Repliik: müüt sellest, et madalaskooriline mäng tähendab automaatselt head kaitset

Isaiah Briscoe mullu BC Kalev/Cramo särgis. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ott Järvela tänane artikkel «Statistika: nii nõrka kaitset nägi korvpallifinaalis viimati 15 aastat tagasi» tõestab ilmekalt, miks pelgalt statistika põhjal ei tohi spordis tihti järeldusi teha.

Need, kes kahte esimest finaalmängu oma silmaga vaatasid, nägid ilmselt ka ise, et Kalev ja Tartu pingutasid mõlemal pool väljakut kõvasti ning «sajandi halvimast» kaitsest rääkimine on seetõttu mitte ainult üle pakutud, vaid lausa väär.

Mis on tegelikult suureskoorilised mängud põhjustanud?

Alustame sellest, et Kalevi mängijad on kokkuvõttes igas elemendis tartlastest paremad. Nad on osavamad, täpsemad, tugevamad, kogenumad ja saavad seetõttu ka suuremat palka. Lisaks on pealinnaklubil kasutada käimasolevas seerias rohkem finaalitasemel mehi. See kõik kokku tähendab aga, et suurema osa finaalkohtumiste ajast dikteerib mängu Kalev.

Donaldas Kairys on rõhunud Kalevi peatreeneriks asudes tänapäevasele kiirele mängule, mis tähendab, et mõlemal pool väljakut ollakse iga hetk aktsioonis, jalga sirgeks laskmata. 

Kaitses loob riskide võtmine tihtipeale kaks lahendust: õnnestumise korral tuleb vaheltlõige (ja kiire korv), ebaõnnestumise korral jääb aga vastane vabaks (ja saab kiire korvi). Agressiivsest kaitsest tingituna mängib vastasmeeskond mõlemal puhul ajaliselt lühikese rünnaku. See aga soodustab üleüldiselt suurt visete arvu.

Rünnakul asub Kalev reeglina esimesel võimalusel ehk tihti juba enne rünnakuaja kümnendat sekundit teravust looma. Tänu Eesti mõistes väga meisterlikele mängijatele eesotsas Isaiah Briscoe ja Branko Mirkoviciga on selline mängustiil igati õigustatud ja toob tihti edu. Kalevil on rünnakul piisavalt kvaliteeti, et Tartu-suguse meeskonna vastu regulaarselt 90 punkti visata, Tartul peab Kalevi-suguse tiimi vastu sama skoori kogumiseks olema aga superhea päev. Kalevi üks trumpe on seejuures kaugvisete täpsus (kahes esimeses finaalmängus vastavalt 43% ja 54%), mis soodustab skoori tempokat kasvu veelgi. Tasub meenutada, et Kalev ei viska ainult Tartu vastu palju punkte, vaid tegi sama ka läbi hooaja Ühisliigas (keskmiselt 85 punkti mängus).

Et Tartul on finaalseerias põhirotatsioonis 6-7 meest, kipuvad mängijad tahes-tahtmata Kalevi mängustiili tõttu kohtumise lõpuosas rohkem väsima. See aga omakorda tähendab lihtvigade arvu suurenemist ja soodustab skoori jätkuvat kiiret kasvu.

Vana arusaam «kui mängu lõppseis on 61:60, mängisid mõlemad head kaitset» ei pea seega paika. Väikse lõppskoori ja hea kaitsemängu vahele ei saa ega tohi panna võrdlusmärki. Kui ikka mõlemad meeskonnad põrgatavad igal rünnakul 24 sekundit täis ja võtavad seetõttu mitukümmend viset mängu kohta vähem (kui näiteks Eesti liiga finaalis seni), siis ei saagi mäng lõppeda tulemusega 101:100. Kõik oleneb konkreetsest mängust. 

Kokkuvõttes tasub meenutada, et korvpalli mängitakse ikkagi võidu, mitte selle peale, kas suutsid vastase vähem kui 70 punkti peal hoida. Skoor sõltub tuhandest faktorist - meeskondade mängustiilidest, antud kohtumise strateegiast, visketabavusest jne -, kuid kaitsemängu hindamiseks tuleb kohtumist oma silmaga vaadata, mitte pea statistikasse matta. Vaevalt julgeb keegi näiteks öelda, et eilses Euroliiga finaalis, kus Madridi Real viskas 85 ja Istanbuli Fenerbahce 80 punkti, mängiti halba kaitset.

Julgen väita, et Kalev ega ka Tartu pole mängimas Eesti meistrivõistluste finaalseeria viimase kümne aasta halvimat kaitset. Ja hoidku sellest, et nad nüüd äkitselt igavat korvpalli hakkaks mängima ja 61:60 tulemusi pakuks, sest - olgem ausad -, suur osa korvpallisõpradest läheb saali vaatama ilusaid rünnakuid, mitte head kaitset. Ehk olekski põhjust läheneda teemale hoopis teise nurga alt - kas näeme finaalis viimaste aegade parimat rünnakut?