«Aasta sportlase valimisel ei tohi tekkida olukorda, kus tulemuseta sportlane teeb end PRi abil suureks staariks.»

Eesti 2019. aasta parim naissportlane oli Kelly Sildaru ja meessportlane Magnus Kirt.

FOTO: Raigo Pajula

EOK presidendi Urmas Sõõrumaa hinnangul peaks aasta sportlasi valima ainult rahvas. Mida arvavad teised EOK presidendi kandidaadid Jaanus Kriisk ja Tõnu Tõniste?

Kergejõustikutreener ja ettevõtja Kriisk on veendumusel, et lisaks ajakirjanikele, alaliitudele ja rahvale tuleks otsustajate ringi kaasata veel üks grupp. Näitena pakub ta välja eelmise aasta parimad sportlased ja treener. «Meedia kaudu saadava emotsiooni, tuntuse, kajastuse ja turunduse osa on liiga suur. Tulemus hakkab ära kaduma, aga sport ilma suurtulemuseta pole sport,» kirjutas Kriisk Facebooki.

Kahekordne olümpiamedalist ja praegune EOK asepresident Tõnu Tõniste ütles Postimehele, et praegune otsustajate ring (ajakirjanikud, alaliidud, rahvas) peaks suures plaanis samaks jääma, kuid kitsaskohad tuleks üle vaadata. «Otsustajate ring on praegu proportsionaalne. Kindlasti tuleks jätkuvalt arvestada rahvaga – sport on ikkagi ka sõubisnis –, kuid ei tohi tekkida olukord, kus mõni tulemusteta sportlane teeb end PRi abiga suureks staariks. Sellist olukorda ei tohi tekkida, et ehe spordimees, kes pole turundusnippidega kursis või ei oma esinduslikku välimust, ei saaks võita.»

Kriteeriumid tuleb varakult selgeks rääkida

Kriisk tõi oma arvamusavalduses välja, et aasta sportlase nominendid tuleks selgeks vaielda enne nende kinnitamist. «Ka võitkonnaala liige peab teatud suure võidu peasepistajana omama võimalust valituks saada. Ainult üks näide maailmast, Sir Steve Redgrave valiti Suurbritannia aasta sportlaseks aastal 2000, kui ta oli võitnud viienda olümpiakulla sõudmises. Kusjuures kõik võidud olid kas neljases või kaheses paadis. Tuues selle üle Eestisse – kui Tõnu Endreksonil õnnestub koos meeskonnaga võita esimese eestlasena medal kolmedelt olümpiamängudelt, on ta tugev nominent aasta sportlase tiitlile.»

Tõniste on nõus, et aasta sportlase kriteeriumid tuleks juba varakult paika panna. «Täpsustada tuleks, keda me siis valime. Olen seda meelt, et kui on meeskond, siis on meeskond. Kohe kerkivad esile erandid, mis tuleks samuti üle vaadata. Kui Ott Tänak sõidab välismaalasega, kas ta peaks kandideerima üksi või kaksi? Kõikide nende agade pärast tuleks teha kindel statuut ja sellest varakult kõigile teada anda.»

Tulemus vs. emotsioon

Emotsioon vs. tulemus skaalal eelistab Kriisk tulemust. «Sportlik suurtulemus oli ja peab uuesti tagasi tulema peamiseks kriteeriumiks,» ütles ta.

Ka Tõniste sõnul peaks aasta sportlase valimisel lugema tulemus. «Kui on ikkagi hea tulemus, läheb see kõigile korda. Olümpiaaladega ei tohiks küsimust olla – seal on kõik suured alad ja ma ei eristaks midagi. Kui räägime mitteolümpiaaladest, siis seal on olukord erinev. Mõned alad on maailma mõttes marginaalsed, mõned mitte.»

Aasta treeneri küsimus

Kriiski sõnul tuleks aasta sportlase ja võistkonnaga automaatselt tunnustada ka treenerit/abimeest. «See tandem töötab koos. Kunagi 2000. alguses, olles kergejõustiku juhatuse liige, viisime sisse olukorra, kus aasta sportlast autasustati alati koos treeneriga, see kestab juba 20 aastat ja kõik on rahul.»

Kui automaatselt tunnustada ka aasta sportlase treenerit, siis poleks ilmselt eraldi aasta treenerit valida vajagi. «Kas aasta treeneri nominatsiooni edasi eraldi hoida, on arutelu küsimus. Kui jätkata, siis seal saab määrata kriteeriumeid, kes sinna gruppi üldse kuuluda saab, alates kutsestandardist jne.»

Tõniste hinnangul tuleks treeneriteema kindlasti üle rääkida. Nimelt võttis EOK vastu otsuse, et aasta treeneriks saab valida vaid kutsetunnistust omavat treenerit. «Selge on see, et noor sportlane vajab enda kõrvale treenerit. Kuid 35-aastane olümpiavõitja vajab võib-olla hoopis tugiisikut. Kas tema peaks seetõttu auhinnast ilma jääma? Tuleb maha istuda ja seda arutada.»

Tagasi üles