/nginx/o/2019/02/17/11796895t1h3cae.jpg)
Eestis on aastaid peetud erinevaid püstivõitluse turniire. Jõudsalt on kasvanud nii võistlejate kui ka ürituste tase, kuid eilne The League oli see, mis paljudel spordisõpradel ajas harja punaseks. Erapooletust kohtunikutööst oli asi kaugel. Tehti häbi nii Eestile kui ka Eesti spordimainele üldisemalt.
Hoolimata ürituse vägevast korraldusest ning põnevatest vastasseisudest jättis turniiri finaalmatši tulemus kogu spordiõhtule väga mõru maigu juurde. Ringis kohtusid teenekas võitleja Mirkko Moisar ja 21-aastane leedukas Martynas Jasiūnas. Võit vormistati pärast lisaraundi Moisarile.
Paraku ka seekord, nagu mitmetel varasematel kordadel, tehti otsus alusetult. Sama seisukohta jagavad ka muidu spordihuvilised ja ka spordivõõrad inimesed, kes üritust jälgisid. Me teame sportlastena, et alati ei saa võita – spordis on nii halvemaid kui ka paremaid päevi. Läbi aastate on aga Eesti võitlusspordis pildile jäänud sarnane skeem, kus Moisar ilmselges kaotusseisus kuningaks kroonitakse.
Eriti kurioosseks teeb loo see, et The League on rahvusvaheline turniir, mida said vaatajaid jälgida üle maailma, kes kõik võisid tunnistada oletatavat kokkumängu. Tekib küsimus, kas profitasemel püstivõitlejatel ongi üldse mõtet tulla Eestisse turniirile, kui Moisar ringi astub? Või tuleks sellistele üritustele kuulutada boikott? Miks minna vabatahtlikult juba eos kaotama, kui oled täis võitlusvaimu ja trennisaalis valanud verd, higi ja pisaraid.
Hetkel on mul piinlik Eesti püstivõitluse maine pärast nii siin, meie enda kodumaal kui ka piiri taga. Võitlusspordi nagu mis tahes spordiala eesmärk on kokkulepitud tingimuste kohaselt ehk ausalt, selgitada välja parim – võitja. Kuid sellise käekirjaga ülesehitatud teatrilavastust, kus olenemata meeste annetest ja oskustest, on võitja alati ette teada, kaotab sport oma võlu ja mõtte.
Väga tabavalt ütles Chicco Kvaasi: «Minu suurim mure ei ole minu vastane, vaid kohtunikud!» Ja tõsi paistab see olevat. Kuniks meie kohtunikud ei saa olema erapooletud, seni pole siin midagi muutumas. Nii jätkudes ei ole minul küll alust arvata, et Eestisse tahaks edaspidi tulla võitlejaid väljastpoolt.
Mirkkole soovin head, aga aumehena loobuksin sellest «võidetud» 10 000 eurost ja karikast leeduka kasuks. Prooviksin endale leida välismatše, kus oma hea nimi taastada erapooletute kohtunike ees, sest Eestis selliseid võite noppides, ei tee see spordimehele paraku au.
Autor Edvin Erik Kibus on Eesti ja Baltikumi meister Tai poksis ning Euroopa meister kickpoksis.