L, 4.02.2023

AJALOORÄNNAK ⟩ 1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku

1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uruguay koondislane Ghiggia sahistamas finaalmänguks kujunenud kohtumises Brasiilia väravavõrku.
Uruguay koondislane Ghiggia sahistamas finaalmänguks kujunenud kohtumises Brasiilia väravavõrku. Foto: Anonymous/AP/Scanpix

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: järgmise aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: kui oktoobrinumbris tegime algust 1930. ja 1934. aasta MMiga, siis seekord on luubi all kaks järgmist turniiri, mis toimusid maailmasõja pärast tekkinud pausi tõttu suure vahega – 1938. ja 1950. aastal. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame tuleva aasta novembris ehk täpselt aasta pärast!

Seeria teine lugu ilmus ajakirja Jalka novembrikuu numbris.

MM 1938: ülbus maksab kätte

Kolmekümnendate lõpp oli üle kogu Euroopa ärev aeg: äärmuslikud poliitilised jõud tõstsid mitmel pool pead, toimusid kodusõjad ja annekteerimised. Veel enne seda, kui puhkes järjekordne maailmasõda, jõuti aga Prantsusmaal ära pidada läbi aegade kolmas jalgpalli MM-finaalturniir.

Prantsusmaa sai korraldusõiguse 1936. aasta Berliini olümpia ajal toimunud FIFA kongressil. Kui praegu võib tunduda, et suure ja võimeka jalgpalliriigina on Prantsusmaa korraldajaks igati paslik valik, siis toona oli see mõnel pool suur üllatus: Lõuna-Ameerika riigid olid seisukohal, et suursündmus võiks toimuda kordamööda Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, prantslastele valimistel alla jäänud Argentina oli sedavõrd solvunud, et otsustas turniiri boikoteerida. Sama teed läks ka Uruguay, kes otsustas seega teist turniiri järjest osa mitte võtta.

FIFA presidendil Jules Rimet’l, kes oli ise prantslane, ei olnud sealjuures kodumaa võimesse finaalturniir korraldada väga suurt usku ning ta tegi ettepaneku, et peale Prantsusmaa võiksid korralduse eest vastutada ka Belgia ja Holland. Kõik osapooled lükkasid aga ettepaneku viisakalt tagasi ning läbi aegade esimest mitme korraldajariigiga finaalturniiri tuli oodata 2002. aastani.

Turniiri formaat jäi võrreldes nelja aasta tagusega suures osas samaks: plaani järgi loositi 16 finaalturniirile pääsenud meeskonda taas playoff-süsteemi, kus kaotus esimeses ringis tähendas pooltele võistkondadele seda, et üks kaotus tähistaski nendele turniiri lõppu.

Olulisi puudujaid oli peale Argentina ja Uruguay veel: endiselt ei osalenud MM-võistlustel Suurbritannia koondised, kodusõja tõttu jäi eemale Hispaania.

Eesti läks Saksamaa vastu juhtima

Teist korda korraldati MMi eel ka valikturniir, mis hõlmas peamiselt Euroopa koondiseid. Ainsa Aafrika riigina registreerus valiksarja Egiptus, kes aga jõudis enne Rumeenia vastu toimuma pidanud valikmatši loobuda. Aasias andsid end esialgu valikvõistlustele üles nii Jaapan kui Indoneesia (toona Hollandi Ida-India nime all), kuid Jaapani loobumise tõttu said indoneeslased otse edasi. FIFA ei soovinud neid sealjuures esialgu MMile ilma mänguta lubada ning määrasid neile otsustavaks vastaseks USA – paraku loobusid ka ameeriklased.

Ameerika maailmajaos oli loobujaid üldse väga palju – ainsa Lõuna-Ameerika meeskonnana pääses Prantsusmaale kohale sõitma Brasiilia, kes ei pidanud selleks samuti lillegi liigutama, kuna nende vastane Argentina teadupoolest loobus. Esimest ja seni viimast korda osales MMil Kuuba koondis, kes pääses sinna samuti mänguta, sest kõik ülejäänud vastased (Costa Rica, Hollandi Guajaana (praegune Suriname), El Salvador, Kolumbia, Mehhiko ja USA) loobusid.

1938. aastal oli kõige lähemal ka mõne Balti riigi jõudmine MM-finaalturniirile. Eesti koondis kuulus ühte valikgruppi Rootsi, Saksamaa ja Soomega ning sai seal tänu võidule Soome üle kolmanda koha. Eesti viimases kohtumises Saksamaa vastu võitsime sealjuures Georg Siimensoni väravast avapoolaja 1 : 0, ent jäime teisel kolmveerandtunnil Köningsbergis (praegune Kaliningrad) vastastele selgelt alla ning kaotasime 1 : 4. Sakslased läksid grupi võitjana edasi, teiseks tuli Eestit 7 : 2 nahutanud Rootsi.

Tõeliselt pahane võis aga olla Läti koondis, kes pidi finaalturniirile pääsemiseks esmalt kahe mängu kokkuvõttes üle olema Leedust ning seejärel teises ringis alistama Austria. Võit Leedu üle võeti veenvalt, kuu aega hiljem jäädi aga Austriale eduseisust 1 : 2 alla. Kui Natsi-Saksamaa pool aastat hiljem Austria annekteeris, jäi koht finaalturniiril tühjaks – FIFA ei pakkunud seda Lätile, vaid hoopis Inglismaale, kes aga endiselt oma keeldumisele kindlaks jäi. Isegi inglaste loobumise järel ei vaadatud lätlaste poole – ning lõpuks jäigi Austria koht finaalturniiril lihtsalt tühjaks, selle asemel et Lätile võimalus anda.

Itaalia kaitseb tiitlit

Finaalturniir algas kohe väikese üllatusega: tugevaks peetud Saksamaa koondis, kes oli oma ridadesse võtnud ka austerlasi, oli Šveitsiga hädas ning ei suutnud avamängus 1 : 1 viigist enamat. Edasipääseja selgitas viie päeva pärast peetud korduslahing, kus Saksamaa saavutas küll 22. minutiks 2 : 0 eduseisu, ent teisel poolajal loovutas Šveitsile initsiatiivi ja jäi lõpuks 2 : 4 kaotusega häbisse.

Tiitlikaitsja Itaalia alustas samal ajal samuti ehmatusega: samamoodi nagu sakslased pidid ka nemad toime tulema väga nende vastu olnud Prantsusmaa publikuga. Ehk põhjustas just see osaliselt selle, miks neil MM-debütandi Norra vastu sedavõrd keeruliseks läks – suurema osa mängust 0 : 1 kaotusseisus olnud norralased suutsid 83. minutil viigistada ja mängu lisaajale viia, kuid seal tõi Silvio Piola värav võidu siiski soosikutele.

Numbrinopped

18

mängu peeti 1938. aasta MM-finaalturniiril.

37

koondist registreerus valikturniirile, nende seas ka Eesti oma.

10

staadionil üle Prantsusmaa peeti 1938. aasta MMi kohtumisi.

Avavoor pakkus veel ühe suuremat sorti üllatuse: Kuuba koondis, kellest keegi midagi varem ei teadnud, tegi avavoorus Rumeeniaga lisaajal 3 : 3 viigi, mille järel kuulutas nende väravavaht Benito Carvajales bravuurikalt, et isegi kui kordusmängus lööb Rumeenia ühe, vastavad kuubalased sellele kahe väravaga. Täpselt nii läkski! Kuigi Carvajales ise vahetati teiseks matšiks välja, võitis Kuuba Rumeeniat 2 : 1 ning marssis kaheksa parema sekka. Avavoorust väärib märkimist ka Brasiilia ja Poola väravasadu: normaalaeg lõppes 4 : 4, lisaaeg brasside 6 : 5 võiduga!

Kaheksandikfinaalid

Itaalia–Norra 2 : 1 (l.a)

Prantsusmaa–Belgia 3 : 1

Brasiilia–Poola 6 : 5 (l.a)

Tšehhoslovakkia–Holland 3 : 0 (l.a)

Ungari–Indoneesia 6 : 0

Šveits–Saksamaa 1 : 1, kordusmäng 4 : 2

Kuuba–Rumeenia 3 : 3 (l.a), kordusmäng 2 : 1

Rootsi pääses Austria vastu mänguta edasi

Veerandfinaalidest oli suurem osa ühepoolsed: Rootsi purustas näiteks Kuuba koguni 8 : 0. Kõige tulisemaks osutus Brasiilia koondise kohtumine Tšehhoslovakkia omaga: Bordeaux’ lahinguks nimetatud matš lõppes 1 : 1 viigiga, ent sellest enam pakkusid kõneainet väljakul nähtud brutaalsused – kohtunik eemaldas kolm mängijat, kaks tšehhi said luumurru ja mitu kergemaid vigastusi. Kui jala murdnud Oldřich Nejedlý (1934. aasta MMi parim väravakütt!) pidi väljakult lahkuma, siis murtud käeluuga väravavaht František Plánička pidas vapralt lõpuni vastu! Brasiillastest pidi vigastuse tõttu matši pooleli jätma kolm mängijat, teiste seas ka viie kolliga turniiri parimaks väravakütiks tulnud Leônidas.

Kordusmängu eel olid brasiillased võidus sedavõrd kindlad, et need mängijad, keda selles kohtumises ei kasutatud, saadeti juba poolfinaali toimumispaika Marseille’is. Hoolimata avapoolajal kaotusseisu jäämisest võttiski Brasiilia 2 : 1 võidu ja sammus nelja parema sekka.

Veerandfinaalid

Itaalia–Prantsusmaa 3 : 1

Brasiilia–Tšehhoslovakkia 1 : 1, kordusmäng 2 : 1

Ungari–Šveits 2 : 0

Rootsi–Kuuba 8 : 0

Kui esimene poolfinaal oli väga ühepoolne – 35. sekundil juhtima asunud Rootsi sai Ungarilt 1 : 5 ketuka –, siis teine mäng Itaalia ja Brasiilia vahel oli juba varem tembeldatud varjatud finaaliks. Sellest hoolimata tegid brasiillased taas ülbeid otsuseid – rongipiletid finaali olid juba ostetud, mõnedel andmetel anti selles mängus suisa mitmele põhimehele eesotsas sellesama Leônidasega puhkust, et nad finaaliks valmis oleksid. Teiste andmete kohaselt vaevas neid siiski vigastus. Kaitsest lähtunud Itaalia suutis igatahes nende käigud kinni panna ja teise poolaja tabamustest 2 : 1 võita.

Poolfinaalid

Itaalia–Brasiilia 2 : 1

Ungari–Rootsi 5 : 1

Finaalis võtsid itaallased teenitud võidu: juba esimesel poolajal mindi 3 : 1 juhtima ning kuigi ungarlased jõudsid seejärel taas ühe värava kaugusele, vormistas Silvio Piola oma teise tabamusega lõppskoori ja Itaalia koondise teise MM-tiitli. Toona veel ei teatud, et järgmist MMi tuleb kaua oodata…

3. koha mäng

Brasiilia–Rootsi 4 : 2

Finaal

Itaalia–Ungari 4 : 2

Fakte 1938. aasta MMi kohta

  • Vittorio Pozzo on senimaani ainus peatreener, kes suutnud oma meeskonnaga kahel korral maailmameistriks tulla.
  • Esimest korda pääsesid korraldajamaa (Prantsusmaa) ja valitsev meister (Itaalia) finaalturniirile automaatselt ning ei pidanud läbima valiksarja. Traditsioon, mille järgi ei pidanud tiitlikaitsja valiksarjas osalema, lõpetati pärast 2002. aasta MMi.
  • Vaid neli mängijat käis platsil kõigil kolmel esimesel MM-finaalturniiril: belglane Bernard Voorhoof, prantslased Edmond Delfour ja Étienne Mattler ning rumeenlane Nicolae Kovács.
  • Võistluste formaat nägi ette, et kui finaalis ei selgu ka kordusmatši järel võitjat, kuulutatakse maailmameistriks mõlemad finaali jõudnud koondised, kes saavad trofeed kaks aastat enda käes hoida.
  • Teise maailmasõja tõttu jäid itaallased valitsevateks maailmameistriteks kokku lausa 16 aastaks. Sõja ajal hoidis FIFA itaallasest asepresident Ottorino Barassi võidutrofeed kingakarbi sees oma voodi all!

MM 1950: see pidi olema Brasiilia pidu…

Teise maailmasõja tõttu ei olnud 1942. ja 1946. aastal MMi korraldamine mõistagi mõeldav. Tõtt-öelda taastus Euroopa veel 1950. aastalgi sõja laastavatest mõjudest, kuigi London suutis juba 1948. aastal taas olümpiamänge võõrustada. Ka FIFA tagatubades pandi elu sõja ajaks pausile ning kaheksa-aastase pausi järel toimus FIFA kongress uuesti 1946. aastal Luksemburgis. Kongressil heideti maailmasõja tagajärjel liikmete seast välja Saksamaa ja Jaapan, uue MMi korraldusõigus anti suurema konkurentsita Brasiiliale, kes oleks tahtnud juba 1942. aastal võistlusi võõrustada.

Kuigi FIFAga olid vahepeal taasliitunud neli Suurbritannia koondist, varjutasid nii valik- kui finaalturniiri paljud loobumised ja eemalejäämised: lisaks Saksamaale ja Jaapanile keeldusid osalemisest raudse eesriide tagused NSV Liit, Tšehhoslovakkia ja Ungari. NSV Liitu ja Ungarit peeti sealjuures toona maailmas väga tugevateks jalgpalliriikideks, kes oleksid vabalt võinud kõrgetele kohtadele mängida. Teiste seas jäi eemale ka Argentina, kes oli hädas sellega, et nende parimad pojad läksid kodumaal valitsenud jalgpallurite streigi tõttu välismaale mängima. Teiste seas lahkus ka Alfredo Di Stéfano, kes pidas kodumaa koondise eest lõpuks vaid kuus kohtumist, esindades hiljem ka Kolumbia koondist, aga peamiselt Hispaaniat, kus ta ennast Real Madridi legendiks mängis.

Valiksarja registreerus lõpuks 32 riiki, kes jaotati kümnesse valikgruppi. Ühe grupi moodustasid Suurbritannia jalgpallikoondised, kellest kaks paremat pidid lunastama pileti Brasiiliasse. Inglismaa ja Šotimaa kindlustasid koha esimese kahe seas juba enne omavahelist kohtumist, ent pärast inglaste 1 : 0 võitu otsustasid šotlased, et nemad finaalturniiri ei vääri, ning jäidki koju.

Kannapöördeid oli veel: valikturniiril tänu nii Süüria kui Austria loobumisele 16 sekka pääsenud Türgi otsustas näiteks samuti kohale mitte sõita ning kui FIFA pakkus neist üle jäänud kohta Portugalile, ei võtnud nemadki vedu. Valikturniiri ajal loobusid veel ka näiteks Ecuador, Peruu, Birma, Indoneesia ja Filipiinid, ainsa Aasia riigina pääses seepärast – mänguta – finaalturniirile India.

Sellega ei olnud loobumiste jada aga lõppenud – indialased tõid vabanduseks nii suuri kulusid (FIFA lubas suure osa reisimisele tehtud kulutustest hüvitada), vähest kokkumängu, probleeme koosseisu kokkusaamisega kui ka olümpiamängude suuremat väärtustamist. Samas on spekuleeritud, et India loobumisotsuse üks osa oli ka kaks aastat varem jõustunud FIFA keeld paljajalu mängida.

Šotlaste asemel pakuti kohta finaalturniiril Iirimaale, kuid iirlased keeldusid. Türgi asemel nägi FIFA kohta Prantsusmaale, kes kutse ka esialgu vastu võttis, kuid hiljem loobus, kui nägi, millise mängugraafiku olid brasiillased neile koostanud: neil tulnuks nelja päeva jooksul mängida kaks kohtumist, mille toimumispaigad olid teineteisest 3200 kilomeetri kaugusel. Brasiilia ise sai aga kuuest mängust viis pidada uhiuuel ja röögatult suurel Maracanã staadionil – peale sportlike põhjuste oli seal oluline ka rahaline kaalutlus, sest tänu kodumaa koondisele sai 200 000 inimest mahutavale areenile müüa mõistagi üha rohkem pileteid.

Vildakad alagrupid

Tohutu loobumiste laine tähendas seda, et taas kord ei tulnud 16 meeskonnaga turniiri kokku – kaks alagruppi neljast said programmi plaanipäraselt kaasa teha, ent kolmandasse gruppi jäi alles kolm, neljandasse vaid kaks meeskonda! Millegipärast ei tõstetud ühte kolmanda grupi meeskonda ka neljandasse ning nii koosneski neljas alagrupp vaid ühestainsast kohtumisest, kus Uruguay Boliivia alistas.

Sealjuures ei pöördutud mitte lihtsalt tagasi alagrupiturniiri poole, vaid mängitigi kõik kohad välja alagruppides: playoff-faasi 1950. aasta MMil ei kasutatudki. Nelja alagrupi võitjad läksid edasi finaalgruppi, kus neli võistkonda omavaheliste kohtumistega võitja välja selgitasid.

Numbrinopped

13

riiki osales 1950. aasta MM-finaalturniiril – täpselt sama vähe kui kõigi aegade esimesel MMil 20 aastat varem.

173 850

piletiga pealtvaatajat viibis otsustaval mängul Brasiilia ja Uruguay vahel. Mõnedel andmetel võis neid tegelikult seal olla isegi üle 200 000! Igatahes on tegu jalgpalliajaloo kõige suurema publikuarvuga kohtumisega.

8

väravat lõi turniiri parimaks väravakütiks tulnud Brasiilia ründaja Ademir.

Hoolimata ebavõrdse suurusega gruppidest pakkus turniir juba esimeses faasis palju põnevat. Turniiri avamäng Brasiilia ja Mehhiko vahel (4 : 0) Maracanãl võis meenutada ilmselt midagi Eesti ja Hollandi 2001. aasta kohtumise laadset: staadionit ei saadud turniiri alguseks päris valmis ning publikul tuli oma kohtadele ronida üle poolikute piirete ja mudalompide. Kui turniiri algust 21 kahuripauguga tähistati, sadas rahvale kaela omajagu kipsi- ja betoonipuru!

Kuigi brasiillased piirdusid teises mängus Šveitsi vastu 2 : 2 viigiga, näitasid kõik märgid siiski, et just nemad liiguvad võidu poole. Koondis oli koduse turniiri ajal pandud elama range režiimi alla, kus mängijad ei tohtinud isegi naise ja lastega kohtuda ning veetsid kogu aja treenerite valvsa pilgu all. Otsustavas grupimängus Jugoslaavia vastu said võõrustajad juba enne avavilet ootamatul kombel eelise: vastaste tähtründaja Rajko Mitić lõi soojenduselt riietusruumi naastes pea vastu betoonlatti ära ning vajas arstiabi, saades mängu sekkuda alles kümnenda minuti paiku. Selleks ajaks olid brasiillased aga juba juhtima asunud ning võitsid lõpuks 2 : 0. Mitićil oli edukas mängijakarjäär ja temast sai ka austatud treener, viies Jugoslaavia koondise 1968. aastal EM-hõbedale. Tänapäeval kannab Mitići nime Crvena zvezda staadion.

Teises alagrupis peeti soosikuks MM-debütanti Inglismaad, kes alustas turniiri 2 : 0 võiduga Tšiili üle ning sai seejärel valmistuda kohtumiseks USAga, millest pidi tulema inglastele sisuliselt jalutuskäik pargis. Lausa selline, et peatreener Walter Winterbottom jättis inglaste suurima tähe Stanley Matthewsi pingile. Mängu alguses paistis kõik minevat eeldatud rada pidi, ent USA väravavaht Frank Borghi kippus igale poole ette jääma. Ja kui 38. minutil viis Haitilt pärit üliõpilane, elatist nõudepesijana teeninud Joe Gaetjens ameeriklased pealöögiga juhtima, ei tundunud asi samuti veel liiga hull. Teine poolaeg möödus inglaste marulise surve all, ent väravaid rohkem ei nähtudki ning Inglismaa koondis sai oma jalgpalliajaloo ühe piinlikuma kaotuse osaliseks.

Hiljem tuli sealjuures välja, et nii väravalööja Gaetjens kui veel kaks mängijat ei olnud tegelikult isegi USA kodanikud, mistõttu ei oleks nad tohtinud üldse koondises mängida. Šokeeritud inglased jäid viimases voorus alla ka Hispaaniale.

Grupp 1

Brasiilia 5

Jugoslaavia 4

Šveits 3

Mehhiko 0

Grupp 2

Hispaania 6

Inglismaa 2

Tšiili 2

USA 2

Kolmandas grupis sai oma MM-ajaloo esimese kaotuse Itaalia koondis, kes oli seni tunnistanud vaid võite – 1930. aasta turniiril nad ei osalenud, 1934. ja 1938. aastal aga tulid ju võitjaks. Seeria lõpetas heas hoos Rootsi, kes neile avamängus skooriga 3 : 2 säru tegi. Paraku jäävad itaallastele igaveseks õhku küsimused «mis oleks kui…»: 1949. aasta mais kukkus alla Itaalia vuti toonase valitseja Torino klubimeeskonda vedanud lennuk. Surma said kõik pardal olijad, sealhulgas 18 mängijat, kellest mitu ka koondises põhitegijad.

Grupp 3

Rootsi 3

Itaalia 2

Paraguay 1

Grupp 4

Uruguay 2

Boliivia 0

Sajandi mäng vaigistab Maracanã

Nagu mainitud, ei järgnenud alagrupiturniirile playoff, vaid hoopis finaalgrupp, kuhu pääsesid kõik neli grupivõitjat. Samal ajal kui esimeses voorus tegid Uruguay ja Hispaania põneva 2 : 2 viigi, näitasid brasiillased muskleid: Rootsi koondis, kes oli alagrupis üle olnud Itaaliast, purustati lausa 7 : 1! Rootslaste väravavaht Kalle Svensson tunnistas pärast mängu, et Brasiilia ründetrio Zizinho, Ademir ja Jair on kolmik, millele ei saa mitte keegi vastu.

Sarnases taktis kulges ka neli päeva hiljem toimunud kohtumine Hispaaniaga: seekord oli skooriks 6 : 1, kuid peaosas olid taas kord needsamad ründajad, kes kõik jala valgeks said. Mängulise kergusega olid brasiillased liikumas oma esimese maailmameistritiitli poole, sest kuigi Uruguay suutis samal ajal Rootsi vastu mängu lõpuga kaotusseisu 3 : 2 võiduks pöörata, hoidsid brasiillased omavahelise kohtumise eel kõiki trumpe enda käes: isegi viigist oleks neile piisanud. Mitte et kümned miljonid brasiillased oleksid selle peale mõelnud – juba enne mängu andsid mängijad autogramme plakatitele, millel oli kirjas: Brasil, campeão mundial…

Sisuliselt finaaliks kujunenud viimase vooru kohtumise eel võttis Uruguay peatreener Juan López šnitti šveitslastelt, kes olid väga hea kaitsemängu toel suutnud alagrupiturniiril brasiillasi juba korra üllatada. Sisuliselt mees mehe vastu kaitset viljelenud uruguaylased suutsidki brassidelt mängutuju teatud määral ära võtta. Võimalustevaese avapoolaja järel läks mäng tõeliselt käima kohe teise kolmveerandtunni alguses: 47. minutil kombineerisid suurepäraselt Zizinho ja Ademir, kelle eeltöö järel lõi oma karjääri ainsa koondisevärava Friaça. Maracanã alustas juba võidupidu, eeldades, et avakoll lõi Uruguay väravaluugid valla. Brasiilia mängijad näisid samamoodi arvavat, et kõik on tehtud.

Kui Juan Schiaffino 66. minutil Alcides Ghiggia söödust seisu viigistas, jäi Maracanã äkitselt haudvaikseks. See ei olnud ju mõeldud nii minema! Brasiilia koondise peatreener Flávio Costa meenutas, kuidas ta tundis hirmu oma mängijate südames, ja ühtlasi seda, kuidas kogu riik hakkas ühtäkki mõtlema sellele, et suur mäng võib lõppeda hoopis kaotusega.

Finaalgrupp

Uruguay 5

Brasiilia 4

Rootsi 2

Hispaania 1

Toonast Brasiilia koondist on kirjeldatud kui meeskonda, kes oskas ainult rünnata – ja sellega nad ka jätkasid. Nii Jairil kui Friaçal olid suurepärased võimalused kodumeeskond taas eduseisu viia, ent 11 minutit enne mängu lõppu juhtus nendele mõeldamatu: avaväravale söödu andnud Ghiggia tegi sarnase triblingu, ent seekord virutas ta söödu asemel hoopis väravale peale. Brasiilia väravavaht Moacir Barbosa ei osanud seda oodata ning lasi madala löögi esimese posti juurest sisse, muutudes süütundest justkui tonniraskuseks. Maracanã oli taas vaigistatud, enne kui võiduhüüete asemel võtsid võimust ahastus ja nutt. Kaks Brasiilia toetajat tegid juba staadionil enesetapu, suitsiidilaine haaras järgnevatel päevadel kogu riiki.

Fakte 1950. aasta MMi kohta

  • Tegu on esimese ja seni ainsa MM-finaalturniiriga, kus ei olnud ühtegi playoff-ringi: ka võitja otsustati neljaliikmelises finaalgrupis.
  • Kuigi trofee ise jäi varasemaga võrreldes samaks, oli tegu esimese MMiga, kus võidukarikat nimetati FIFA presidendi ja MMi idee autori Jules Rimet’ nimega.
  • Esimest korda mängisid mängijad MMil nummerdatud särkidega.
  • Vaid kaks mängijat osales MM-finaalturniiril nii enne kui pärast maailmasõda: nendeks olid šveitslane Alfred Bickel ja rootslane Erik Nilsson.
  • Brasiilia koondislastele valmistati juba enne viimast mängu 22 kuldmedalit ja loodi võidulaul – kasutuid medaleid ei näinud hiljem enam mitte keegi, laul ei tulnud aga kunagi esitusele.

«Nutsin isegi rohkem kui brasiillased, sest tundsin nende valu,» tunnistas Uruguay avavärava autor Schiaffino. «See oli tragöödia. Matused.»

Maailma jalgpallis oli tegu olulise verstapostiga – tiitli võitis meeskond, kes suutis paremini kaitsta, mitte see, kel oli kõige võimsam rünnak.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Igavene süüdlane ja neetud särk

1950. aasta kaotus koduses MM-finaalis on senimaani Brasiilia jalgpalli kõige suurem kahetsus, mida peetakse suuremaks taagaks kui isegi samuti kodusel MMil 2014. aastal saadud 1 : 7 kaotust Saksamaale.

Otsustava värava sisse lasknud Moacir Barbosa jäi kogu eluks patuoinaks. 1994. aastal (44 aastat hiljem!) tunnistas ta, kuidas tal ei lubatud vaid paar kuud varem isegi Brasiilia koondise treeningukeskust külastada, jalgpalliliidu president oli tal keelanud ka koondisemängude televisioonis kommenteerimise. Oma osa mängis ka tõsiasi, et Barbosa oli üks kolmest tumedanahalisest koondislasest – kõiki kolme kritiseeriti kaotuse järel tohutult.

Kurb kaotus tõi Brasiilia koondisele ka märgilise muutuse: kui seni mängiti valges särgis, siis kaotuse järel peeti seda neetud vormiks ja 1954. aasta MMil kanti juba praeguseks armastatud kollaseid vorme.

Märksõnad
Tagasi üles