/nginx/o/2023/01/06/15065276t1h7657.jpg)
Oktoobri keskel vaid mõne päeva jooksul peetud kaks Nõmme Kalju mängu – 1 : 0 võit meistritiitli kindlustanud FC Flora üle ja sama skooriga kaotus mõned päevad hiljem karikavõistlustel esiliiga B meeskonna Tabasalu vastu – tekitasid ilmselt paljudes riukliku mõtte: kas see tähendab siis, et Tabasalu on nüüd «jooksvas edetabelis» Eesti parim meeskond, sest suutis alistada võistkonna, kes alistas Eesti meistri?
Lugu ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris ning tekstis välja toodud arvud on õiged 2022. aasta novembri lõpu seisuga.
Ajakiri Jalka haaras samuti mõttest kinni ning hakkas taasiseseisvumisjärgsest esimesest hooajast peale tulemustes näpuga järge ajama. Kui ka Eesti jalgpallis liiguks meistritiitel poksi kombel, nii et selle endale võitmiseks tuleb lihtsalt alistada valitsev tšempion, siis kelle käes oleks meistrivöö praegu ja kes kõik oleksid seda varem enda käes hoidnud?
Samal põhimõttel peavad statistikahuvilised ka koondisejalgpallis nii-öelda jooksvat tiitliarvestust. Sellele pani 2003. aastal aluse inglasest ajakirjanik Paul Brown, kes võttis aluseks kõik koondisemängud alates 1872. aasta kõige esimesest Inglismaa–Šotimaa kohtumisest ja tõi välja, millised võistkonnad millisel hetkel tiitlit enda käes hoidsid.
Tiitlikaitsja kukutamiseks tuleb «väljakutsujal» kohtumine võita (loevad ka võidud lisaajal ja penaltiseerias) – viigi korral jääb tiitel sama võistkonna kätte edasi.
Muide: Kataris toimunud MMile sõitis selles arvestuses maailmameistrina Horvaatia, kes sai tiitlivöö enda kätte juunikuises Rahvuste liiga võidumängus Taani üle ning kes andis selle käest alles MMi poolfinaalis, kui kaotas Argentinale. Ja kuivõrd argentiinlased võitsid omakorda järgnenud MM-finaali, siis ongi jalgpalli maailmameister praegu ka tiitlivöö omanik.
Sarnasel põhimõttel peetakse jalgpallis veel mitut tiitlivöö-stiilis arvestust – üks neist kannab nime Nasazzi teatepulk (Uruguay 1930. aasta kapteni José Nasazzi järgi) ja on võtnud aluseks kõigi aegade esimese MM-finaali 1930. aastal, arvestades mänge ja liini alates sellest. Olulise erinevusena ei loe Nasazzi teatepulk sealjuures lisaaegu ja penaltiseeriaid, vaid võtab alati arvesse tulemuse 90 minuti järel.
Samasuguste reeglite järgi arvestavad prantslased ka Netto teatepulka – see on mõistagi nime saanud Eesti juurtega Igor Netto järgi, kellest sai 1960. aastal NSV Liidu koondise kaptenina esimene mängija, kes tõstnud pea kohale Euroopa meistrivõistluste karika. Netto teatepulk on sisuliselt EM-tiitlivöö: selle puhul arvestatakse ainult mänge, kus omavahel kohtuvad UEFA meeskonnad.
Samamoodi nagu jooksev MM-tiitlivöö on ka Netto teatepulk hetkel Horvaatia koondise käes. Eesti koondis on kohtumisi Netto teatepulga peale saanud mängida seitsmel korral, ent alati kaotanud – 2008. aastal saime EM-valiksarjas kaks korda lüüa Horvaatialt, 2016. aastal Kreekalt, 2019. aastal Saksamaalt ja kaks korda Hollandilt ning viimati 2020. aastal maavõistlusmängus Itaalialt.
Enim mänge on Netto teatepulka oma käes saanud hoida Saksamaa (koos Lääne-Saksamaa ajaga, 63), järgnevad Holland (55), Itaalia (50) ja Prantsusmaa (39). Üllatavalt on koguni seitsmendal kohal näiteks Iirimaa (28), aga Inglismaa (13), Portugali (11) ja Belgia (8) võib leida näiteks alles 14., 17. ja 20. realt. Meie lähinaabritest on Soomel Netto teatepulga valdajana kirjas neli mängu, Läti ja Leedu pole samamoodi nagu meie seda enda kätte saanud. Väikseim käe valgeks saanud riik on Luksemburg, kes võitis Netto teatepulga endale 2017. aastal Valgevenelt ja suutis seda järgmises kohtumises (0 : 0 viik) Prantsusmaaga ka kaitsta, enne kui Rootsile 0 : 8 hävis.
Kui MM-tiitli puhul lähevad arvesse kõik ametlikud A-kategooria maavõistlused, siis Eesti tiitlivöö puhul arvestame kõiki kahe Eesti klubi vahel peetud liigamänge, karikamänge (ka väikese karika mänge) ja superkarikamänge. Teoreetiliselt võtame arvesse ka Balti liiga kohtumisi ja euromänge, kuid Balti liiga lühikese ajaloo jooksul Eesti klubid omavahel vastamisi ei läinud, eurosarjades on kahe Eesti tiimi vastamisi minek aga ääretult ebatõenäoline.
Kui Paul Brown sai aluseks võtta Inglismaa–Šotimaa kohtumise, mis on konsensuslikult läbi aegade esimene koondistevaheline jalgpallimatš, siis kust alustada Eesti puhul? Esimese vabariigi ajal peetud kohtumiste puhul saab tiitlivöö ajaloo ehk tagantjärele paika panna, ent vahepealsetel okupatsiooniaastatel suurema osa klubide järjepidevus kadus ning 1992. aastal alustati esimese meistriliigahooajaga sisuliselt nullist. Alustame siis meiegi, lugedes vahepealse ajaga tiitlivöö vabastatuks.
Aga milline mäng võtta uueks aluseks? Esimese vooru 2. mail 1992 peeti neli kohtumist, millest kolm lõppesid viigiga ja vaid üks ühe võistkonna võiduga: kahe Ida-Viru meeskonna Sillamäe Kalevi ja Jõhvi Eesti Põlevkivi vaheline kohtumine kulmineerus Jõhvi 2 : 0 võiduga – olgu siis see meie kokkuleppeline alguspunkt!
Nagu arvata võiski, on nendes kõige-kõige esimestes mängudes näpuga järje ajamine pisut raskendatud, sest ametlikud andmed jalgpall.ee lehel nii kaugele ei ulatu ja sellest ajast pole säilinud ka kõiki ametlikke protokolle. Veebilehtedele ja toonastele ajaleheartiklitele toetudes on siiski võimalik järjestus paika panna. Kõikide seeriate puhul ei õnnestunud Jalkal lihtsalt selgeks teha, mitmest mängust see täpselt koosnes – näiteks kas karikavõistluste esimese ringi kohtumised, mille kuupäeva me ei leidnud, mahtusid selle sisse või mitte.
MM-tiitlivöö kõigi aegade edetabelis on mõneti ehk üllatuslikult esikohal Šotimaa (mänginud 149 tiitlimatši, võitnud 86), kuid seda saab selgitada tõsiasjaga, et koondisejalgpalli algaastatel olid just Briti saarte võistkonnad need, kes kõige rohkem mängisid ja üldjuhul ka Mandri-Euroopa tiimidest paremad olid. Šotlaste järel paikneb edetabelis Inglismaa (146 mängu / 73 võitu), järgnevad Argentina (105/62), Holland (96/58) ja Itaalia (79/45).
Ajaloo jooksul on tiitlivöö sattunud ka mõne päris pisikese riigi kätte – 1963. aastal sai selle näiteks üheks matšiks endale pisike Hollandi Antillide võistkond, kes suutis Mehhikost 2 : 1 jagu saada.
Eesti koondis on MM-tiitli peale saanud mängida neli korda, kusjuures kõik need kohtumised jäävad viimase kolme aasta sisse: 2019. aastal saime oma debüüdil Mainzis Saksamaalt 0 : 8 sauna, sama aasta sügisel saime tiitli peale mängida veel kaks korda Hollandiga, kuid selle tagajärjeks olid skoorid 0 : 4 ja 0 : 5. Korra saime 2020. aasta sügisel tiitli peale mängida ka Itaaliaga, kes meist maavõistlusmängus samuti 4 : 0 üle oli.
Kui taasiseseisvunud Eesti meistriliiga esimese võidu võttis Jõhvi Eesti Põlevkivi, siis tuleb välja, et jõhvilased otsustasid tiitlivööd enda käes hoida päris pikalt. 1992. aasta lühikese hooaja võitis küll kaotuseta püsinud Norma, aga kuna ka Jõhvi ei kaotanud ühtegi kohtumist, püsis vöö kogu aja nende käes. Ilma jäädi sellest alles 1993. aasta mais pärast enam kui 20mängulist seeriat, kui 0 : 2 kaotus FC Nikolile tiitlivöö liikuma pani.
Nikol hoidis vööd enda käes kokku peaaegu kümme mängu, misjärel sai selle lõpuks endale kahel esimesel hooajal meistriks kroonitud Norma, kes valdas seda kokku 18 mängu. Paari Narva Transi ja Nikolisse tehtud treti järel jõudis tiitlivöö 1994. aasta juunis esimest korda FC Flora kätte, kes andis selle käest koguni 31 mängu pärast – ajalises mõttes tähendas see aga lausa ühe aasta ja 19 päeva pikkust valitsusaega!
Kuni 1998. aasta lõpuni oli tiitlivöö püsinud vaid meistriliigameeskondade käes – karikasarjas oli ringe ja mänge vähem kui tänapäeval ning need korrad, kui kõrgliigatiimid seal esiliiga- või teise liiga tiimidele kaotasid, olid väga harvad. Esimest korda sattus tiitlivöö esiliigasse seepärast hoopis omapärasel kombel. 1998. aasta lõpus otsustas meistriliigahooaja hõbemedali ja tiitlivööga lõpetanud Tallinna Sadam ühineda järgmiseks hooajaks kõrgliigasse tõusnud Maardu Levadiaga, mis tähendas seda, et Sadamast sai hoopis esiliigavõistkond FC Maardu.
Ühe mänguga suutis Maardu ka esiliigas vööd kaitsta, viigistades 2 : 2 MC Tallinnaga, kuid 1999. aasta kevadises karikamängus mindi vastamisi sellesama Maardu Levadiaga, kellega oldi äsja ühinetud, ning võeti vastu lausa 0 : 10 kaotus. See on tänini suurim kaotus, mille tiitlivöö hoidja on saanud.
165
korral on tiitlivöö alates 1992. aastast omanikku vahetanud – keskmiselt 5,4 korda aastas.
12
korda vahetus tiitlivöö omanik 2016. aastal – see on senine rekord.
7
meeskonda on maksimaalselt saanud ühe aasta jooksul tiitlivööd enda käes hoida. Seda on juhtunud neljal korral: 1999., 2006., 2012. ja 2020. aastal.
Kui 1999. aasta algas tiitlivööl esiliigas, siis lõppes see suisa teises liigas. Oktoobrikuises karikamängus oskas vööd vallanud Narva Trans kaotada 0 : 1 teise liiga idatsooni tiimile FC Štrommile, kes selle esiliiga üleminekumängudel FC Maardule (jälle!) esmalt kaotas, kuid korduskohtumises tagasi võitis. Štrommi pidu sai läbi 2000. aasta alguses, kui Maardu Levadialt võeti karikamängus vastu 0 : 6 sahmakas. Muide: toonases Štrommis mängisid teiste seas mitme praeguse tegija isad – tegusid tegid näiteks nii Andrei Kreida, Urmas Sorga kui Sergei Dõmov. Levadia hoidis aga Štrommilt saadud vööd enda käes täpselt 13 kuud, marssides sellega uude sajandisse välja.
Nullindatel hakkasid seeriad üldjuhul lühenema ning tiitlivöö hakkas üha enam sattuma ka nende võistkondade kätte, kes tingimata tiitlimängus ei olnud. Nii said (toona muidugi enda teadmata!) uhket staatust nautida näiteks ka Viljandi Tuleviku, Tartu Maagi, Kohtla-Järve Lootuse, Tartu Merkuuri ja Valga Warriori pallurid, 2007. aastal aga näiteks ka Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus.
Seni pikima seeriaga, nii ajaliselt kui mängude arvult, sai hakkama Levadia, kes hoidis 25. aprillil 2009 Narva Transilt võidetud vööd enda käes 29. maini 2010, kui see FC Florale loovutati. Levadia kaitses tiitlivööd 43 järjestikuses mängus ühe aasta, ühe kuu ja nelja päeva vältel.
Eelmise kümnendi keskel muutusid võimuvahetused kohati päris sagedaseks, kuid enamjaolt püsis vöö siiski tiitlipretendentide seas. Meeldiva erandina sai vöö ootamatult sageli enda kätte näiteks Tartu Tammeka, kes suutis näiteks 2019. aasta viimases voorus Nõmme Kalju alistamisega tiitlivöö ka aastavahetuseks oma valdusesse saada.
Tõeliselt pöördeline hetk oli Eesti tiitlivööl 2019. aasta sügisel, kui karikavõistluste 1/16-finaalis läksid vastamisi endiste kõrgliigapalluritega relvastatud Paide Linnameeskond III ja profiklubi Nõmme Kalju.
Paar hooaega varem oli samade meeskondade karikamäng läinud lausa penaltiseeriani välja, kuid Kalju suutis siiski üle noatera edasi pääseda. Ka seekord läks asi väga pingeliseks, ent kolm lisaajal löödud väravat viisid Kalju edasi.
Kui tolle lisaajale läinud mängu oleks suutnud Paide III võita, seisaksime hetkel silmitsi olukorraga, kus Eesti tiitlivöö poleks juba enam kui kolm aastat (!) mõne Premium liiga klubi kätte sattunud. Kuna Paide III sai selle pikaks veninud karikamängu järel kohe oma liigahooaja ainsa kaotuse (Pärnu Vapruse duublilt), oleks alanud ahelreaktsioon, mis oleks veel 2019. aasta sees viinud tiitlivöö peale Vapruse duubli veel vähemalt üheks mänguks Läänemaa JK ja Pärnu Poseidoni kätte ning oleks aasta lõpetanud üldse Tartu Heliose käes, kes mängis tol aastal III liigas, ent suutis hooaja viimases üleminekumängus Poseidonit võita!
2020. aastal oleks tiitlivöö käinud muu hulgas läbi Tallinna Legioni, Narva Transi, Tartu Welco ja Kohtla-Järve JK Järve duubeltiimi käest, põiganud vahepeal ka Sillamäe Kalevisse ning lõpetanud aasta FC Tallinna käes. 2021. aastal oleksid «rändauhinda» oma käes hoida saanud paljud esiliiga B ja esiliigatiimid – peale FC Tallinna veel Viimsi JK, Harju JK Laagri, Nõmme Kalju U21 ja taas kord ka Legioni U21 meeskond.
«Leegionärid» kaotasid karikasarjas esiliigaklubile Pärnu JK-le, kelle käest oleks vöö rännanud Flora U21, Levadia U21, Tartu Welco, FC Elva ja Tammeka U21 kaudu Maardu Linnameeskonna kätte, kes esiliiga võitis – ja seepeale teatavasti tippliigades mängimisest loobus!
Just seetõttu oleks tiitlivöö 2022. aastat alustanud taas II liigas, kus selle oleksid peale Maardu saanud vähemalt üheks mänguks endale FCI Tallinn, Tartu Helios, Jõgeva SK Noorus-96, Rakvere Tarvas, Narva Trans U21, ja hooaja lõpetuseks oleks see jäänud Tartu Welco duubeltiimi kätte.
Need on aga kõik ühed suured oleksid – kuna Kalju suutis toonase mängu võita, liikus tiitlivöö edasi tavapärases rütmis. Nüüd aga saame näha, kas Tabasallu sattudes teeb see ka päriselt madalamates liigades ühe korraliku ringreisi või liigub karikavõistluste kaudu kiirelt tipptiimide kätte tagasi.
Lõppevasse aastasse jõudes näeme, et kuigi aastat vöö omanikuna alustanud Flora sai oma meistriliigahooaja esimese kaotuse alles sügisel Kaljult, andis ta tiitlivöö aasta jooksul sellegipoolest mitu korda ära – esimest korda pärast kaotust Levadiale superkarikafinaalis, teist korda pärast karikavõistluste poolfinaalis Paidele allajäämist, kusjuures mõlemad kaotused tulid penaltiseerias. Kaljule kaotatud liigamänguks oli aga Flora vöö oma kätte tagasi saanud, mis tähendab tõepoolest seda, et karikasarjas saadud võiduga sai tiitlivöö enda kätte JK Tabasalu!
Esiliiga B hooaja viimases mängus FC Tallinnalt saadud 1 : 2 kaotus tähendab aga seda, et lisaks esiliiga B võidule lõpetab FC Tallinn aasta ka Eesti jalgpalli tiitlivööga.
Jalka kavatseb ka edaspidi tiitlivöö käekäigul regulaarselt silma peal hoida. Mine tea – ehk saab sellest ühel hetkel suisa füüsiline auhind? Püsige lainel!
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)