroopa jalgpallijuhid uues Financial Fair Play (FFP) ehk finantsilise ausa mängu nime kandvas projektis päästerõngast, mis ei lase klubidel põhja vajuda. Lühidalt öeldes nõuab see klubidelt, et nood ei kulutaks rohkem, kui teenivad.
FFP peamine pooldaja on idee autor ja eestkõneleja, UEFA president Michel Platini ning on väheusutav, et idee käiku ei läheks, sest otsust toetab enamik Euroopa klubisid. Omaette küsimus on, millised on FFP sisulised tagajärjed ning kas tervikuna on see kõik jalgpallile kasulik.
Miks on FFPd vaja?
2010. aastal jäid enam kui pooled Euroopa klubid miinusesse (kogusummas 1,6 miljardit eurot) ning võlakoormus oli kasvanud 8,4 miljardini. Suurima kulu moodustavad mängijate palgad. Inglismaa liigas neelasid palgad hooajal 2010/11 enam kui poole eelarvetest, tipnedes Manchester Cityga, kelle palgafond moodustas eelarvest 114 protsenti, ehk palkadele kulus 14 protsenti rohkem, kui klubi teenis. City kogukahjum tol hooajal oli ligi 250 miljonit eurot.
Mööndustega on ühe hooaja piires miinuses tegutsemine ka edaspidi lubatud. Ent kui ühel hooajal saadab klubi ebaedu, siis järgnevatel aastatel tuleb ebaõnnestunud hooaja järel tekkinud kahjumist vabaneda. Tuleb lisada, et FFP ei arvesta kuludena positiivseid investeeringuid, nagu infrastruktuuri arendamine või noortetöö.
Ent samas peidab kavandatav plaan endas ka tõsiseid ohte. Esiteks on võimalik luua n-ö JOKK-skeeme, mis lubavad FFP üle mängida. Teiseks võimendab see vahet rikaste ja vaesemate klubide vahel. Küllap kõige tähtsamana – FFP pole põhiprobleemidele jõudnud ligilähedalegi ning selle asemel et neid lahendada, tekitab neid hoopis juurde.
Jalgpall on juba mõnikümmend aastat seisnud teelahkmel ning otsinud iseendas vastust küsimustele, mis jalgpall üldse on. Kas see on äri või pigem ühiskondlik liikumine? Alles vastuse leidmine raamistab tegutsemispiirid ja annab võimaluse kehtestada reeglid.
Äri või mitte
Jalgpall on paljudes maades ühiskonda integreerunud ning peab arvestama ühiskonna kui terviku väärtustega. Püüdes Pariisi Saint-Germaini omanike motiive algosakesteks lahutada, näeme, et nende tegutsemist ei innusta mitte soov viia seni keskpärane Prantsusmaa klubi Euroopa tippu, vaid PSG kaudu hoopis kinnistada oma poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi positsioone Pariisis, Prantsusmaal ja Euroopas laiemalt.
Sama kehtib ka ManCity ja Chelsea ning Gazpromi jalgpallihaarde kohta. Panused on hoopis kõrgemad kui lihtsalt jalgpallimäng, ometi on jalgpallil selles mängus üsna kaalukas roll. Praegusel juhul on jalgpall eespool nimetatud klubide juhtide jaoks teesillutaja suuremate eesmärkideni.
Kui UEFA ei soovi, et klubid muutuksid äriettevõteteks, tuleb neil end kaitsta. Kõnealuste arengute puhul jalgpall ärist ei kaugene. Hoopis sisukam oleks mõelda küsimustele, miks Madridi Real ja FC Barcelona jagavad suurema osa telerahast Hispaanias, kas lubada klubidel muutuda börsiettevõteteks, kas kehtestada mängijatele palgalimiit.
Kuna FFP puhul nimetatud ohumärgid ei kao, vaid hoopis süvendavad klubidevahelisi finantslõhesid, ning et uusrikastest klubiomanikke klubist saadav tulu ei huvita, tuleks UEFA-l otsida vastust küsimustele, milline peaks olema klubide omandisuhe, kes peaks olema klubi omanik. Kas eraettevõtja (Chelsea) või kogukond (FC Barcelona). Kõik need mõtted ei haaku kuidagi turumajanduslike arusaamadega, aga just sellist käitumist püüabki UEFA peatada.