Alaealiste kaitsmine seksuaalse väärkohtlemise eest on Eesti spordis alles lapsekingades

Treeneril on lapse elus väga suur roll ning seda ei tohi kuritarvitada. Foto on illustratiivne. Foto: Caro/Sorge/Scanpix

Kolmapäeval tõi praegu Mia Belle Trisna nime kandev endine jalgpallur avalikkuse ette karmi loo, kuidas treener temalt 14-aastaselt süütuse võttis ning seejärel teda aastaid mõjutas ja temaga manipuleeris. See tõi kaasa suure furoori väga delikaatsel teemal, millest palju ei räägita. Kuigi võiks. Ja peaks.

See lugu ilmus esimest korda 13. märtsi Postimehes. Et teema on aga endiselt aktuaalne, taasavaldame selle täismahus ja muutmata kujul.

Ehkki väga tahaks, et Trisna lugu olekski üksikjuhtum, ei ole see nii. Sotsiaalkindlustusameti lastemaja teenuse juht Anna Frank-Viron ei pea hetkegi mõtlema, kui juba ütleb, et teab paari analoogset juhtumit. «Alles hiljuti oli Tartumaal ratsutamistreeneri kaasus,» viitab ta Ihaste ratsakooli endisele direktorile Marko Villemsonile, kes tunnistas ennast mullu novembris kohtus süüdi talle esitatud korduvas laste seksuaalses väärkohtlemises ning seksile ahvatlemises, suguühtesse astumises või muus sarnases sugulise iseloomuga teos.