:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993775t1hc0b0.jpg)
/nginx/o/2021/04/04/13712122t1h7871.jpg)
Kui varem võis arvata, et rahvusringhäälingu (ERR) spordiülekannete eelistuste taga on kas suur raha või mingi isiklik ajakirjandusvabaduse tõlgendus, siis Kuku raadio saade «Kahe vahel» tõi sisse ka kolmanda, algul uskumatuna näiva võimaluse. ERRi tegevjuhiks tagasi valitud Erik Roose ütles, millised spordialad on Eestis tipus, millised vaadatumad ning kes järgnevatel aastatel medaleid võitma hakkavad.
Olles ise läbinisti spordiinimene ning arvan, et ma tean, millistel spordialadel on eestlased maailma tipus, millistel sinna teel ja millistel tipust väga kaugel, siis ERRi juht elaks nagu paralleelmaailmas. Tegemist oli mingi väljamõeldud nägemusega, mis sai sõnadega «üle kullatud» ning mis on aastaid Eesti rahvale tõe pähe välja käidud.
Riike, mis täitsa oma maailmas elavad, pole just palju, aga neid on. Näiteks 20-miljoniline Põhja-Korea teab siiani, et nad on jalgpalli maailmameistrid, võitsid finaalis Brasiiliat ennast. Selle kinnituseks on Youtube’ist võimalik leida filmilõik.
Eestis on aga natuke vabam infolevimise keskkond ning teame täpselt, kes millisel tasemel maailma spordis on.
Kui Roose tõesti soovib teada saada Eesti spordis toimuvast, võiks ta pöörduda EOK peasekretäri Siim Suklese poole – teda ta paistis teadvat – ja paluda saata ühel A4 lehel kasvõi viimase kümnendi Eesti aasta sportlased-võistkonnad-treenerid, selle valimissõela nominendid ning nende saavutused olümpiamängudel, maailmameistrivõitlustel, Euroopa meistrivõistlustel ja teistel suurvõistlustel. Ning siis võrrelda enda poolt saates välja öelduga.
/nginx/o/2022/04/26/14510580t1hf52c.jpg)
Rohkem polekski vaja ning Roose saaks oma teisel tegutsemisajal viia ETVs näidatava tegelike sporditulemustega vastavusse. Muidugi võib elada edasi ka paralleelmaailmas, kuid siis sellele tegevusele ja jutule juurde sõna «piinlikkus».
Kui aga huvi Eesti spordi vastu on suurem, kui A4 lehele kirja saab panna, oleks aeg taas mõelda põhjaliku spordipublitsistika saate käivitamisele – jutt käib tunniajalisest sporti igakülgselt analüüsivast, huvi ning järeldusi tekitavast saatest.
Varem on katsetusi tehtud, kuid Toomas Uba aegse Spordiprisma tasemeni ei tõusnud neist ükski, neil oli kiirustamise ja natuke nagu käsukorras tehtud pealiskaudsuse maik juures. ERRi sporditoimetuse juht Rivo Saarna on lubanud niisuguse saate jälle käivitada, aga lubaduseks on see seni jäänud.
Võib-olla on see teadlik tegematajätmine, et mitte minna Eesti spordis sügavuti ja analüüsivalt – siis tuleb ju kohe välja, kes on tipus, kes mudas. Ja mis peamine – siis tuleks välja, kes on mudas olemises süüdi. Ka põhjused tulevad välja, oleks kõigile vaadata ja näha.
Võimekus nauditavate, sisukate, kaasa mõtlema panevate publitsistikasaadete tegemiseks on ERRis täiesti olemas.
Jaanus Kriisk
Praegu saab jalgpallistuudiotes tundide kaupa rääkida filosoofiliste terminitega kõik asjad nii ilusaks, et mõnikord hakkad ka juba ise uskuma, et kohe-kohe langevad Saksamaa ja Holland FIFA edetabelis meist tahapoole. Siis aga saabub argipäev ning leiame Eesti jalgpalli madistamas San Marinoga.
Selles argipäevas ongi kogu ERRi spordi tänane viletsus nagu suurendusklaasi all näha. See, mida näeme, viitabki paralleelmaailmas elamisele. Muud seletust ju pole. Ei usu, et vaba ajakirjanduse lipulaeva esindajad on lihtlabaselt spordi suure raha poolt ära ostetud. Miljon eurot küll kanti jalgpalliliidust ERRile üle, aga see on ju ainult sõbralik abi, ei muud.
Võimekus nauditavate, sisukate, kaasa mõtlema panevate publitsistikasaadete tegemiseks on ERRis täiesti olemas. Väga hea on kultuurisaade «OP», mida kiidavad kõik, keda tean, ja kes selle teema vastu huvi tunnevad. Samuti loodusaade «Osoon» ja teisigi.
Tõelise üllatuse osaliseks sain ühel hiljutisel laupäevahommikul, kui telerit käima pannes nägin spordipublitsistika saadet. Pool tundi näidati nauditaval moel Eesti vehklemist ja kiiruisutamist, lahtiseletatuna noorte treenerite silmade läbi. Saate nimi oli «Töörööbikud», seda rahastas töötukassa ning aasta oli siis 2019.
Või võtame mõne aasta eest Reet Linna «Prillitoosis» tehtud Eesti legendaarsete treenerite elulood peategelaste osavõtul. Väga auväärse pealkirjaga «Meistrite meistrid». Suurepärane, aplausi väärt.
Tähendab, ERRis on, kelle poole pöörduda. Aga rääkida rahvale juttu, mis ei lähe grammigi kokku tegelikkusega, on ikka piinlik mis piinlik. Jään ootama iganädalast tunniajast spordipublitsistika saadet ning soovin ERRi juhile paralleelmaailmast väljatulemist!