«Nii ei saa, nii ju lihtsalt ei saa!» ahastas Burdakov, kes pidas veel isegi läbi kohtunikeruumi suletud ukse Tarajevi suunas maha hääleka monoloogi. «Kümme eemaldamist on meil sel hooajal! No mida me peale hakkame? Kuidas nii saab? Kui te sellest ei kirjuta, jätkub see lõpmatuseni!» pani Burdakov ajakirjanikele südamele.
«Kümme punast kaarti poole hooajaga,» tuli Burdakov seejärel põhimure juurde tagasi. «Kui te sellele tähelepanu ei pööra, polegi enam mõtet mängida. Kuus mängu on ta meil juba vilistanud, see Tarajev. Miks?! Ja neli korda on punast näidanud (koos tänase kohtumisega tegelikult viis - toim). Ainult siis, kui mängisime Levadiaga, vilistas ta normaalselt ja objektiivselt,» viitas Burdakov kevadisele teise vooru kohtumisele, kus Trans teenis ühe ning Levadia viis kollast hoiatuskaarti.
«Ma tegelen juba aastaid jalgpalliga, aga see, mis toimub tänavusel hooajal... Kirjutasin Pohlakule (Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak – toim), et ehk läheb paremaks. Hullemaks läks!» jätkas Burdakov. «Ta ütleb mulle, et need on Eesti kõige ausamad kohtunikud. Kus on siin see ausus?» küsis Burdakov retooriliselt.
Euroopa, Aasia või Aafrika?
«Eestlased, venelased, mul ükspuha, aga nii ei saa,» lisas ta. «Meie meeskonna selja taga seisavad inimesed, seisab terve linn. Inimesed pühendavad oma aega, raha, kõike. Mille nimel? Selle nimel, et tuleb inimene ja röövib meid? Ja meie ei saa midagi teha?» leidis Burdakov.