/nginx/o/2021/09/09/14058175t1hc08f.jpg)
Eesti meeste võrkpallikoondis lõpetas koduse EM-finaalturniiri 0:3 (18:25, 17:25, 19:25) kaotusega Prantsusmaa vastu. Kõige rohkem õnnestus meil olümpiavõitjatele vastu punnida kolmandas geimis, kuniks prantslased 15:16 seisult ikkagi jõuga eest rebisid.
«Sealt see taseme vahe välja tuligi,» kostis kapten Ardo Kreek selle äramineku peale. «Meie proovisime minna mängule hurraaga peale ja panna mängu kõik, mis keredes alles. Kolmandas geimis saimegi punkt-punktis mängitud, kuid 15:!6 pealt võtsid nad lihtsalt kolm punkti järjest ja seda tagasi võtta oli juba väga keeruline. Üritasime küll kõva servi lüüa, aga seegi oli neil väga hästi käes. Midagi pole teha, on näha, et nad pole niisama asjata olümpiavõitjad.»
Kuigi tasemevahe silmas pidades oli tegemist meie jaoks alagrupi kõige keerulisema kohtumisega, siis psühholoogilises plaanis oli see keskblokeerija sõnul üks lihtsamaid.
«Keskendumise poolest oli see kõige lihtsam mäng: mitte midagi polnud kaotada, me kas üllatame või mitte.» jätkas ta ning avaldas lootust, et kõik mehed saavad riietusruumis ikkagi öelda, et nad andsid endast platsil maksimumi.
Kuidas aga hinnata turniiri, kust jäi näppude vahele üks võit ja neli kaotust, millega alagrupis platseeruti viimasele kohale. «Kindlasti me sellega rahule ei jää,» lausus Kreek veendunult. «Esimene mäng Lätiga ja kohtumine Horvaatiaga olid vägagi käega katsutavad. Need jäävad kindlasti kripeldama, aga oleksi ja poleksi jaoks on juba hilja. Täna oli meie viimane võimalus, kuid ei üllatanud. Kindlasti oleme pettunud, aga kui võtta midagi positiivset, siis saime vähemalt võidu kätte,» viitas ta nõnda EMildel kümnemänguliseks veninud kaotusteseeria lõpetamisele.
Samas tuleb nentida, et sellele EMil jätsid pitseri ka vigastused. Langenuid oli rohkem kui üks, kuid kas parema koosseisuga võinuks Vana Maailma tšempionaadil rohkem ära teha?
«Seda on raske öelda. Muidugi treeneritel olnuks mõni käik rohkem, saanuks diagonaalis vahetad kahte mängijat, nurgas olnuks rohkem mängijaid, keda proovida. Kui ühel nii hästi ei tule, saab järgmise võtta,» kostis Kreek ning jõudis otsapidi tagasi Läti mänguni.
«Me tulime turniirile viie vastuvõtjaga, kellest pärast esimest mängu jäi alles kaks. Õnneks Stefan Kaibald sai tulla appi Saksamaalt ja mängis sealjuures täna väga okeilt. Niimoodi viimasel hetkel tulla on kindlasti raske. See esimene mäng oli meile valus kaotus ja valus laks tervele tiimile. Selline kaotus ja otsa negatiivsed uudised... aga midagi pole teha, sport on vahest karm,» jätkas tempomees, kuid avaldas lootust, et siit kaasa saadud kogemused tulevad edaspidi kasuks.
«Me tulime juba EMile veidi rabedas olukorras, aga ma arvan, et kõik mehed said normaalselt pagasit järgmisteks aastateks. Kui peeglisse vaatan, siis endal seda pagasit juba on, aga nooremad said kindlasti kõva kooli ja loodan, et edaspidistel EMidel näitavad nad veelgi stabiilsemad mängu,» jätkas 35-aastane Kreek, kuid jättis sarnaselt Oliver Vennole lahtiseks enda koondisetuleviku.
«Seda on praegu vara küsida, vaatame,» lausus koondist 244 korda esindanud tempomees. Üks on aga kindel, Kert Toobali 308 ta püüdma ei hakka. «See on püüdmatu. Selleks oleks tarvis kolme-nelja aastat, aga nii kaua ma vastu ei pea.»
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)