Küsimustele vastas Tanel Tein

Tanel Tein Foto: Sille Annuk

Tartu Ülikooli / Rocki üks tugitala Tanel Tein lubab korvpallimänguga tegeleda veel vähemalt paar aastat ja praeguse seisuga pole tal plaani välismaale siirduda.

Tartu Postimehe Tartu Rocki erilehe küsimustele vastates edastas Tanel Tein ka ühe soovi: «Soovin kõiki fänne tänada kohaloleku ja kaasaelamise eest ning teeme endast parima, et pakkuda meeldejääv hooaeg!»

Kuidas on meeskond rahul Üllar Kerde valitud taktikaga ja treeningmeetoditega ning mida te temalt rohkem ootaksite?

Igal treeneril on oma käekiri ja taktika. Treeningusiseselt tekib ikka arusaamatusi, kuidas mingit situatsiooni lahendada. Siis ongi treeneril olemas oma visioon, kuidas asjad peaksid toimima ja mängijate ülesanne on seda järgida.

Mida treenerilt rohkem ootaksin? Rohkem positiivsust võib-olla.

Milles Tartu Rock mänguliselt Leedu ja Läti tippklubidele kõige enam alla jääb?

Eelkõige individuaalsete oskuste poolest on Leedu ja Läti tippklubid meist üle. Vastane on meist individuaalselt parem ja alati ei ole meil vastu panna 12 võrdset meest. Tänase tasemega on meil ainult võimalik läbi lüüa kui võistkond.

Miks Rockile valmistab nii suurt peavalu Valge Welgi vastu mängimine?

Ei ütleks, et see peavalu valmistab. Valga meeskond on meie vastu alati väga hästi häälestunud. Kodusaalis tuleb neil mäng hästi välja, visked lähevad sisse ning see süvendab enesekindlust ja vastases omakorda ebakindlust.

Miks ei saa Rock oma lauast palle kätte? Näiteks Šiauliai vastu või mängus TTÜga jäi Rock lauavõitluses alla.

Lauavõitlus on meie suur murelaps. Lauavõitluses on 60 protsenti oskused, 10 protsenti intuitsioon ning 30 protsenti tahe. Viimasest jääb meil ehk kõige rohkem puudu.

Millise koha mängijast Rock ennast enim puudust tunneb?

Hetkel on meeskond komplekteeritud ning erilist puudust ei tunta kellestki. Kui kõik oma koha väljakul välja mängivad, oleme me võimelised väga hästi mängima ja iga võistkonda võitma.

Kunagi ei oleks aga üle Martin Müürsepa sugune mängija, kes on võimeline mängima erinevatel positsioonidel ning seda eriti kaitses.

Olen aastaid Tartu Deltale ja TÜ/Rockile pöialt hoidnud ja teen seda ka edasi, aga millest tingituna on meeskonna ühine löögirusikas kuidagi nõrk? Räägitakse, et metsast tulnud ja pole mängida saanud, aga meie lõunanaabrid tulevad ja mängivad? Kas meeskond ja treener ei mõista teineteist?

Aja jooksul mõistavad meeskond ja treener teineteist järjest paremini. Loodan, et me liigume õiges suunas. Ka Euroopa klubides ei mõista treener ja mängijad teineteist kohe esimesel kohtumisel sajaprotsendiliselt.

Millal võiks taas väljakul näha seda Rocki, kelle pärast sai kunagi teie fänniks hakatud (kuigi ise Tallinnast ), s.t. meeskonda, kes võitles alati lõpuni ja kellel polnud kellegi vastu mingit aukartust? Hetkel tundub, et Kerde on hakanud just teie ümber meeskonda looma ja seetõttu ootaks teilt ka siis vana hea Rocki kaubamärgi taastamist!

Ka tänane Rock ei tunne kellegi vastu aukartust ja läheb alati võitma.

Mäletan pärast Delta teist meistritiitlit Tanel Teini, kes oli äärmiselt agressiivne ja korviviskamisele orienteeritud. Kas teie nn. rahunemine palliplatsil on tingitud vanemaks ja mõistlikumaks saamisega või on muutunud roll võistkonnas? Ja kas on lootust veel näha vähemalt kodumängudes publikut hullutavat Tanelit, kes viskab 44 punkti, söödab nagu jumal ja lõpetab läbimurdeid filigraansete korvidega?

Delta oli teine meeskond ja aeg oli samuti teine ning ka mina olin noorem. Vanuse ja kogemustega kaasneb kindlasti tasakaalukus, mis loodetavasti tuleb meeskonnale teistmoodi kasuks kui küsija värvikas kirjelduses toodu.

Psühholoogiat õppinuna ja teie mängu vaadanuna võiksin ma teha järelduse, et ratsionaalne mõtlemine on teil mängu ajal paigas. Sellega saab alati mingi «oma« taseme välja mängida. Mida pole, on aga emotsioon, mis teeks teie mängust silmapaistva mängu, sest ainult tugev afekt võib välja tuua inimese varjatud ressursid. Mis oleks see, mis korvpallimängu juures teid erutusest värisema paneks ehk mis motiveeriks? Ja kuidas te kavatsete enne mängu oma psüühilist ettevalmistust parandada?

Küsimus ei ole alati motivatsioonis, pigem emotsioonis. Emotsiooni jaoks ei ole kahjuks sellist nuppu, kust seda sisse-välja lülitada.

Mõnes mängusituatsioonis (haiget saamine, vihastamine, uskumatu soorituse teostumine) tekib vastav emotsioon ning selle tagajärjel jooksedki kiiremini ja hüppad kõrgemale.

Samas on emotsionaalsusel ka negatiivne pool, sest sellises olukorras ei säilitata kontrolli. Korvpallis aga võidab see, kes 40 minutit mängu kontrollib.
Tuleb tunnistada, et olen isegi mõelnud, kuidas leida see nipp, kuidas emotsioon õigel ajal leida, kuid psühholoogiat õppinuna ilmselt nõustute minuga, et see on äärmiselt keeruline ka muudes eluvaldkondades kui spordis.

Millest tuleneb asjaolu, et te kevadel mängite oluliselt paremini, kui sügisel ja talvel ?

Leian, et see on üsna pealiskaudne hinnang. Aastaaegadega ei ole siin siiski miskit pistmist :) Kevadel on play-offid, mis toimuvad lühikese aja vältel ning ühe võistkonna vastu toimub mitu mängu.

Iga järgmise mänguga suudad paremini aimata vastase käike ning tunned teda paremini. Mida rohkem on ühe vastasega mänge (näiteks 7 mängu finaalis), seda lihtsam on vastast üle mängida nii kaitses kui rünnakul.

Hooaja kestel ei ole vastase kohta kunagi võimalik koguda nii palju teoreetilist informatiooni ning seda praktikas koheselt realiseerida. See õppimine on kõige efektiivsem praktikas, mis sisuliselt play-offis toimubki.

Olen märganud, et kurjustate sageli George Tsintsadzega. Kuidas iseloomustaksite Tsintsadzet kui mängujuhti ja kas te ise ei võiks seda positsiooni mängida? Kuidas sellised omavahelised «arveteklaarimised» mängu ajal mängupilti mõjutavad?

Kui treeningutel või mängueelsel koosolekul kokkulepitust kinni ei peeta, leian, et tuleb ka mängu kestel sekkuda ning meelde tuletada.

See situatsioon ei ole kuidagi piiratud George’iga ning ammugi ei ole selles midagi isiklikku. Samuti ei tähenda see seda, et mina ise kunagi ei eksi või valesid otsuseid ei tee.

Mängupilti mõjutavad sellised selgitamised positiivselt, kui teine pool aru sai, milles eksimus seisnes. Meie meeskonnas sellisel puhul viha ei peeta ning kõik mängijad on piisavalt intelligentsed, et mitte võtta selgitamist isiklikult, vaid õppida vigadest.

Kas peale tähtsat mängu tekib teil pingelangus? Kuidas hakkama saate sellega?

Pingelangus tekib tavaliselt peale hooaega, kui aru saad, et ei ole jälle vaja võtta trennikotti õlale ning samme spordihoonesse seada. Ühe mängu võit on vaid üks võidetud lahing terves sõjas ning sellest veel pinge langeda ei tohiks :)

Miks te ei soovinud tulla Tallinna? Või soovite Eestis mängida ainult Tartus?

Kalevi võistkond ning võimalus mängida ULEB Cupis oli sel hooajal kindlasti väga ahvatlev. Sel hooajal otsustasin siiski Rocki kasuks. See aga ei tähenda seda, et ma Tallinnas põhimõtteliselt ei mängiks.

Mis vahe on mängida korvpalli välismaal (näiteks Saksamaal) ja Eestis?

Välismaal mängimise juures on oluliseks aspektiks kindlasti kultuurierinevused ning uus keskkond, tavad ja kombed. Sealhulgas on võistkond alati absoluutselt uus. Selles osas ei erine välismaal mängimine välismaal õppimisest või töötamisest.

Korvpalli osas on huvitav, kuidas treeningprotsess ning üldisemalt klubi toimib. Klubidel on suurem rahakott, seega saadakse kokku hulk kõrgetasemelisi mängijaid, keda treener peab siis ühtseks meeskonnaks sulatama.

Millisele meeskonnale hoiate te pöialt NBAs, millises klubis ise mängiksite? Ja milline on see Tartu meeskond, mis on olnud teie hinnangul parima sisekliimaga?

Vanasti oli lemmikuks Chicago Bulls. Hetkel olen pigem Euroopa korvpalli austaja ning NBAd aktiivselt ei jälgi.

Eelmisel aastal oli sisekliima väga hea, ka sel aastal on see nii kujunemas. Delta aegade meeskond oli väga ühtne ja hea sisekliimaga.

Tagantjärele ei ole lihtne adekvaatselt hinnata, kuna minevikust jääb ikka meelde pigem positiivne.

Olen õnneks sattunud meeskondadesse, kus sisekliima on hea, võib-olla ei püsigi korvpallis meeskonnas individualistid, kes võikis sisekliimat ohustada.

Kui kaua veel kavatsete korvpalli tipptasemel mängida? Kas pakub veel huvi pärast tipptasemel mängimise lõpetamist kusagil Eesti all-liigas mängida? Ega Te pole veel koondises mängimise mõtteid maha matnud?

Paar aastat kavatsen veel mängida. Eesti koondises olen valmis mängima seni, kuni minu teeneid seal vajatakse. Pärast lõpetamist muus liigas mängimisele ei ole veel mõelnud.

Kas teil on veel tahtmist/ambitsioone mõnes välismaa klubis mängida? Millises? Kuidas Teile praegu tundub, kas jääte korvpalliga seotuks ka siis, kui mängijana lõpetate ehk kas huvi oleks treeneritöö vastu?

Iial ei maksaks öelda iial, kuid hetkel olen jäänud püsima Eestisse ning ka agentidel on hetkel informatsioon, et midagi ei otsitaks. Kui tuleb minu jaoks väga huvitav pakkumine, kaalun seda igal juhul.

Korvpallil on olnud oluline roll minu elus poisikesest saadik, päeva pealt on kindlasti väga raske loobuda. Eks aeg näitab, mis tulevik selles osas toob.

Kes on olnud teile eeskujuks (korvpallis)?

Tiit Sokk ja Dejan Bodiroga

Kui vana on vana, et minna korvpallitrenni? Kas 15-16 aastaselt alustades on veel võimalik midagi saavutada?

Kuuldavasti avanes Michael Jordan alles ülikoolis. Nii et kindlasti ei ole 15-aastaseid hilja alustada.

Mis eristab Tartu Rocki fänne teistest Eesti klubide fännidest ja kuidas nad saaksid Rocki senisest veelgi paremini toetada?

Minu teada on Tartu fännid ühed esimesed korvpallifännid Eestis, keda võiks fännideks nimetada. Kõige parem toetus on mängijatele see, kui saal on rahvast täis. Siis tekib ka mängijatel parem emotsioon ning kohustus näidata head korvpalli.

Kas teid häirib, kui fännid helistavad teile peale võitu ja soovivad õnne?

Reeglina ei häiri, südamest tulnud head soovid teevad alati rõõmu ning on teretulnud. Kuid võhivõõra inimesega pikka juttu rääkida ei ole siiski kuigi mugav.

Olen fänn olnud ka Delta algusaegadest saati ning väga vähe mänge tollest ajast alates vahele jätnud. Sooviks siis ka mõningaid asju teada saada:

Kellega meeskonnakaaslastest «hängid» ringi vabal ajal?

Enamusega suhten, kedagi eraldi välja tuua on raske.

Keda peate Tartus läbikäinud võõrleegionäridest parimaks / enda lemmikuks?

Hea mängumehena jäi meelde Ronaldas Maciulaitis. Kuid ka praegune keskmängija Brian Cusworth on tsentri kohal küllaltki võimas.

Kelleks tahtsite väiksena saada? Isa kombel arstiks?

Kosmonaudiks.

Kui tihti vaatate tribüünide poole mõttega, et a) näha seal kedagi tuttavat; b) et rahvas on ikka hulluks läinud; c) miks publik nii vaikne on; d) loodame, et ei valmista neile pettumust. Või ei vaata üldse?

a) soojenduse ja venituse ajal heidan tavaliselt pilgu – kui palju rahvast on kogunenud ja kas sõbrad istuvad väljakujunenud kohtadel; b) ei ole selle peale mõelnud; c) Tartu saalis ei ole selle peale mõelnud; d) mängu ajal selle peale ei jõua mõelda.
Kokkuvõttes: mängu ajal publiku ja inimeste tegevuse peale mõelda ei jõua.

Kes on Rocki tantsutüdrukutest teie lemmik?

Ei ole lemmikut välja kujunenud. Nende etteasteid ei ole mahti jälgida, kuna meeskond tegeleb ka sel ajal üksnes mänguga.

Kas te käite suvel niisama välisväljakutel suvel? Või võtavad ettevalmistused/treeningud jms aja ära? Kas Te käiksite, kui oleks aega?

Enne koondiselaagrit olen mõned korrad Pärnus välisväljakul peale visanud, kuid regulaarselt ei käi. Hooajal, mil trenn on 2 korda päevas, ei jää selleks tõesti mahti ning neljast tunnist päevas korvpalli seltsis ka piisab.

Kes on teie lemmikmängupartner(id)?

Väga raske on kedagi välja tuua.

Kas nr 7 on teie lemmiknumber?

Kas just lemmik, aga üks eelistatumaid.

Kas teile Jääboiler ka meeldib?

Jah.

Mis on teie lemmikfilm?

«Kevad südames»

Mis on teie lemmiksöök?

Döner Kebab