/nginx/o/2020/05/11/13096591t1h7fd3.jpg)
2015. aasta korvpalli EM on paljudel Eesti spordisõpradel endiselt eredalt meeles, sest üle pika aja osalesid finaalturniiril ka meie mehed. Postimehe taskuhäälingus «Mängumehed» meenutas toonane abitreener Andres Sõber emotsionaalset virvarri.
Andres Sõber 2015. aasta EM-ist: «hobuste väljanäitus», Jüri Ratase ergutuskõne ja suured pinged
/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
12. mai 2020, 20:30
«Koosseis oli tollal vägev, üks kõvemaid üle pika aja. Nendega meestega oleks pidanud alagrupist edasi minema,» ütles Sõber kindlal toonil.
Nõnda aga ei läinud. Eestlased alustasid turniiri kahe ülikindla kaotusega, esmalt jäädi 57:80 alla Tšehhile, päev hiljem 55:84 Belgiale. Lõunapiiri taha sõitnud korvpallifännid vilistasid koondise välja. Tiit Soku ja Alar Varraku kõrval treeneripingil istunud Sõbra sõnutsi pandi mõne asjaga puusse juba enne mängupaika jõudmist.
«Võistkond oli tegelikult väga heas vormis – Sokk tegi ära kõva töö. Aga siis hakkasid teatud asjad juhtuma. Näiteks Varraku eestvedamisel võeti Rait Käbin üheks videotreeneriks. Ütlesin hiljem Sokule, et see polnud eriti hea lahendus. Kui hoburakend juba liigub, siis sinna ei võeta uusi mehi juurde,» arutles ta.
«Lisaks veel – ma ei tea, kes selle organiseeris – veetsime vahetult enne Riiga sõitu öö Pärnus. Linnas toimus nagu hobuste väljanäitus, andsime intervjuusid ja nii edasi. Kõigil olid pinged juba üleval. Tagantjärgi vaadates võinuks need asjad nii otsustavatel hetkedel olemata olla.»
Lihtsamaks ei läinud ka kohapeal. «Esimene eesmärk peaks Eestil olla stabiilselt finaalturniiril osalemine. 2015 näitas, et kui pole sinna ammu jõutud, siis ei osata eriti käituda. Olime kõik selles olukorras esimest korda. Kui mujalt tulevad pinged juurde, siis nii lähebki,» lisas Sõber.
«Turniiri ajal oli ka moment, kus Siim-Sanderi isa Priit Vene võttis sõna. Ta ütles umbes, et Leedu korvpall on meie omast kümme aastat ees. See jõudis meie ja mängijateni, jättis jälje. Kõige rohkem tegi see kahju ilmselt tema enda pojale.»
Pärast kaht kõva nähvakat läks olukord õnneks lõbusamaks. Gregor Arbeti 26 punkti toel alistati 78:71 Ukraina. Lõpuks hõbemedali võitnud Leedu vastu juhiti, ent lõpuks tuli vastu võtta napp 62:64 kaotus. Edasipääsu otsustanud mängus lätlaste vastu lõppes jaks teisel poolajal.
«Kõik, kaasa arvatud treenerid, olime närvis, me ei leidnud võtit ukse lahti keeramiseks. Mina olen kõva motivaator, aga kolmanda mängu eel tuli korvpalliliidu president Jüri Ratas meie koosolekule. Ta ütles väga lihtsalt: «Kuulge mehed, mis te jamate, 7000 inimest on teid toetamas. Võtke end kokku, hümni ajal ei saa te isegi kaelakuti oldud. Midagi pole kaotada, mängige vabalt.» Pärast seda hakkas juhtuma. Võit Ukraina vastu ja ka Leedu oli täiesti võidetav,» meenutas Sõber.
Kaotus Lätile tähendas kojusõitu. Esialgsest šokist suudeti küll välja tulla, ent abitreener usub siiani, et me pidanuks alagrupist edasi minema ehk jõudma nelja parema hulka.
«Kokkuvõttes väga tore, et sinna saime, sest väga tihti seda ei juhtu. Ju me kõik ikka olime natuke krambis, kui oli tegude aeg. Vastas polnud mingid imevõistkonnad. Aga õigeid võtmeid me üles ei leidnud. Paneks hindeks 3-,» tõdes Sõber.
Pikemat analüüsi nii mängijate, treenerite kui ka mängude kohta kuula podcast´ist «Mängumehed»: