/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2008/11/04/90072t1hc4ac.jpg)
Olümpiavõitja Erki Noole arvates on praeguses majanduslikus olukorras üsna paratamatu, et sportlane peab sporditegemise kõrvalt tööle minema. Samas leidis Nool, et see võib atleetidele isegi kasuks tulla.
Erki Nool: natuke tööl käia oleks sportlasele pigem kasulik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kogu muu maailma praktika näitab, et sportlased, kes päris tipus ei ole, on sunnitud ka tööd tegema,» arutles 2000. aastal Sydney olümpial kümnevõistluses kuldmedali võitnud Nool. «Teatud aladel on see lihtsam, teatud aladel aga oluliselt raskem. Kui võtame näiteks kümnevõistluse, siis üsna keeruline oleks käia viis tundi päevas tööl ja siis veel kuus tundi trenni teha.»
Noole sõnul sõltub kõik ka tööst endast. «Kui odaviskaja Moonika Aava peab minema patrulli ja tegema öiseid valveid, on see väga raske,» mõtiskles Nool. «Kui räägime päevatööst, ei ole see tippsportlasele probleem. Sportlase jaoks on kõige tähtsam treenimine, teisel kohal on puhkamine ning kolmandal toitumine. Need on kolm põhiasja, mida tuleb jälgida.»
«Ma ei ütleks, et näiteks alkoholi tarvitamine on tippsportlase jaoks kuritegu, kindlasti mitte,» jätkas ta. «Aga magamata ööd on väga keerulised. Reeglina kümnevõistleja magab ka kahe võistluspäeva vahel väga vähe, aga selle ühe päeva kannatad ära, kindlasti ei kannataks seda aga näiteks kolm päeva järjest.»
Skype’is leiba teeniva kolmikhüppaja Jaanus Uudmäe tööd pidas Nool Aava omaga võrreldes lihtsamaks ning sportlasele hästi sobivaks. «Nagunii istuvad paljud sportlased arvuti taga, Jaanus vähemalt kasutab aega kasulikult – saab oma arvutitarbe kätte ja talle makstakse selle eest veel raha ka,» muigas Nool. «Selle töö iseloom on hoopis teine.»
Nool leidis koguni, et noorele sportlasele võib töölkäimine head teha. «Aeg-ajalt natuke tööl käia oleks kasulik, õpetaks vastutustunnet, ega see paha ei teeks,» möönis Nool. «Näiteks Eesti sportlased, kes on läinud liiga hilja sõjaväkke, on pärast öelnud, et pidanuks ikka varem minema. Iga selline asi õpetab.»
See ei tähenda muidugi, et Nool õhutab kõiki sportlasi üheksast viieni kestvale kontoritööle. «Arvan, et mõistlik oleks, kui sportlane teeks päevas kolm-neli tundi tööd,» selgitas ta oma mõtet. «Pigem kaldun küll arvama, et töötamine ei tee halba. Aaval muidugi on raske, see on ebareaalne, et ta suudaks tipptasemel jätkata.» (PM)