Katrina Lehise mänedžer Indrek Madar: kas tulevikus mängime Eestis ainult tennist ja sõidame rallit?

Indrek Madar. Foto: Mihkel Maripuu

Olümpiasangarist vehkleja Katrina Lehise mänedžer Indrek Madar kirjutab sotsiaalmeedias, et tulemuste ja alade vahelise kunstliku võitluse ülesehitamine tekitab ka rahva seas halvustavaid ning inetuid väljaütlemisi spordialade ja sportlaste kohta. See ei tohiks olla ja kindlasti ka ei ole EOK eesmärk.

Avaldame Madari postituse täismahus ja tema nõusolekul.

«Spordiaasta tähtede 2021 järelkaja. KAS TULEVIKUS MÄNGIME EESTIS AINULT TENNIST JA SÕIDAME RALLIT?

Sest need on ju spordialad, mis väärivad tegemist ja toovad Eestile tohutult tuntust, nagu seda rõhutati 2021. aasta spordiaasta tähtede valimisel. Selleks oli valmistatud lausa eraldi klipp. Seda suunda toetab ka galale järgneval päeval avaldatud mõtteavaldus, et pisike provints ei tunne oma maailma kangelasi (peab silmas SEDA – toim.).

Mis on selliste sõnumite eesmärk ja kas need on kohased? Kas tõesti on vaja hakata asetama sportlasi ja spordialasid kastidesse ning rõhutama esimese ja teise maailma olemasolu spordis? Millist sõnumit kannab selline lähenemine laiemalt – lastevanematele, noorsportlastele ja täna maailmas Eestit esindavatele oma ala tippudele?

Kui täna vaadata eelpool toodud tegevusi ja väljaütlemisi, siis see on ainult jäämäe tipp. Tulemuste ja alade vahelise kunstliku võitluse ülesehitamine tekitab ka rahva seas halvustavaid ning inetuid väljaütlemisi spordialade ning sportlaste kohta. See ei tohiks olla ja kindlasti ka ei ole Eesti Olümpiakomitee eesmärk.

Ei ole võimalik võrrelda erinevate spordialade tulemusi objektiivselt. Võrreldamatuid ei saa võrrelda, metsmaasikas on väike ja tugeva maitsega, arbuus aga suur ja mahlane.

Milles on süüdi täna sportlane, et ta peab jääma selle laviini alla, sest oli edukas enda poolt valitud alal. Meie väikese Eesti igas nurgas ei ole täna võimalik kõikide spordialadega tegeleda ning see ongi võibolla võti meie spordi mitmekülgsusele. Kas peaksime sellepärast hukka mõistma need lapsevanemad, kes viisid lapsed oma kodukohas trenni ja kasvatasid neist maailma tippu kuuluvad sportlased?

Täna jääb küll tunne, et sellise tiitli väljaandmine pigem lõhub Eesti spordirahva ja rahva ühtsust ning sellest ei võida sport ega sportlane.

Kas senine kuldsete Kristjanite aeg on otsa saamas?

Lõpetuseks tahan öelda, et elan täiel rinnal kaasa nii rallile kui ka tennisele ja olen õnnelik Eesti sportlaste edu üle nii nendel kui ka kõigil teistel aladel.

Edukat alanud spordiaastat!»