Kaaleste: tore, et mu medalit hinnatakse

Mihhail Kaaleste koos endise tippsuusatajast abikaasa Annaga. Foto: Erakogu

Pool sajandit tagasi olümpial aerutamises hõbemedali pälvinud Mihhail Kaaleste veedab vanaduspäevi Peterburi lähistel ja tunneb rõõmu, et Eesti hindab tema sportlikke saavutusi.

Tänavu suvel täienes meie olümpiamedalivõitjate pere ühe liikme võrra. Auväärsesse nimekirja lisati Mihhail Kaaleste – mees, kes sündis 20. augustil 1931 Eesti Vabariigis Petserimaal Saatse vallas Väike-Vertuskino külas.

1956. aasta olümpiamängudel aerutamises hõbemedali pälvinu saab alates oktoobrikuust Eesti Olümpiakomiteelt ka igakuist toetust. Eestis teatakse temast vähe. Kes siis on Kaaleste ja millised on tema sportlikud saavutused?

Dresseeris koeri

Kaaleste lõpetas Puhja seitsmeklassilise kooli ning käis poolteist aastat Ulila keskkoolis. Koolis tegeles ta paljude spordialadega, eriti südamelähedased olid võrkpall, kergejõustik ja suusatamine.

Enne sõjaväge töötas Kaaleste Lehtse turbatööstuses autojuhina. Asutuse võistkonna koosseisus sai ta Eesti meistrivõistlustel võrkpallis neljanda koha. Kuid tõsiseks sportimiseks läks siiski sõjaväes, spordiroodus aega teenides.

1950. aastal sattus Kaaleste Leningradi sõjaväeringkonna piirivalve väeossa. Pärast kohustuslikku väljaõpet jäeti sportlik noormees manöövrigruppi ning ta hakkas tegelema koerte dresseerimisega. Samas jätkas oma lemmikalade – võrkpalli ja kümnevõistluse – treeningutega.

Pärast edukat esinemist sõjaväeosade võistlustel viidi Kaaleste üle spordiroodu, kus hakkas tegelema suusatamisega. 1952. aastal pälvis ta 4 x 10 km teatesuusatamises NSV Liidu meistrivõistlustel Leningradi meeskonnas pronksmedali.

Suvel, kui suusatamises oli vaheaeg, tegeles Kaaleste rohkem kümnevõistlusega. Staadioni kõrval asus Dünamo sõudebaas (tol ajal nimetati aerutamist sõudmiseks kanuudel ja süstadel) ja peagi hakkas andekas reamees osalema ka süstatreeningutel. Juba esimesel mõõduvõtmisel – Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel – võitis Kaaleste koos Petersonsiga kahesüstal nii 1000 m kui ka 10 000 m, ja pääses Dünamo võistkonda.

1954. aastal tuli Kaaleste kahesüstal koos Tšernjajeviga 500 m sõidus NSV Liidu meistriks. Seda saavutust kordas ta kahel järgmiselgi aastal, paariliseks oli siis Anatoli Demitkov. Nii kujuneski põhialaks aerutamine.

Jäi üleajateenijaks

Pärast sundaja lõppu 1954. aastal jäi Kaaleste üleajateenijaks, ta oli pensionini piirivalve lipnik, ja alustas NSV Liidu aerutamiskoondises tõsiste treeningutega. 1956. aastal Melbourne’i olümpial pääses ta kahesüstal 1000 m koos Demitkoviga parima ajaga finaali.

Ometi tuli oodatud kulla asemel hõbe. «Saime finaalis stardist hästi minema, kuid et üks paatkond oli murdnud aerulaba, kutsuti kõik tagasi,» meenutab Kaaleste. «Olime selleks hetkeks täie võimsusega aerutanud 20 meetrit. Kordusstardis enam sellist tugevust ei olnud ja nii jäime kogenud sakslastest Michel Scheuerist ja Meinard Miltenbergerist maha.»

«Distantsi lõpuosas tegime küll kiirenduse, kuid jõudsime finišisse ikkagi 1,8 sekundit pärast Saksamaa paati,» jätkab Kaaleste. «See oli meie esimene suurvõistlus ja kuldmedalist ilmajäämist võib põhjendada väheste kogemustega.»

Olümpiahõbeda eest sai Kaaleste NSV Liidu teenelise meistersportlase aunimetuse ja preemiaks maksti 10 000 rubla, mis oli tolle aja kohta kopsakas summa. Samuti võimaldati tal osta uus sõiduauto Moskvitš. Koondise stipendium tõsteti 1200 rublani kuus.

Kaalestele sobisid kõik distantsid. «Ühesüstal võisteldes tulin 1958. ja 1962. aastal 4 x 500 m teatesõidus NSV Liidu meistriks, neljasüstal jäi mu parimaks saavutuseks 1958. aasta maailmameistrivõistluste pronks 1000 m distantsil, samas kohas teenisin pronksi ka kahesüstal,» meenutab ta.

«1957. aastal tulin Demitkoviga kahesüstal 10 000 m distantsil Euroopa meistriks, 1000 meetris saime pronksi,» lisab Kaaleste.

«1958. aastast oli mu paarimees Igor Pissarev. Temaga pälvisime sama aasta MMil 1000 m pronksi. Viimaseks NSV Liidu meistrivõistluste medaliks jäi 1961. aastal võidetud kuld kahesüstal 10 000 m distantsil.»

Eelolümpial kolmas

Pissareviga käis Kaaleste 1959. aastal Rooma eelolümpial, kus pälviti kaks kolmandat kohta. Toona oli NSV Liidus mitu tugevat paatkonda, kes ihkasid sõita olümpiale. Viimasel katsevõistlusel jäid Kaaleste–Pissarev teiseks.

Troonilt tõugatu oli veel mõned aastad NSV Liidu koondise nimekirjas, kuid suurvõistlustele enam ei pääsenud. 1963. aastal otsustas ta lõpetada. Pärast sportlaskarjääri lõppu hakkas Kaaleste treeneriks.

1964. aastal sai temast Leningradi oblasti Dünamo suusatreener, hiljem tegeles laskesuusatamise vanemtreenerina, relvade hoiustamise ja transpordiga ning relvalubade ja muude vajalike dokumentide vormistamisega.

Pensionipõlves töötas Kaaleste kümme aastat katlakütjana. Tingimused olid nii viletsad, et seni tugeva tervisega silma paistnud mees haigestus. Arst soovitas tööst loobuda. Nüüd naudib ta Peterburi äärelinnas Pargolovos oma majas vanaduspuhkust.

Mihhail Kaaleste abikaasa Anna (neiupõlves Muhhina) on seitsmekordne NSV Liidu meister murdmaasuusatamises. 1956. aasta Cortina d’Ampezzo olümpial lõpetas ta 10 km sõidu üheksandana.

«Tegelesin nii suusatamise kui ka aerutamisega,» meenutab Anna Kaaleste. «NSV Liidu koondise laagrites jäi Mihhail mulle kohe silma sirge rühi ja tantsuoskusega.» Ka nende poeg Valeri tegeles aerutamisega, kuid erilise eduta.

Üks vend veel elus

Kaalestel oli neli venda. «Peale minu on veel elus Viktor, kes elab Tamsalus. Ka vendade lapsed on Eestis. Nõukogude ajal käisin lähedastel tihti külas. Seoses Eesti iseseisvumisega tekkis paus. 2005. aastast, kui mul on Eesti kodakondsus, olen taas perega mitu korda sünnimaad külastanud.

Nõukogude ajal suhtlesin tihedalt Bruno Jungiga. Treenerina töötades käisin Tallinna suusavabrikust suuski toomas. Sain lihtsamalt jutule, kuna rääkisin eesti keeles. Nüüd, kui Eesti Olümpiakomitee määras mulle toetuse, olen siiralt rõõmus, et Eesti minu spordisaavutusi hindab ja väärtustab.»

Mihhail Kaaleste

• Sündinud 20. augustil 1931

• Saavutusi: 1956. aasta olümpial pälvis aerutamises hõbemedali. Neljasüstal jäi parimaks saavutuseks 1958. aasta MMi pronks. 1957. aastal tuli Kaaleste Anatoli Demitkoviga kahesüstal 10 000 m distantsil Euroopa meistriks, 1000 meetris sai pronksi. 1958. aastal pälvis Igor Pissareviga MMil 1000 m pronksi. Viimaseks NSV Liidu meistrivõistluste medaliks jäi 1961. aastal võidetud kuld kahesüstal 10 000 m distantsil.