L, 4.02.2023

AJALOORÄNNAK ⟩ 1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt

Raul Ojassaar
, ajakiri Jalka
1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Verinoor Pele õnnitlemas 1958. aasta finaalis äsja värava löönud Vavat.
Verinoor Pele õnnitlemas 1958. aasta finaalis äsja värava löönud Vavat. Foto: AFP/SCANPIC

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1954. ja 1958. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame tuleva aasta novembris, kui Kataris 2022. aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria kolmas lugu ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris.

MM 1954: väravasadu ja Berni ime

Teisest maailmasõjast ei olnud möödas kümmet aastatki ning maailm oli suures laastus jagunenud Idaks ja Lääneks – seetõttu sobis väike ja neutraalne Šveits MMi korraldajana kui rusikas silmaauku. Šveitslased suutsid erinevalt nelja aasta tagusest ajast osalema meelitada ka raudse eesriide tagused riigid ning kokkuvõttes sai öelda, et ükski toonane jalgpalli suurjõud võistlustelt kõrvale ei jäänud – kõik ei mahtunud lihtsalt finaalturniirile.

Rootsi koondis, kes jäi endiselt truuks amatörismile, oli valikturniiril üks märgilisemaid põrujaid – nelja aasta tagune finalist ei suutnud amatööridest koondisega senist taset hoida ning jäi alla Belgiale. Suurima üllatusena ei õnnestunud kohta 16 seas tagada aga Hispaanial: nende valikgrupp koosnes vaid neist ja Türgist ning kahe omavahelise mängu järel pidi selguma finaalturniirile pääseja. Hispaanlased võitsid kodus 4 : 1, ent jäid võõrsil 0 : 1 alla. Neutraalsel pinnal Roomas peetud kolmandas kohtumises jäi lisaajal matš 2 : 2 viiki ning edasipääseja otsustas loos, kus fortuunaks oli kohalik 14aastane poiss Luigi Franco Gemma. Õnn saatis Türgit.

Esimest korda toimusid reaalsed valikmängud Lõuna-Ameerikas, kus Brasiilia Paraguayd ja Tšiilit edestas. Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonis saatis edu Mehhikot, Aasias suutis Lõuna-Korea Jaapanit edestada. Sealjuures mängiti mõlemad omavahelised matšid Tōkyōs, sest Lõuna-Korea president ei lubanud endiseid okupante oma riigi pinnale.

Korealaste teekond MMile oli sealjuures omaette sündmus: teisest maailma otsast lendasid nad Šveitsi kokku 55 tundi, tehes selle jooksul seitse(!) peatust või ümberistumist. Kohale jõudes oli nende esimese kohtumiseni aega 72 tundi ning puhkamise asemel otsustas peatreener, et tiim tuleb hoopis ränkraske trenniga üles äratada…

Totter alagrupisüsteem

Nagu mitmel eelmisel turniiril kombeks, otsustas FIFA ka seekord katsetada uudse turniirisüsteemiga. Kuigi tagasi pöörduti praeguseni tavalise süsteemi juurde, kus alustatakse alagrupiturniiriga ja lõpetatakse karikasüsteemiga, siis mingisugusel põhjusel – ehk selleks, et meeskondade koormust vähendada? – märgiti igas grupis kaks meeskonda asetatud tiimiks ja kaks mitteasetatud tiimiks.

Asetuste mõte oli aga selles, et neljaliikmelistes gruppides ei pidanud seepärast kõik meeskonnad üksteisega üldse läbi mängimagi – alagrupiturniir koosnes kahest voorust, kus igas mängus olid vastamisi üks asetatud ja teine asetamata meeskond. Viike üritati alagrupis vältida – kui 90 minutit lõppes viigiga, mängiti juba alagrupiturniiril ka lisaaeg; kui ka see jäi viiki, läks tabelisse mõlemale tiimile üks punkt. Kui lõpuks jäid kaks meeskonda alagrupist teisele-kolmandale kohale samade punktide peale, pidid nad omavahel pidama lisamängu, et edasipääseja välja selgitada.

Nagu arvata võib, tekitas pentsik süsteem nii segadust, kriitikat kui sobinguvõimalust. Juba esimeses grupis sai asetatud Prantsusmaa avamängus ootamatu kaotuse Jugoslaavialt, mis tähendas, et teises voorus piisas vaid Brasiilial ja Jugoslaavial viiki mängida, et mõlemale oleks edasipääs kindlustatud. Prantslased said samal ajal küll 88. minuti väravast Mehhiko üle magusa 3 : 2 võidu, kuid enam polnud see nende teha: 1 : 1 tulemus brasiillaste ja jugoslaavlaste vahel viis nood mõlemad edasi kaheksa sekka. Lisamängu läks tarvis kahes alagrupis: grupis 2 alistas Lääne-Saksamaa Türgi 7 : 2, grupis 4 tuli Šveitsil Itaalia vastu oma paremust tõendada.

Grupp 1

Brasiilia 3

Jugoslaavia 3

Prantsusmaa 2

Mehhiko 0

Grupp 2

Ungari 2

Lääne-Saksamaa 2

Türgi 2

Lõuna-Korea 0

Maagilised madjarid

Juba enne turniiri oli väga selge tiitlisoosik Ungari koondis. Finaalturniirile sõitsid ungarlased fantastilise seeria järel, kus oldi alates 1949. aasta maist (tuletame meelde: poliitilistel põhjustel ungarlased 1950. aasta MMil ei osalenud) saadud 37 kohtumisel vaid üksainus kaotus. Selle rea sisse jäi ka kuulus 1953. aasta kohtumine Inglismaaga, mis 6 : 3 võideti – see tähistas esimest korda, kui inglased pidid Wembley staadionil Mandri-Euroopa meeskonna paremust tunnistama.

Ferenc Puskáse, Sándor Kocsise, Nándor Hidegkuti ja József Zakariáse meeskond alustaski MMi paremini, kui ükskõik milline teine meeskond varem või hiljem seda suutnud on. Avamängus purustati lõunakorealased suisa 9 : 0, teises mängus käidi Lääne-Saksamaast üle skooriga 8 : 3. 17 väravat kahe mänguga! 11 tabamusega turniiri parimaks väravakütiks tulnud Kocsis oli selleks hetkeks löönud juba seitse kolli!

Paraku tabas ungarlasi selles 8 : 3 võidumängus oluline tagasilöök: sakslaselt Werner Liebrichilt saadud löök tegi Puskáse kannale nii palju haiget, et tal tuli mitmeks matšiks pealtvaatajaks jääda.

Sugugi halvasti ei alustanud ka tiitlikaitsjad uruguaylased: Tšehhoslovakkia ja Šotimaa üle võeti 2 : 0 ja 7 : 0 võit, samamoodi puhaste paberitega läbis sama grupi Austria. Šotlased jäid pärast avamängu 0 : 1 kaotust Austriale sealjuures ilma peatreenerist, sest alaliidus pettunud Andy Beattie otsustas ameti maha panna. 22 lubatud mängija asemel läkitas Šotimaa vutiliit MMile vaid 13 mängijat, sealjuures ei olnud kaasas ühtegi Glasgow Rangersi pallurit, kes olid samal ajal hoopis Põhja-Ameerika turneel raha teenimas.

Grupis 4 elas väikestviisi ehmatuse üle Inglismaa, kes avamängus Belgia vastu 4 : 4 viigiga piirdus, kuid teises matšis korraldajamaast Šveitsist jagu sai ja edasi marssis. Sealjuures suutsid šveitslased, nagu enne mainitud, asetatud Itaalia vastu hoopis ise veerandfinaalipileti noppida.

Grupp 3

Uruguay 4

Austria 4

Tšehhoslovakkia 0

Šotimaa 0

Grupp 4

Inglismaa 3

Šveits 2

Itaalia 2

Belgia 1

Avanesid nii väravaluugid…

Kui turniir lõppes tohutus vihmasajus, siis suurem osa võistlustest mängiti seevastu ebašveitsilikult palavas. Termomeetrid näitasid Lausanne«is kohtumise eel lausa 40 soojakraadi, kui naabrid Austria ja Šveits seal oma veerandfinaali mängima hakkasid. Ja milline mäng see oli!

35 000 pealtvaataja ees möödus esimene veerandtund küllaltki rahulikult, kuid siis läks andmiseks: 16. minutil läks Šveits juhtima ning vaid kolm minutit hiljem oli seis juba 3 : 0! Austerlased ei olnud aga sellest liialt löödud: väravad 25., 26. ja 27. minutil (!) viigistasid seisu ning juba 34. minutiks hoiti hoopis ise kaheväravalist eduseisu! Šveits jõudis küll kahel korral veel ühe värava kaugusele, kuid Austria 7 : 5 võit on siiani MM-finaalturniiride ajaloo resultatiivseim, 5 : 4 lõppenud esimene kolmveerandtund aga resultatiivseim poolaeg.

Tohutu kuumus ja kõrvetav päike painasid mõlemat meeskonda, kuid ilmselt oli see kodumeeskond Šveits, keda pidi see rohkem mõjutama: lisamängu tõttu alagrupis mängisid nad üheksa päeva jooksul juba neljandat matši. Šveitslaste kapten Roger Bocquet kokkus mängu lõpus suisa kokku, kusjuures selle kohta on erinevaid andmeid: osa allikaid räägib, et ta sai vastaselt küünarnukihoobi, teised kirjeldavad kuumarabandust ning kolmandad panevad selle ajukasvaja arvele, mis Bocquet»l turniiri järel avastati. Õnneks sai seda opereerida ning mees elas 72aastaseks.

Numbrinopped

11

väravat lõi turniiri parim väravakütt Sándor Kocsis, kes sai oma koondisekarjääris lõpuks 68 mänguga kirja lausa 75 tabamust!

–16

jäi kõigest kaks kohtumist pidanud Lõuna-Korea koondise väravate vahe. See on siiani MM-finaalturniiride negatiivne rekord.

27

väravat lõi Ungari koondis turniiri jooksul kokku – see on siiani kõigi aegade parim tulemus.

…kui taevaluugid

Vaid päev hiljem Bernis toimunud veerandfinaal Ungari ja Brasiilia vahel mängiti aga hoopis paduvihmas ning sellest sai MM-ajaloo üks kurioossemaid kohtumisi – aga sugugi mitte ilma või väravate poolest. Ungarile määratud vastuolulise penalti järel tormasid Brasiilia ametnikud ja ajakirjanikud protestiks väljakule ning sattusid konflikti kohaliku politseiga. Märul läks lahti ka väljakul, kus brassid ungarlasi jõhkrate vigadega kostitama asusid. 71. minutil saatis kohtunik mõlemast meeskonnast ühe mehe kaklemise tõttu varakult duširuumi, kaheksa minutit hiljem järgnes neile ka Brasiilia ründaja Humberto, kes oli teinud mitu ränka viga.

Hoolimata sellest, et ragisesid postid-latid, ei suutnud Brasiilia kaotusseisu tagasi mängida ning lõpuvile kuulutas ungarlaste 4 : 2 võitu – ent sündmused polnud sellega lõppenud. Tüli norisid nii Brasiilia fotograafid, fännid kui mängijad, kahe võistkonna vahel läks tunnelis tõsiseks madinaks. Lõhuti üks aken ja kaks ust, Ungari peatreener Gusztáv Sebes sai näole sellise haava, mida tuli nelja õmblusega lappida. Vigastuse tõttu väljakul mitte käinud Puskásele löödi pudeliga näkku kaheksasentimeetrine haav, esmaabi vajas isegi Ungari jalgpalliliidu president.

Teised veerandfinaalid sedavõrd dramaatilised polnud: Uruguay alistas Inglismaa 4 : 2, Lääne-Saksamaa Jugoslaavia 2 : 0.

Veerandfinaalid

Lääne-Saksamaa – Jugoslaavia 2 : 0

Austria – Šveits 7 : 5

Ungari – Brasiilia 4 : 2

Uruguay – Inglismaa 4 : 2

Poolfinaalis Ungari ja Uruguay vahel oli kohalik politsei kohal kõrgendatud valmisolekus, et järjekordne massikaklus ära hoida. Selle asemel said nad nautida hoopis tõeliselt puhast, ilusat ja ausat jalgpalli. Ungari läks 47. minutiks 2 : 0 juhtima ning domineeris mängu, kuid Uruguay näitas täpselt samasugust sisu nagu neli aastat varem, kui nad lausa neljal korral kaotusseisust välja tulid. Kodustatud argentiinlase Juan Eduardo Hohbergi kaks väravat mängu viimasel veerandtunnil võrdsustasid seisu, kusjuures teise tabamuse järel moodustasid uruguaylased sellise külakuhja, et Hohberg kaotas selle all korraks teadvuse!

Lisaajal jäid siiski peale madjarid: Sándor Kocsise kaks peaga löödud väravat olid Uruguayle liiast ning ungarlased olid 4 : 2 võiduga finaalis. Uruguayle tähistas see ühtlasi nende esimest kaotust MM-finaalturniiridel üldse – 1930. ja 1950. aastal olid nad ju tulnud võitjaks, 1934. ja 1938. aastal aga loobusid osalemisest.

Teise poolfinaali eel vaadati üllatajat Lääne-Saksamaad skeptiliselt. Kogu turniiri jooksul olid nad ju võitnud vaid Türgit ja Jugoslaaviat. Austria vastu näidati aga tõeliselt oma sisu: hoolimata sellest, et austerlased olid kerged soosikud, rokkisid sakslased täiega: lõppskoor 6 : 1 tähistas Lääne-Saksamaa võimsat triumfi. Sealjuures oli emb-kumb vendadest Fritz ja Ottmar Walterist kõigi kuue tabamuse puhul kas lööjaks või sööduandjaks.

Poolfinaalid

Lääne-Saksamaa – Austria 6 : 1

Ungari – Uruguay 4 : 2 (l.a)

Berni ime

Finaalkohtumine toimus 4. juulil Bernis taas meeletus vihmasajus, mis sobis eelkõige sakslastele – tehnilised ungarlased eelistanuks kuiva ilma. Peale füüsilisuse rääkis sakslaste kasuks ka see, et nad kasutasid tuttuusi Adidase putsasid: tol ajal olid need revolutsioonilised, sest kaalusid poolteise kilogrammi asemel vaid 700 grammi ja olid keeratavate korkidega, mis tähendas ungarlastest palju paremat pidamist. Sellest hoolimata oli Ungari selge soosik: tuletame meelde, et alagrupis lõppes samade meeskondade duell madjarite kindla 8 : 3 võiduga.

Vaatamata sellele sai pakkudelt paremini minema Ungari– juba kaheksandaks minutiks asusid nad 2 : 0 juhtima, kusjuures avavärava lõi Ferenc Puskás, kes oli hoolimata segavast vigastusest seekord platsil. Sakslased ei jäänud aga võlgu: järgmise kümne minutiga suutsid nad Max Morlocki ja Helmut Rahni väravatest viigistada.

Seis 2 : 2 püsis pikalt – ungarlased tabasid vahepeal nii posti kui latti, häid tõrjeid tegi sakslaste väravasuul Toni Turek. Kohtumine sai dramaatilise lõpu: 84. minutil viis Rahni täpne löök karistusala joonelt sakslased juhtima, kuid sisuliselt järgmisel rünnakul suutis Puskás viigistada. Ent luges vaid Rahni tabamus: Puskásele vilistati suluseis! Ungarlased võisid neli aastat maailma jalgpalli valitseda ning ka finaalis olla domineerivamaks pooleks, kuid maailmameistriks krooniti hoopis Lääne-Saksamaa.

«Kallid kuulajad, uskuge mind, mul on raske rääkida, kuid tunnistagem: Lääne-Saksamaa mängis väga ausalt ja võitis teenitult. Püsisime kaotuseta neli aastat, aga nüüd jäime vastasele alla. See ei ole tragöödia, mu kuulajad… see on lihtsalt kaotus jalgpallimängus,» resümeeris nukralt Ungari raadioreporter György Szepesi lõpuvile järel.

Kohtumise järel hakkasid levima kuuldused, et sakslased olid võiduks kasutanud dopingut. Kuigi toona ei tuntud mõistet «keelatud ained», rääkis Puskás, kuidas nägi vastaste riietusruumis süstlaid. Meeskonna arst tõdes veel 50 aastat hiljem, et palluritele anti vaid C-vitamiini, mängijad ise meenutasid aga, et süstiti ka glükoosi. 2010. aastal spekuleeris Leipzigi ülikooli uurimus, et mängijate teadmata võidi neile süstida ka metamfetamiini, mida kasutati ka maailmasõjas sõdurite ergutamiseks.

Kolmanda koha mäng

Austria – Uruguay 3 : 1

Finaal

Lääne–Saksamaa – Ungari 3 : 2

Fakte 1954. aasta MMi kohta

  • Tegu on senimaani läbi aegade kõige resultatiivsema MMiga: keskmiselt löödi ühes kohtumises lausa 5,38 väravat!
  • Esimest korda kanti jalgpalli MMi üle televisioonis.
  • Inglismaa koondise eest tegi veerandfinaalis oma viimase kohtumise MM-finaalturniiril legendaarne Stanley Matthews, kes oli 39aastaselt turniiri vanim mängija. See ei tähendanud aga sugugi seda, et Šveitsi turniir oleks olnud tema karjääri luigelaul – kaks aastat hiljem võitis ta 41aastaselt läbi aegade esimese Ballon d’Ori, vägeva karjääri lõpetas ta aga alles 1965. aastal 50aastasena!
  • Teel MM-tiitlini kohtus Lääne-Saksamaa ainult teiste Euroopa tiimidega. See on ainus kord, kui maailmameistriks tulnud meeskond ei ole pidanud vastamisi minema ühegi koondisega väljastpoolt oma maailmajagu.
  • Üks päev enne turniiri algust asutati Baselis Euroopa jalgpalliliit UEFA.

MM 1958: Brasiilia ässad tutvustavad end maailmale

Neli aastat hiljem valiti MMi korraldama taas neutraalne riik: Šveitsilt võttis teatepulga üle Rootsi, mis tagas selle, et taas ei jäänud poliitilistel põhjustel ükski riik võistlustelt eemale. Seekord lõi kaasa isegi Nõukogude Liit, kes oli kaks aastat varem Melbourne’is tulnud olümpiavõitjaks.

Valikturniir tõi taas kord kaasa nii mõnegi üllatuse. Lõuna-Ameerikas jäi edasipääsust ilma näiteks eelmise turniiri poolfinalist Uruguay, kes jäi valikgrupis Paraguay seljataha, teist korda järjest põrus valikturniiril Hispaania, kelle arvelt sai seekord edasi Šotimaa. Hispaanlaste eemalejäämine oli seda kummalisem, et nende klubijalgpall samal ajal õitses – nii Real Madrid kui FC Barcelona võitsid sel ajal eurokarikaid.

Üllatav komistaja oli ka Itaalia, kes jäi valikgrupis alla Põhja-Iirimaale. Sealjuures lükati nende otsustav Belfastis peetud kohtumine esialgu edasi, sest ungarlasest kohtunik ei jõudnud Londonis valitsenud udu tõttu õigeks ajaks mängule kohale. Selle asemel pidasid võistkonnad 2 : 2 viigiga lõppenud sõpruskohtumise. Kuu aega hiljem peetud päris valikmängu võitsid põhjaiirlased aga 2 : 1 ning kindlustasid endale esimese MM-pääsme – sealjuures oleks viik itaallased edasi viinud.

Olulised muutused olid aga toimunud kahes tugevas koondises. Inglismaa meeskonda räsis 1958. aasta 5. veebruaril toimunud lennuõnnetus, kus hukkus suur osa Manchester Unitedi koosseisust. Ungari koondise liidrid olid aga 1956. aasta riigipöördekatse järel välismaale pagenud: 1954. aasta MMi kangelased Ferenc Puskás, Sándor Kocsis ja Zoltán Czibor reisisid Budapesti Honvédi mängijatena Hispaaniasse Bilbao Athleticuga mängima ning tagasi kodumaale enam ei pöördunudki. Puskás liitus Real Madridiga, Kocsis ja Czibor Barcelonaga.

FIFA tahtis turniiri ajal reegleid muuta

Kuigi suures plaanis jäi turniiri formaat endiseks, otsustas FIFA võistlussüsteemi taas pisut kohendada. Nelja aasta eest segadust tekitanud kahevooruline alagrupiturniir visati prügikasti ning naasti loogilise lahenduse juurde, kus alagrupis mängivad kõik kõigiga korra läbi. Kuigi viigilahutajana kasutati ka väravate vahe «eelkäijat» väravasuhet (löödud väravad jagatud endale lastud väravatega), otsustati, et kui alagrupis jäävad võrdsetele punktidele teise ja kolmanda koha meeskonnad, korraldatakse lisamäng.

Sealjuures ei olnud reeglid turniiri eel lõplikult paigas ning isegi alagrupimängude ajal debateeriti, millist lahendust kasutada. FIFA otsustaski enne alagrupiturniiri teist vooru lisamängudest loobuda, kuid Rootsi jalgpalliliidu protesti peale muudeti otsust. Ühest küljest leidsid rootslased, et on vale võistluste ajal reegleid muuta, teisalt soovisid nad lisamängude pealt tulu teenida.

Uue lahendusena kasutati geograafilist printsiipi, mis tähendas seda, et igasse gruppi loositi üks koondis Ameerikast, üks Lääne-Euroopast, üks Ida-Euroopast ja üks Briti saartelt.

Põnevas esimeses alagrupis läkski lisamängu kohe tarvis – Põhja-Iirimaa alistas selle abil lisaajal Tšehhoslovakkia. Tiitlikaitsja Lääne-Saksamaa oli endiselt tugev ning võitis grupi hoolimata sellest, et nii Tšehhoslovakkia kui Põhja-Iirimaaga mängiti viiki. Sakslastel olid küll paljud maailmameistrid koondisega lõpparve teinud, ent see-eest tõstis pead 21aastane ründaja Uwe Seeler. Üllatusena jäi grupis viimaseks Argentina, kes 24aastase pausi järel taas MMist osa võttis – mitu nende tugevat mängijat oli turniiri eel Euroopasse klubijalgpalli mängima siirdunud ning seega koondiseringist väljas. Viimases mängus saadud 1 : 6 kaotus Tšehhoslovakkialt oli sedavõrd häbistav, et nende peatreener Guillermo Stábile pani selle järel ameti maha. Ameti, mida ta oli pidanud alates 1939. aastast! Mäletatavasti oli Stábile kaheksa kolliga kõige esimese MMi parim väravakütt, kusjuures need neli kohtumist, mis ta 1930. aasta turniiril pidas, olidki tema koondisekarjääri ainsad.

Teises grupis näitas end heast küljest Prantsusmaa, kes oli turniiriks väga põhjalikult valmistunud – Rootsi saabuti juba 19 päeva enne turniiri algust ning selle märgiks kihutati Paraguay võrku kohe avamängus lausa seitse väravat. Sealjuures jäädi 50. minutil 2 : 3 kaotusseisu, kuid võideti lõpuks 7 : 3. Hoolimata napist kaotusest Jugoslaaviale võideti lõpuks alagrupp, iseäranis särasid ründemängijad Just Fontaine ja Raymond Kopa.

Grupp 1

Lääne-Saksamaa 4

Põhja-Iirimaa 3

Tšehhoslovakkia 3

Argentina 2

Grupp 2

Prantsusmaa 4

Jugoslaavia 4

Paraguay 3

Šotimaa 1

Kolmandas grupis oli heal tasemel korraldaja Rootsi, kes oli viimaks loobunud amatörismist ja kutsunud koduse turniiri puhul koondisesse kõik oma paremad pojad, kes välisklubides profileiba teenisid. Otsus õigustas end täielikult, sest kahes esimeses mängus saadud võidud Mehhiko ja Ungari üle kindlustasid rootslastele edasipääsu. Teisena sai edasi Wales, kes esialgu kõigi vastastega viiki mängis, ent lisamängus Ungari vastu kaotusseisust välja tuli ning 2 : 1 võiduga koha veerandfinaali lunastas.

Tulnukas väljakul!

Neljandat alagruppi oodati kannatamatult, sest kolmik Brasiiliast, NSV Liidust ja Inglismaast tõotas väikestviisi surmagruppi. Sisuliselt autsaideri rolli jäänud Austria andis esialgu sisse lausa protesti: meie alagrupp on liiga tugev! Mõistagi kõlas see kurtidele kõrvadele.

Kui avavoorus alistas Brasiilia Austria mänguliselt 3 : 0, siis samal ajal leppisid NSV Liit ja Inglismaa põnevas kohtumises 2 : 2 viiki. Inglased olid sealjuures veel teise poolaja keskel 0 : 2 taga, ent suutsid mängu lõpus viigistada. Viiki lepiti järgmises voorus ka Brasiiliaga, kui esimest korda MMi ajaloos ei löödudki kohtumises väravaid.

Numbrinopped

17 aastat ja 249 päeva

vana oli Pelé 1958. aasta MMi finaalis, mis teeb temast aegade noorima finalisti ja noorima väravalööja finaalis.

35 aastat ja 264 päeva

vana oli Nils Liedholm 1958. aasta MMi finaalis, mis teeb temast aegade vanima väravalööja finaalis.

6-s

MM-finaalturniiri mängus järjest tegi skoori Just Fontaine – see on kõigi aegade rekord.

Ootamatult keeruliseks kujunes inglastele viimase vooru matš Austriaga, keda oli neil vaja võita. Kahel korral jäädi austerlaste vastu kaotusseisu, Derek Kevani viigivärav tõi neile küll punkti, kuid mitte veel edasipääsu, sest Nõukogude Liiduga jäädi võrdsete punktide peale, mis tähendas lisamängu.

Brasiilia koondis tegi kolmandaks alagrupimänguks NSV Liiduga koosseisus kaks muudatust: peatreener Vicente Feola saatis väljakule ründajad Garrincha ja Pelé. Kohtumise algus ennustas NSVLile õuduste õhtut: esimesel minutil tabas posti Garrincha pealelöök, teisel minutil kolistas teist posti Pelé sooritus. Kui kolmandal minutil Vavá Brasiilia juhtima viis, võis tunduda, et vähem kui kümne tabamusega brasiillased ei piirdu.

Tegelikult skoor nii suureks ei paisunud – kuigi NSVLi Eestist pärit kapten Igor Netto oli vigastuse tõttu püstihädas ründajate taltsutamisega, olid brasiillased raiskavad ning keskendusid aeg-ajalt hoopis vastase lollitamisele, selle asemel et väravaid lüüa. 77. minutil vormistas seesama Vavá lõppskooriks 2 : 0, kuid tema asemel räägiti vaid Garrinchast ja Pelést. NSV Liidu peatreener Gavriil Katšalin tõdes kohtumise järel suisa, et peab Garrinchat tulnukaks!

Grupp 3

Rootsi 5

Wales 3

Ungari 3

Mehhiko 1

Grupp 4

Brasiilia 5

NSV Liit 3

Inglismaa 3

Austria 1

Miks ei mänginud Garrincha ja Pelé aga Brasiilia esimeses kahes kohtumises? Vastus on suhteliselt lihtne: neid ei peetud selle jaoks piisavalt küpseks. 17aastast Peléd pidas koondise psühholoog lihtsalt lapsikuks (lisaks segas teda ka põlvevigastus), 24aastane Garrincha oli aga keerulisem isiksus: vaesest peret pärit pallivõlur oskas vaevu lugeda-kirjutada ega suutnud taktikalisi nüansse mõista, pealegi jahtis ta pidevalt naisi. Esimeses kahes mängus pingile jätmisega karistas Feola teda aga hoopis turniiri eel juhtunu eest. Treeningmängus Fiorentina klubi vastu oli Garrincha mööda triblanud kahest kaitsjast ja väravavahist, ent jäi palliga väravajoonel seisma – kui kaitsjad lõpuks talle lähemale jõudsid, koksas ta palli kannaga ülbelt väravasse, ning Feola oli selle tõttu lausa marus.

Brasiilia kõrval selgus teine edasipääseja seega lisamängus: seal oli NSVL Inglismaast 1 : 0 üle. Inglismaa press süüdistas kaotuses peamiselt peatreener Walter Winterbottomit, kes polnud mingil põhjusel üheski mängus platsile saatnud tõusvat tähte Bobby Charltonit.

Lisamängud neelavad energia

Veerandfinaalide ajal sai selgeks, et alagrupiturniiri raames lisamängude pidamine ei ole kõige mõistlikum mõte: kõik kolm meeskonda, kes lisamängu abil veerandfinaali pääsesid, said veerandfinaali eel vaid ühe(!) puhkepäeva ning ei olnud seejärel mõistagi enam löögihoos. Turniiri eel üheks soosikuks peetud NSV Liit kaotas võõrustajale Rootsile, Põhja-Iirimaa, kes sai «puhkepäeva» sisustada 500kilomeetrise bussisõiduga, võttis Prantsusmaalt vastu 0 : 4 ketuka. Kõige suuremat vastupanu suutis vastasele osutada Wales, kes püsis tänu väravavaht Jack Kelsey hiilgemängule Brasiilia vastu pikalt mängus sees ning kaotas lõpuks Pelé väravast vaid 0 : 1. Sama skooriga sai Lääne-Saksamaa jagu Jugoslaaviast.

Veerandfinaalid

Brasiilia – Wales 1 : 0

Prantsusmaa – Põhja-Iirimaa 4 : 0

Rootsi – NSV Liit 2 : 0

Lääne-Saksamaa – Jugoslaavia 1 : 0

Poolfinaalid pakkusid aga taas väravaid. Brasiilia ja Prantsusmaa kohtumine pidanuks tegelikkuses olema tasavägisem, kui skoor näitab: 1 : 1 seisul sai 35. minutil vigastada Prantsusmaa kaitsetala Robert Jonquet. Kuigi talle manustati valuvaigistav süst, oli Jonquet kogu ülejäänud kohtumise sisuliselt kasutu, longates paremal äärel edasi-tagasi – vahetuste võimalust toona jalgpallis veel ei olnud. Hiljem selgus haiglas, et näost kaamel Jonquet’l oli pindluu kahest kohast murdunud. Olukorra kasutas suurepäraselt ära aga Pelé, kes sai läbi aegade noorima mängijana MMil kirja kübaratriki ja aitas Brasiilia finaali.

Teine poolfinaal Rootsi ja Lääne-Saksamaa vahel kujunes tulisemaks. Esialgu ei tahtnud rootslased mängule üldse sakslastest toetajaid lubada ning keeldusid neile ettenähtud tribüüni eraldamast, mille peale ähvardasid sakslased üldse mitte väljakule tulla. Seejärel rootslased küll leebusid, kuid pahameelt tekitati tribüünil, kus rahvuslike hüüdlausete ja lippudega fännikoordinaatorid kütsid rahvast üles rahvusvahelisele maitsele liiga natsionalistlikult. Ka väljakul kiskus teravaks: vastast löönud sakslane Erich Juskowiak eemaldati väljakult. Väravaid lõid rohkem rootslased: pikalt püsis seis 1 : 1, kuni rootslased viimase kümne minutiga sotid selgeks tegid ja 3 : 1 võitsid.

Poolfinaalid

Brasiilia – Prantsusmaa 5 : 2

Rootsi – Lääne-Saksamaa 3 : 1

Pronksikohtumine kujunes väravapeoks: Lääne-Saksamaa lõi küll kolm väravat, aga sai kolmeväravalise kaotuse, sest prantslased eesotsas neli korda skoori teinud Just Fontaine’iga olid rünnakul suurepärases hoos. Fontaine’i 13 väravat ühel MMil on senini valitsev rekord.

Kolmanda koha mäng

Prantsusmaa – Lääne-Saksamaa 6 : 3

Brasiilia, viimaks ometi

Finaali eel olid rootslased võrdlemisi positiivselt meelestatud: finaal toimus Stockholmis suhteliselt niiskel väljakul, mis sobis paremini just neile. Brasiillased olid kahes eelmises sarnasel pinnasel peetud mängus Inglismaa ja Walesiga olnud ju hädas. Kohtumine algaski kohe 50 000 pealtvaataja rõõmuks Rootsi väravaga – juba neljandal minutil viis Nils Liedholm omad ette. Paraku oli rõõm üürike: Vavá viigistas seisu juba viis minutit hiljem ning viis oma teise tabamusega brasiillased vaheajale napis eduseisus. Teisel poolajal lisas kaks imelist väravat Pelé, skoori tegi ka Mario Zagallo ning lõpuvile kuulutas sambamaa 5 : 2 paremust.

Finaal

Brasiilia – Rootsi 5 : 2

«Viienda värava järel ei tahtnud ma enam Pelé vastu kaitses mängida, tahtsin lihtsalt aplodeerida,» lausus Rootsi kaitsja Sigge Parling. 17aastane ründaja oli tõusmas jalgpallikuningaks!

«Nägin 1950. aasta finaali järel esimest korda elus, kuidas mu isa nutab. Lubasin talle siis, et toon Brasiiliale ise tiitli,» sõnas päevakangelane ise. Brasiilia oli lõpuks ometi maailma parim!

Fakte 1958. aasta MMi kohta

  • Brasiilia ja Inglismaa alagrupimäng, mis lõppes 0 : 0 viigiga, oli MM-ajaloo esimene väravateta lõppenud kohtumine. Enne seda oli kõigis 109 kohtumises löödud vähemalt üks värav.
  • 1958. aasta turniir on senimaani ainus kord, kui kõik neli Briti võistkonda (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa) on korraga MM-finaalturniiril osalenud. Varem ei olnud see võimalik, sest nad asetati alati samasse valikgruppi.
  • Rootsi koondise finaali viinud inglane George Raynor on üks vaid kahest peatreenerist, kes on suutnud välismaalasena viia meeskonna MMi finaali. Tema tempu kordas 1978. aastal Hollandi austerlasest loots Ernst Happel.
  • 24aastasest hispaanlasest Juan Gardeazábalist sai sel turniiril läbi aegade noorim peakohtunik, kes MMil vilistanud.
  • Brasiilia finaalis löödud viis väravat on senini MMide rekord.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Märksõnad
Tagasi üles