Mait Riisman: kurvastas, et ajal, kui ma Venemaal rasket trenni tegin, kanti mind kodus arvelt maha

Olümpiavõitja Mait Riisman.

FOTO: Toomas Huik

Laupäevses Postimehes kirjutas ajakirjanik Jaanus Piirsalu artikli endisest kettaheitjast Anna Salak-Horinast, kelle 1986. aastal Tallinnas heidetud tulemus 66.42 on Eesti rekordi vääriline, aga sellena tunnustamist leidnud ei ole.

Põhjuseks tõik, et rekordit heites oli Salak Moskva CSKA sportlane. Eesti Kergejõustikuliit on seni pidanud nõukogude ajast «omadeks» ainult nende Eesti elanike tulemusi, kes nõukogude ajal viibisid Eestis eemal seoses õpingutega ja teenimisega Nõukogude armees. Nende tulemusi, kes n-ö vabatahtlikult läksid väljapoole Nõukogude Eestit elama, loeti ja loetakse mitte-Eesti omadeks.

«Anne Salak-Horina tulemus on rekordiks tunnistamata jäänud ilmselt 1990ndate alguse tulistes taasiseseisvumise ajal peetud reegliteteemalistes vaidlustes,» ütles Eesti Kergejõustikuliidu praegune president Erich Teigamägi ja lubas, et alaliidu juhatus võtab küsimuse arutlusele. Seega võib Elju Kubi oma praegusest Eesti rekordist (65.00) ilma jääda.

Loe laupäevase Postimehe artiklit «Eesti naiste kettaheiterekord võib rännata Moskvasse».

1980. aasta veepalli olümpiavõitja Mait Riisman, kes kasvas tippsportlaseks samuti Moskvas, kirjutas sel teemal Postimehe palvel kommentaari:

«Anne Salaki teekond Moskvasse sarnaneb minu omaga nagu kaks tilka vett, ainult kohalejõudmised on erinevad. Hea, et ühe õiglusetult unustusse jäetud eesti tüdruku lugu lõpuks välja on tulnud.

Mulle on see kõik nii tuttav. Läksin samuti omal ajal kahe raske kohvriga 18-aastaselt «Estonia» (firmarong nõukogude ajal Tallinnast Moskvasse – J. P.) peale laia maailma õnne otsima, ja kui ma viie aasta möödudes, kuldmedal kaelas, uuesti Balti jaama tagasi jõudsin, ei oodanud mind siin enam keegi. Juubeldava rahvamassi asemel seisid perroonil mul vastas vaid ema, treener, Kalevi ujula direktor ja paar kunagist trennikaaslast.

Pettumus oli suur. Ei, mitte see ei kurvastanud niipalju, et mind tõeliste spordisangarite kombel kaamerate ees õlgadele ei upitatud ja ma vanast harjumusest üksinda Kopli trammi peale läksin, kuivõrd kibe teadmine, et ajal, kui sa Venemaal rasket trenni tegid, kanti sind kodus arvelt maha. Sa pole enam oma.

Veepall spordialana suleti ning kohalikud spordiametnikud endale punkte minu eest ei saanud. Kokkulepe Eesti NSV ja NSV Liidu spordiorganisatsioonide vahel nägi komandeeritud sportlaste puhul tollal seda ette. Mina aga läksin sarnaselt Annega omapead. Kuskil intervjuus isegi ütlesin: «Ma ei teadnud, et pidin punktid tooma, tõin medali.»

Pole siis ime, et kohalikud reporterid eesti tüdruku, pealegi NSV Liidu tšempioni maailmameistrivõistlustel maha salgasid. Kui palju meil üldse olümpiaaladel NSV Liidu meistreid on?

Paistab, et Eesti Kergejõustikuliidu ametnike mõtteviis pole kolmekümne aasta möödudes muutunud. Eesti passi ja rahvuse asemel järgitakse siiani paiksustsensust. Vanasti nimetati seda sissekirjutiseks.

Mida tähendab, Anne läks vabatahtlikult Moskvasse elama, võistlema? Kas ta pidi siis vaksalis magama? Kas Jaak Lipso, Jüri Tarmak, Viljar Loor, Tiit Sokk, Jüri Tamm ja Ivar Stukolkin viidi vägivaldselt siit minema? Ka mul keegi käsi raudu ei pannud. Vaevalt Eesti spordientsüklopeedia oleks paksemaks muutunud, kui kõik perspektiivsed noored eestlased oleksid siia jäänud? Mida me sellest oleksime võitnud?

Küsimus küsimuse otsa. Vastake palun, Eesti spordijuhid! Oleks huvitav teada, kas ka EOK juhtkond jagab kergejõustikuliidu seisukohta või tuleb ka artiklis mainitud Jüri Tamme vasaraheiterekordid samuti Eesti rekorditetabelist maha kriipsutada?»

Anne Salak-Horina tänavu kevadel Moskvas Punase väljaku lähedal ajaloomuuseumi ees. Tema kunagine tulemus võib nüüd uuesti Eesti spordi ajalugu teha.

FOTO: Jaanus Piirsalu

Loe ka neid

Tagasi üles