«Must!» hüüab Eesti korvpallikoondise peatreener Üllar Kerde keset mängu hoolealustele. Mõni hetk hiljem võib tema suust kuulda hüüatusi ka sinise ja valge värvi kohta - seega saab kokku terve Eesti riigi sümboliks oleva sinimustvalge lipu.
Lipuvärvid korrastavad Eesti kaitset
Marurahvuslasteks ei maksa siiski korvpallureid pidada ning ebakohases olukorras isamaaliste tunnete levitamisega pole samuti üle pakutud. Eestlaste jaoks tähtsatel värvidel on korvpallurite keeles hoopis proosalisemad tähendused, need märgistavad kaitsemängu erinevaid formatsioone.
Korvpallisõbrad teavad, et liikumisi ja kaitse asetusi on alati tähistatud käemärkidega - küll tõstetakse püsti vajalik arv näppe, patsutatakse pealage või sikutatakse end särgist. Paraku on tänapäeva korvpallis jõutud mängu analüüsis nii kaugele, et vastased mõistavad neid märguandeid sama hästi kui omad meeskonnakaaslased ning vastavalt sellele leitakse ka vasturohi. Seepärast ongi paljud rahvuskoondised võtnud kasutusele suuliselt hüütavad väljendid.
«Sellist süsteemi on võimalik kasutada vaid siis, kui kõik mängijad räägivad ühes keeles,» märkis Kerde, ning lisas, et mitmekeelses klubikorvpallis pole selline suhtlus mõeldav. Pealegi peaks siis kasutama inglise või vene keelt, nendest saavad aga aru paljude riikide mängijaid. Eestlaste hüüatused jäävad aga vastastele arusaamatuteks.
Artikli täisversiooni loe Postimehe paberlehest.