/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/08/12242710t1hce29.jpg)
Eesti jalgpallikoondis oli koduses Lillekülas lähedal uuestisünnile. Vaid 13 minutit lahutas võidust EM-valikmängus Põhja-Iirimaa üle, paraku jäädi lõpuks kõigest ilma ja tabelisse tuli ütlemata nukker 1:2 kaotus.
Postimehe aruanne: võimalikult valus. Või siis võimatult valus… (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe tähelepanekud sest soojast ja (peaaegu) ilusast õhtust on teie ees.
Kindral Kostja. Kui põhja-iirlastel mäluga lood vähegi korras on, pidanuks nad imehästi teadma, mil moel võib paukuda Konstantin Vassiljevi jalg. Kaheksa aasta eest lõi ta just nende võrku enda karjääri ja terve Eesti jalgpalliloo ühe tähtsaima ja ilusaima värava. Tõsi, see pomm läks teele Belfastis, mitte Tallinnas.
Michael O’Neill asus Põhja-Iirimaa koondise etteotsa veidi pärast 2011. aasta kaht Eestilt saadud kaotust. Nähtavasti jäeti õppetund siiski võtmata. Seekordselt suvisel laupäevaõhtul ehitati Vassiljevi ette niivõrd kööbakas müür, et… Jah, muidugi, maestro meistriklassi ei vähenda see grammivõrdki. Pall müürist mööda ja posti äärde – lihtne ju. Nagu Messil samast kohast, vabandage võrdluse eest. Teise poolaja alguses pidanuks tablool süttima tulikiri 2:0, kuid õnnetuseks raksatas Vassiljevi 30 meetrilt teele saadetud kuul nüüd latis.
/nginx/o/2019/06/08/12242752t1h1cf7.jpg)
Juhtvärav (ja peaaegu teine) oli mõistagi kirss tordil, ent kogu Vassiljevi mäng oli kõrgemast sordist. Mitte üksnes palli liigutades – mida ta suudab ka silmad kinni ja olematus vormis -, aga võitlus, ka siis, kui Eesti nahkkuuli taga ajas. Kindral Kostja oli niivõrd hiilgaval tasemel ja purakat täis, ent kohati tikkus pähe riukalik mõttekiiks: ega’s 34-aastane vanameister ometi ühelt teiselt kindralilt mõnd keelatud ainet või telefoninumbrit ole saanud?
Need kolm minutit... Veel 77. minutil saanuks julgelt kirja panna: kui Kostja väärib ülistust, siis kõik tema mängukaaslased suurimat kiitust. Valitses tunne, et tabamus vabastas terve meeskonna kammitsaist. Mäng voolas, viskuti ennastsalgavalt pallide ette ning kui vaja, sekkus väravavaht Sergei Lepmets.
/nginx/o/2019/06/08/12242723t1h3ec7.jpg)
Ometi pöördus kõik ilus napi kolme minutiga pea peale. Jäime ilma kolmest ja kohe ka ainsast punktist. Põhja-Iirimaa väravad sündisid äärmiselt sarnaselt – läbimurre meie paremalt äärelt ja sööt värava ette. Jah, 1:1 tabamus oli väga suluseisuhõnguline, aga see ei muuda fakti, mida on tark meenutada: Põhja-Iirimaa näol on tegemist viimase EMil 16 parema sekka pääsenud meeskonnaga.
Kas kiita või nuutida Reimi? Täpselt samuti saanuks kuni 77. minutini kirja panna: vähemalt sama suure pai saab treeneritetiim eesotsas Martin Reimiga. Usk ja julgus saata meeskond lahingusse vähimagi kartuseta, silmis ja südames üksnes meeletu kolme punkti janu, väärib austust. Ent õhtust, millest võinuks saada suur suunamuutja terve koondise jaoks, sai üks nukramaid õhtuid paljude-paljude aastate jooksul.
/nginx/o/2019/06/08/12242716t1h20e0.jpg)
Nägime, et oskame ja saame küll, kui väga tahame, usume ja julgeme! Kuid teatud hetkedel peab olema piisavalt tarkust ja oskust, et leida õige tasakaal ründamise ja kaitsmise vahel. Seekord nihkus see paigast ning on treeneritele edasiseks mõttekoht.
Hoolimata äärmiselt nukrast tulemusest väärib Reim isikkoosseisuliste otsuste eest kaabukergitust. Vähemalt nende, mis olid tehtud enne avavilet. Floralase Vlasi Sinjavski debüüt osutus igasuguse kahtluseta õnnestunuks. Kahju vaid, et nii lähedal olnud värav sündimata jäi. Ent tema algkoosseisu usaldamine näitas, et koduliiga paremaid poegi tasub usaldada küll. Põhjalikum analüüs peab näitama, kas ja mida tegi Reim valesti vahetusi kasutades.
Õppetund mänguvälises. Samuti nagu Kostja karikatuslöök, polnud esimene kord ega sestap ka üllatav, et ligi poolteist tuhat Põhja-Iiri rohesärgis poolehoidjat Lilleküla kodupubliku üle laulab. Külalisfännid pakkusid Eesti jalgpalli 110. sünnipäeva tähistamiseks võimsa ja igati õpetliku etenduse.
/nginx/o/2019/06/08/12242743t1h966c.jpg)
Ilmselt suurima kultuurišoki sai ERRi tüdrukutekoor, kelle esituses Eesti hümni kolmas salm põhja-iirlaste laulu – nad arvasid, et hümn on juba lõppenud – lihtsalt sumbus. Millest tuleb teha järeldus: kui laulda, siis korraga ilusti, õigesti ja ka kõvasti. Paraku tutvustasid meie publiku harimatust ka paar kilehäält, kes UEFA endise presidendi Lennart Johanssoni mälestamiseks tehtud leinaseisaku ajal otsustasid ühtäkki «Eesti! Eesti!» kisendama hakata. Millest tuleb teha järeldus: karjuda tuleb õigel ajal.
Mis saab edasi? Võib vaid ette kujutada, millise emotsiooniga lähevad Sinisärgid juba teisipäeval tõelisse karukoopasse – Mainis kohtutakse Saksamaa maailmanimedega. Kuid samas: karta pole taas midagi, kaotada veel vähem. Koduses Lillekülas näeme Eestit taas 6. septembril, kui meile tuleb külla Valgevene.
MÄNGUJÄRGSED KOMMENTAARID
Eesti kapteni ja väravalööja Konstantin Vassiljevi videointervjuu:
Eesti koondise peatreener Martin Reim:
«Põhja-Iirimaa tegi head vahetused ja need tekitasid meile lõpuks lahendamatuid probleeme. See tingiski meilt ühe nõrga perioodi, mis maksis kätte. Alates umbes 60. minutist muutus mäng meie jaoks liiga lahtiseks. Läks jooksuvõitluseks ja see ei olnud kindlasti meie trump. Paljud meie mängijad ei pidanud füüsiliselt pidevatele rütmimuutustele vastu.
Loomulikult olen tulemuses pettunud, mängupildis ja mängijates aga mitte. Arvestades meie meeste vormi ja koduklubisid tehti maksimumilähedane sooritus. Ütlesin neile ka riietusruumis, et häbeneda pole midagi, tuleb pea püsti ajada. Nad andsid kõva lahingu.»