Postimehe aruanne ⟩ Optimismi süstinud tabamused ning valusad õppetunnid

Eesti–Valgevene mängu järel kõneldakse sõpruskondades ilmselt enim Karl Rudolf Õiguse punasest kaardist, kuid tegelikkuses saab sellest mängust kaasa võtta veel ka palju-palju muud. Foto: DZIANIS KASTSIUCHENKA/REUTERS/Scanpix

Eesti jalgpallikoondis pidi ka oma teises 2022. aasta MM-valikmängus tunnistama vastase paremust, kui Valgevene oli koduplatsil meist üle 4:2. Postimees vaatab mängule tagasi aruande abiga.

Null, mis sisendab optimism. Fakt, et Eesti jalgpallikoondisel on pärast kaht MM-valikmängu tabelis null punkti, ei üllata ilmselt kedagi. Samamoodi olime pärast kaht kohtumist kuival ka 2014. ja 2010. aasta MM-valiksarjas. Eelmises MM-valikgrupis – mitte segi ajada EM-kadalipuga, kus alagrupid on suuremad ja Eestil on kõrgemas loosikausis paiknemisega suurem šanss saada endast nõrgemaid vastaseid – olid asjalood teistsugused, kuna teises voorus õnnestus meil kodus madistada Gibraltariga, keda siis 4:0 võideti. Küll tasub praegusele nullile lisada koroonaklausel: mis saanuks, kui Eesti poleks pidanud poolt rahvusesindust kiirkorras välja vahetama?

Ent olgu sellega kuidas on, palju tähtsam on keskenduda teisele numbrile, mis kahe mängu järel tabelist vastu vaatab: neli löödud väravat! Eelmises valiktsüklis Karel Voolaidi käe all tundsid vutiajakirjanikud tõsimeeli ühel hetkel muret, kas detsembris lõpus saab ikka hõbepalli – koondiseaasta ilusaima tabamuse trofee – välja anda. Olid ju sinisärgid vahepeal seitse mängu järjest ründes kuival, nagu ka Henri Anier tänase kohtumise järel põgusalt meenutas.