15 aastat tagasi võitis Michael Schumacher ajaloo kõige ühekülgsema ja skandaalsema F1-hooaja

Viljar Voog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juan Pablo Montoya vaatab kadedusega kuidas maailmameister Michael Schumacher šampanjat kulistab.
Juan Pablo Montoya vaatab kadedusega kuidas maailmameister Michael Schumacher šampanjat kulistab. Foto: Frank Augstein/AP/Scanpix

21. juuli 2017: kui F1 hooaeg on poole peal ehk 20 etapist peetud 10, naudivad fännid ülitihedat võitlust meistritiitlile. Sebastian Vettelit ja Lewis Hamiltoni lahutab vaid üks punkt ja maailmameister võib selguda alles novembris, hooaja viimasel etapil Abu Dhabis.

21. juuli 2002: Michael Schumacher kindlustas hooaja 11. GP-l MM-tiitli!

Vormeliajaloo kõige ühepoolsemate hooaegade poodiumil on üpris kitsas, sest kolmandat kohta jagavad suisa kolm aastat ja kaks sakslast. Vettel kindlustas 2011 oma maailmameistritiitli 15., Schumacher 2004 14. ja 2001 13. etapil – iga kord neli võidusõitu enne hooaja lõppu. Teisele kohale pääseb Nigel Manselli hiilgevorm 1992. aastal, kui britt sai juba 11. võidukihutamisel (16-st) Ungaris tiitlivõitu tähistada. Schumacheri saavutus on aga veelgi võimsam: 2002 oli F1 kalendris 17 etappi ehk ta kindlustas esikoha juba kuus võistlust enne aasta lõppu.

Vaevalt, et keegi kunagi Schumacheri saavutuse üle lööb. Ühest küljest on selleks eeldused olemas: F1-kalender on pikem kui varem ehk tõenäosus, et üks piloot varakult oma punktisaldo kõrgustesse kergitab, eksisteerib. Samas nõuab nõnda suur üleolek aga vähemalt ühe teise sõitja – ülidomineeriva sõitja tiimikaaslase - erakordset ebaõnne.

See on kõigi eelmainitud hooaegade ühine joon – üks tiim oli teistest peajagu üle. Vettelil oli tegu Red Bulliga, Mansell kihutas Williamsis ja Schumacheri puhul käib jutt mõistagi Ferrarist. 2002. aastal oli tema meeskonnakaaslaseks Rubens Barrichello, kelle aasta algus läks aga totaalselt aia taha.

Austraalias osales brasiillane ühes selle sajandi kõige kuulsamas avariis, kui Ralf Schumacher sõitis talle tagant sisse ning lendas üle Ferrari. Malaisias ütles üles mehe masina mootor, kodurajal Brasiilias hüdraulika ja kuigi Imolas tuli teine koht, ei saanud ta järgmisel etapil Hispaanias purunenud käigukasti süül sootuks startida. Aasta kuues etapp peeti Austrias ja selle võidusõidu lõpplahendust mäletatakse kui ühte vormeliajaloo suurimat häbiplekki - Barrichello pidanuks võistluse võitma, ent tiim andis talle käsu niigi suveräänselt MM-sarja juhtiv Schumacher mööda lasta.

Kõik see tähendas, et esimesest kuuest etapist viis võitnud Schumacheri kõige reaalsem konkurent tiitlile oli samal ajal neli poodiumikohta teeninud Juan Pablo Montoya Willaimsil. Siis tabasid probleemid aga kolumbialast: katkestada tuli järjest nii Monacos, Kanadas kui ka Nürburgringil peetud Euroopa GP-l.

Järgnenud Suurbritannia GP-l lõpetati täpselt sellises järjekorras, nagu lõpuks MM-sarjas ehk Schumacher, Barrichello, Montoya, mis tõstis Ferrari teise piloodi teiseks ka sõitjate arvestuses. Järgmine võistlus Prantsusmaal läks Barrichellol aga taas mehaanilise rikke nahka, Schumacher võitis sõidu ja kuna Montoya jäi poodiumilt välja, kindlustas sakslane sellega kuus etappi enne hooaja lõppu ka MM-tiitli. Toona teenis etapivõidu eest 10 punkti ning lähim jälitaja jäi maha juba 62 silmaga.

Hooaja kokkuvõttes võttis Schumacher 11 etapivõitu, andes sealjuures USA GP-l Barrichellole tagasi Austrias röövitud esikoha. Kõigil sõitudel poodiumil lõpetanud sakslane edestas lõpuks tiimikaaslast 67 punktiga. Montoya kaotas Schumacherile juba 94 punkti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles