Vormeliajaloo kõige ühepoolsemate hooaegade poodiumil on üpris kitsas, sest kolmandat kohta jagavad suisa kolm aastat ja kaks sakslast. Vettel kindlustas 2011 oma maailmameistritiitli 15., Schumacher 2004 14. ja 2001 13. etapil – iga kord neli võidusõitu enne hooaja lõppu. Teisele kohale pääseb Nigel Manselli hiilgevorm 1992. aastal, kui britt sai juba 11. võidukihutamisel (16-st) Ungaris tiitlivõitu tähistada. Schumacheri saavutus on aga veelgi võimsam: 2002 oli F1 kalendris 17 etappi ehk ta kindlustas esikoha juba kuus võistlust enne aasta lõppu.
Vaevalt, et keegi kunagi Schumacheri saavutuse üle lööb. Ühest küljest on selleks eeldused olemas: F1-kalender on pikem kui varem ehk tõenäosus, et üks piloot varakult oma punktisaldo kõrgustesse kergitab, eksisteerib. Samas nõuab nõnda suur üleolek aga vähemalt ühe teise sõitja – ülidomineeriva sõitja tiimikaaslase - erakordset ebaõnne.
See on kõigi eelmainitud hooaegade ühine joon – üks tiim oli teistest peajagu üle. Vettelil oli tegu Red Bulliga, Mansell kihutas Williamsis ja Schumacheri puhul käib jutt mõistagi Ferrarist. 2002. aastal oli tema meeskonnakaaslaseks Rubens Barrichello, kelle aasta algus läks aga totaalselt aia taha.
Austraalias osales brasiillane ühes selle sajandi kõige kuulsamas avariis, kui Ralf Schumacher sõitis talle tagant sisse ning lendas üle Ferrari. Malaisias ütles üles mehe masina mootor, kodurajal Brasiilias hüdraulika ja kuigi Imolas tuli teine koht, ei saanud ta järgmisel etapil Hispaanias purunenud käigukasti süül sootuks startida. Aasta kuues etapp peeti Austrias ja selle võidusõidu lõpplahendust mäletatakse kui ühte vormeliajaloo suurimat häbiplekki - Barrichello pidanuks võistluse võitma, ent tiim andis talle käsu niigi suveräänselt MM-sarja juhtiv Schumacher mööda lasta.