PM ARHIIV ⟩ Saskia Alusalu: uisutan selle päevani, kuni tunnen, et see mulle meeldib

Saskia Alusalu. Foto: SANDER ILVEST/

Kiiruisutaja Saskia Alusalu teatas täna, et paneb sportlaskarjäärile punkti. Postimees taasavaldab sel puhul algselt 2018. aasta 21. detsembril ilmunud usutluse.

24. veebruaril olümpiamängudel saadud 4. kohaga Eesti Vabariigile 100. juubeliks kauni kingituse teinud kiiruisutaja Saskia Alusalu arvab, et vaid ise eesmärke seades ja endast kõik andes leiab inimene tõelise õnne. Rääkisime Saskiaga spordist, elus tehtud valikutest ja tulevikuplaanidest.

Naistepäeval kirjutasite sotsiaalmeedias, et naiste õnn ei tohiks põhineda meestel. Kirjeldage palun see mõte lahti.

Kõlab ehk natukene imalalt, aga kõik algab iseendast. Sellest, et sa ise tead, kes sa oled ja mida elult tahad. Olgu mees, sõber, isa või kes iganes: keegi ei tee sinu eest midagi ära ega saa sind õnnelikuks teha, kui sa ei saa iseendaga hästi läbi. See tundub lihtne, ent tegelikult väga paljud ei tea, mida nad elult tegelikult tahavad. Sportlaskarjääris püüan lisaks füüsilisele poolele võtta aega selleks, et tegeleda enda vaimse arendamisega, mis tegelikult on ehk veelgi olulisem. Tahan alati olla täna parem kui eile.

Kas Saskia Alusalu on täna (intervjuu toimus 4. detsembril) õnnelik?

Jah, ma arvan küll. Olen väga tänulik selle eest, et mul on võimalus tegeleda sellega, mis mulle väga meeldib ja et minu ümber on inimesed, kes selle võimalikuks teinud.

Tulite Eesti Vabariigi 100. juubeli päeval olümpiamängudel neljandale kohale, mis jäi Eesti parimaks tulemuseks. Kui õnnelik te siis olite?

Ega mul võistluspäeval polnud aega sellele mõelda, et täna on 24. veebruar. Kõik need lapsepõlves kogetud traditsioonid, nagu lipu heiskamine, paraadi vaatamine, pidusöökide söömine … Minu jaoks oli tegemist siiski tavalise võistluspäeva rütmiga. Kuigi soojendusel mäletan küll, et ütlesin treenerile veidi irooniliselt: «Täna on Eestis kalendris punane päev ning usutavasti on väga suur hulk inimesi televiisorite ees. See ju üldse ei pane pingeid peale.» Tulemus tõi mõistagi ülisuure rahulolu, sest lõpuks tuli mul tõesti midagi väga suurt välja, mida olin kaua oodanud. Eriti head meelt tekitas, et julgesin võtta riski – ma ei jäänud ootama oma võimalust ja seda, et keegi midagi minu eest teeks, vaid haarasin initsiatiivi ja kasutasin oma šanssi, mis ära tasus.

Kas see oli tol päeval maksimumeesmärk? Kas midagi kripeldama ei jäänud?

Uisutamises ja näiteks jalgrattaspordis on tuules sõitmise faktoril väga oluline roll ning loomulikult olen mõelnud, mis juhtunuks, kui keegi oleks koos minuga eest ära sõitnud. Äkki oleks me teineteisele sellise taktikaga medalid toonud? Ent selliseid asju ei saa planeerida ja kindlasti pole ma pettunud. Kahetseda pole mul midagi, sest julgesin ise võtta initsatiivi ja anda endast kõik. Olen hiljem saanud väga palju komplimente teistelt uisutajatelt ja treeneritelt enesekindla ja riskantse rünnaku eest. Kui grupp püüdnuks mu ringiga kinni, kadunuks ka punktid ja kunagi ei tea, mis sõidus juhtub: 4. kohta ei pruugiks olla. Samas tunnistan ausalt, et ma pole ise olümpiamängudest viimasel ajal palju mõelnud, kuna see on minevik ja mul on elus järgmised eesmärgid. Ma püüan elada praeguses hetkes ja tegutseda selle nimel, et saada paremaks.

Olite olümpiamängude avatseremoonial Eesti lipukandja. Kirjeldage palun seda emotsiooni.

Mõistagi oli see minu jaoks väga suur au. Eriti arvestades tõika, et olen kasvanud väga patriootlikus perekonnas. Eestlaseks olemine on olnud meie jaoks alati ülitähtsal kohal, oleme õdedega kõik käinud laulu- ja tantsupidudel. Mäletan, et kui käisin 2015. aastal esmakordselt maailmameistrivõistlustel ja nägin Eesti lippu ning teadvustasin, et see lehvib seal minu pärast, oli samuti hästi eriline tunne. Eesti on väga väike riik ja olen saanud palju tagasisidet, et minu pärast on üldse hakatud uurima, kus see maa asub. Ja see teeb seest soojaks.

Kuna olete väga kaunis, siis pööratakse teie väljanägemisele palju tähelepanu. Pooled Eesti mehed on teisse armunud ja teie ilu võimendab tugevalt ka meedia. Kas see häirib ka?

Loomulikult meeldib mulle saada komplimente, kuigi ma pole kunagi kasvanud vaimus, et välimus peaks mulle andma suure lisaväärtuse. Mulle meenub ütlus raamatust «Väike Prints», kus roosi kohta öeldi: «Sa oled ilus, aga seest tühi.» Olen alati arvanud, et väline ilu pole sisemise kõrval sugugi oluline. Mis teha välise iluga, kui oled seest tühi?

Milliseid väärtusi te inimeste juures hindate?

Loomulikult märkab iga inimene esmalt välist ilu, ent mind võlub, kui inimesed end ilusaks räägivad. Siin pean silmas intellektuaalseid persoone, kellel on asjadest oma nägemus ja arvamus ning kellega on huvitav vestelda. Need arvamused ei pea minuga ühtima, ent vähemalt on need põnevad. Mulle meeldivad karakteri ja iseloomuga inimesed. Kindlasti on minu jaoks oluline ka ausus: mulle ei meeldi kahepalgelisus ja see, kui inimesed püüavad näida kellegina, kes nad tegelikult ei ole.

Läksite juba 17-aastaselt üksi välismaale elama, et saada tõsiselt tegelda kiiruisutamisega. Kui raske see otsus teie jaoks oli?

Kuigi vanavanemad olid spordisõbrad, polnud nad algselt sugugi veendunud, et sportlaseks olemine on õige elukutse, mis annab kindlustunde. Mõni õpetajagi vangutas pead ja ütles, et haridus peaks olema kõige olulisem. Ka minu peres on haridus alati olnud väga olulisel kohal, seega oli see otsus keeruline. Ent ma tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi. Nüüd, mil olen juba mõned oma unistused täitnud ja midagi saavutanud, on õnnelik nii minu pere kui ka need samad skeptilised õpetajad: kui näiteks kedagi juhuslikult kaupluses näen, tullakse kallistama ja kiidetakse. 

Kui raske oli Saksamaal kohaneda?

Väga keeruline. Olin oma grupis kõige noorem ning sain ühtäkki mitu korda suurema treeningkoormuse, kui olin harjunud. Kui teised keskendusid ainult treeningutele, siis mina püüdsin samal ajal ka gümnaasiumit lõpetada. Mäletan, et esimesed kaks aastat oli mu keha konstantselt läbi, aga praeguseks ei pea oma valikut kahetsema: lõpetasin gümnaasiumi hõbemedaliga ja kui ma poleks Saksamaale kolinud, poleks ka OMilt 4. kohta ja ma poleks täna see, kes ma olen.

Te teete kuuldavasti suurema osa oma karjääriotsuseid ise alates treenerite valimisest kuni raamatupidamiseni. Kuidas see teid inimesena arendab?

On tõepoolest sportlasi, kes ei pea muretsema muu pärast, kui õigel ajal trennis või lennujaamas olla. Mina olen uhke selle üle, et olen kõigega seni üksi hakkama saanud ning kindlasti tuleb see mulle edaspidises elus kasuks. Õnneks mul on tänaseks võimalused veidi rohkem avanenud ja saan teatud ülesandeid jagada. Olen väga tänulik oma tugitiimile, sest saan nüüd ise rohkem treeningutele ja paremaks saamisele keskenduda.

Olete praegu 24-aastane. Kui kaua kavatsete üldse tippsporti teha ja millised on teie ambitsioonid?

Uisutan selle päevani, kuni tunnen, et see mulle meeldib. See on liigraske spordiala, kus pidevalt vere ja laktaadi maitse suus, et tegeleda sellega, kui enam ei naudi. Kui ühel hetkel nii on, siis on aeg millekski muuks. Kuid tegelikult on selle spordialaga võimalik tipptasemel tegelda väga kaua, näiteks on praegu maailma tipus 46-aastane sakslanna Claudia Pechstein.

Ma tean väga hästi, et mul on veel väga palju potentsiaali ja arenguruumi. Näen pidevalt edasiminekud abistavates treeningutes (nii jõusaalis kui jalgrattasõidus), aga ka jääl tehnika poole pealt, kus on ehk kõige rohkem minna paremaks. Oleksin enda peale elu lõpuni pahane, kui ei saa endast karjääri lõpuks maksimumi välja pigistada. Loomulikult tahan olla parem, sest tean, et suudan, ja see on see, mis mind täna motiveerib.