PM Belgias ⟩ Kuldliiga omapärased seeriad

Eesti meeste võrkpallikoondis teab täpselt, kui õnnetult võivad käbarad finaalturniiri võõrustajana käia. Foto: Sander Ilvest

Türgi võrkpallikoondis tegi täna ajalugu, kui nad suutsid esimese riigina kaitsta Euroopa Kuldliiga esikohta. 

Tõsi, omal ajal on olnud see ka veidi keerulisem, sest üldjuhul on Kuldliiga tšempion kergitatud Rahvuste liigasse või vana nimega Maailmaliigasse. Kuid mitte alati, sest maailma võrkpalliisad on varmad suurtele meele järgi olemiseks asju ümber tegema.

Sel põhjusel – ametliku ettekäändena toodi küll koroonapandeemia, ent... – jäeti tänavu ainsa rahvusvahelise võistlusena ära ka Kuldliigale järgnema pidanud Challenger Cup, mille võitja pääsenuks maailma volleeliiti.

Ent ärme lahka siinkohal vollepoliitikat, vaid heidame hoopis üheskoos pilgu Kuldliiga ajalukku, kust sobrades võib leida omapäraseid jadasid.

See kuradima Kortrijk

Esmalt tänavuse finaalturniiri toimumispaigast ehk Kortrijki väikelinnast Belgias. Tahame me seda meelde tuletada või mitte, kuid Eesti koondisel ühtegi positiivset mälestust siit ei pärine. 

See kõik sai alguse 2012. aastal, kui jäime toona eemale EM-finaalturniirilt ning jätkus 2017. aastal, kui jäime esimesena välja MM-finaalturniirilt. Tagatipuks saime 2018. aastal siin veel Belgialt Kuldliiga alagrupikohtumises kere peale. 

Ja nüüd siis see õnnetu poolfinaal Türgiga. Pärast säärast õnnetut jada oli mõistetav, miks sai «neetud» saali kohta päritud ka mängijatelt. Kristo Kollo vastus sellele oli aga konkreetne: «Lõpetaks selle saali süüdistamise ära. See, et meil on siin kehv minevik, seda ei saa endaga kaasas kanda. Siin tuleb ikkagi peeglisse vaadata.»

Nii on, kuid paraku tuleb meil jätkuvalt ootama jääda seda päeva, mil Lange Munte nimeline spordihall võiks meie koondisele päris sobivaks mängupaigaks muutuda. Ent see päev kindlasti saabub, sest täna pronksimängus Belgia alistamisega saabus see päev, kui murdus meie senine finaalturniiride jada.

Üks seeria lõppes, teine jätkub

Nimelt oli Eesti koondis varem osalenud neljal Kuldliiga finaalturniiril ning siiani olid asjad kulgenud kas väga hästi (ehk me olime tulnud esimeseks) või väga halvasti (ehk jäänud viimaseks). Nüüd õnnestus Eestil platseeruda aga kolmandaks ehk omapärane jada sai murtud.

Küll sai jätku üks teine omapärane Kuldliiga jada. Nimelt on tegemist turniiriga, kuhu finaalturniiri korraldaja saab automaatselt peale. Teoorias tähendab see, et võõrustajakoondisel on võimalik oma mehi alagrupis säästa ning alles medalimatšides gaas põhja suruda. Reaalsuses pole see aga kellelgi õnnestunud.

Tänavune korraldaja Belgia jäi neljandaks, 2019. aasta võõrustaja Eesti jäi samuti neljandaks ning 2018. aastal õnnestus tšehhidel jõuda küll finaali, kuid seal tuli tunnistada Eesti paremust. 

Isegi siis, kui asjasse kaasata Kuldliiga eelkäija Euroopa liiga, on tendents pigem sarnane. Ainsateks eranditeks on Slovakkia (2011), Venemaa (2005) ja Tšehhi (2004), ülejäänud puhkudel on võõrustajad jäänud pika ninaga. 

Euroopa liiga finaalturniiride ajalugu

2004 - korraldaja Tšehhi, võitja Tšehhi

2005 - korraldaja Venemaa, võitja Venemaa

2006 - korraldaja Türgi, võitja Holland

2007 - korraldaja Portugal, võitja Hispaania

2008 - korraldaja Türgi, võitja Slovakkia

2009 - korraldaja Portugal, võitja Saksamaa

2010 - korraldaja Hispaania, võitja Portugal

2011 - korraldaja Slovakkia, võitja Slovakkia

2012 - korraldaja Türgi, võitja Holland

2013 - korraldaja Türgi, võitja Belgia

2014 - teistsugune formaat, kahe mängu põhjal krooniti võitjaks Montenegro

2015 - korraldaja Poola, võitja Sloveenia

2016 - korraldaja Bulgaaria, võitja Eesti

2017 - korraldaja Taani, võitja Ukraina

2018 - korraldaja Tšehhi, võitja Eesti

2019 - korraldaja Eesti, võitja Türgi

2020 - koroonapandeemia tõttu ei toimunud

2021 - korraldaja Belgia, võitja Ukraina