:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2021/04/30/13754700t1h55f7.jpg)
Kui kõrvutada omavahel Eesti ja Soome jalgpalli, siis ürita, mis nurga alt tahad, ikka jäävad üldjuhul peale põhjanaabrid.
Soomlased rõõmustavad: uus eurosarja valguses kahekordistuvad nende toetused
Meie koondised on omavahel vastamisi läinud 32 korda ning kaaluvihid on 15–7 (sekka ka 10 viiki) soomlaste kasuks. Nende 15 allajäämise «krooniks» on sealjuures 1922. aasta 11. augustil toimunud kohtumine, kui Eesti sai ülemerenaabritelt antirekordiliselt 2:10 sugeda.
Ka üldiste tulemuste võrdluses pole Eestil šanssi. Kui meie ainsaks suurvõistluseks on jäänud 1924. aasta Pariisi olümpia, kus avaringis kaotati 0:1 USA-le, siis soomlased on ainuüksi olümpial käinud neli korda. Parimal juhul, 1912. aastal Stockholmis, platseeruti sealjuures lausa neljandaks. MMide ja EMide arvestuses olime küll tükk aega võrdselt nulli peal, kuid järgmisel aastal Vana Maailma tšempionaadil osaledes pääsevad soomlased ka selles arvestuses ette.
Klubide võrdluses on tulemus enam-vähem sama. Kui meie rõõmustame siiani Tallinna Levadia 14 aasta taguse euroteekonna üle, mis päädis Newcastle Unitedile vastu astumisega, siis soomlaste klubivuti lipulaev HJK on välja purjetanud koguni Meistrite liiga alagruppi. See õnnestus neil hooajal 1998-99 ning kuigi alagrupis jäädi viimaseks, koguti kuue mänguga igati soliidsed viis punkti.
Mängijategi võrdluses on asi hapu. Ragnar Klavan ja Sami Hyypiä on küll mõlemad blondid. Mõlemad keskkaitsjad. Ja mõlemad ka Liverpoolis mänginud. Kuid kui meie mees kandis biitlite sünnilinnaklubi särki kaks aastat ning «piirdus» Meistrite liiga hõbemedaliga, siis Porvoost sirgunud Hyypiä sai kümne aastaga Liverpoolis vaat, et elavaks legendiks ning triumfeeris ka Meistrite liigas. Ehk allajäämine on ilmne isegi juba enne Jari Litmaneni mainimist...
Ka üldine vutihuvi on Soomes suurem: kui Eesti klubid roogivad piletituluga parimatel aastatel kokku ca 50 000 eurot, siis põhjanaabrite juures pistetakse säärane summa taskusse ka (üli)talvise avavooru mänguga. Sest kui HJK kodustaadion mahutab 10 770 inimest ning nende kodumängu piletihind on 30 eurot…
Uus eurosari põhjustab elevust
See on ka põhjus, miks põhjanaabrid ootavad väga tänavust eurohooaega. Kõiksuguste Superliiga-uudiste valguses võib see olla küll unarusse vajunud, kuid sel suvel saab Meistrite ja Euroopa liiga kõrval oma avalöögi ka Conference League (tõlgitakse mõnel pool ka kui Konverentsi liiga, aga kuna konverents 1) on võõrsõna 2) ei tähenda eesti keeles sama, siis meie seda praegu tõlkima ei hakka).
/nginx/o/2021/04/30/13754699t1h025a.jpg)
Tugevuselt kolmandat eurosarja on vutiringkondades hakatud kutsuma ka väikeriikide eurosarjaks, sest, olgem ausad, seda ta ka on. Nagu HJK tegevjuht Aki Riihilahti hiljuti Soome ringhäälingule illustreerivalt ütles: «Kui varem jõudis alagruppi 24 riigi klubid, siis uue süsteemiga võib see suureneda koguni 37 peale.»
Selles intervjuus torkas silma ka Riihilahti teine väide. Nimelt lausus ta, et eurosarjade reformiga kahekordistub Soomes ilmselt ka nende klubide tulubaas, kellel rahvusvahelisse sarja asja pole. «Eurosarjas mitte osalevad Soome klubid on siiani saanud [alaliidult] ca 40 000 eurot. Ma eeldan, et edaspidi saame sellisel juhul rääkida vähemalt kuuekohaliselt summast. Igatahes on läbirääkimised lõppfaasis,» sõnas Riihilahti.
Enne kui vutisõber oma lootused üles kruvib, siis lausume kohe: Eestis säärast hüppelist tõusu oodata pole. Esiteks on säärane rahajagamine alaliidu poolt täiesti vabatahtlik. Teiseks on meie kompensatsioonimehhanism eurosarjas mitteosalevatele klubidele juba praegu kaks korda suurem: ca 80 000 eurot. Kolmandaks ei tule riikidele uue Conference League’iga täiendavaid rahasüste. Ehk põhjanaabrite juures arutatakse juba olemasoleva krõbiseva ümberjagamist.
Küll võib see raha suureneda juhul, kui mõni klubi peaks tõesti eurosarjas alagruppi jõudma – teekond, mis uue, tugevuselt kolmanda liigaga läks lihtsamaks. Näiteks Eesti meister peab Conference League’is alagruppi jõudmiseks alistama oma teekonnal vähemalt kaks vastast ning sellega on minevikus hakkama saanud nii Tallinna Flora (2020-21 hooajal), Levadia (2006-07 hooajal) kui ka Nõmme Kalju (2016-17 hooajal).