:format(webp)/nginx/o/2023/01/26/15100801t1h5869.jpg)
Alaskal ülikooliharidust omandavad murdmaasuusatajad Mariel Merlii Pulles ja Christopher Kalev on Eesti esindamiseks suurvõistlustel ja FIS-punktide kogumiseks valinud keerulise tee. Nimelt tuleb neil oma koha eest võidelda peamiselt karmi konkurentsiga USA tiitlivõistlustel.
Jaanuaris pidanuks mõlemad võistlema Lake Placidis toimunud taliuniversiaadil, kuid Kalev jäi enne tähtsat mõõduvõttu haigeks ega pääsenud rajale. Pulles oli ülikoolispordipeol kohal ning säras eriti eredalt, võites koguni neli medali, millest kaks kuldsed.
Esimene triumf tuli kohe võistluste avapäeval, naiste vabatehnikasprindis. «Esimene sprindipäev oli ootamatu, tundub siiani veidi uskumatu, et just mina selle lõpujoone esimesena ületasin,» vahendab Eesti suusaliit meie naise emotsioone tagantjärele.
Kuigi USA suusavõistlused on enamik eestlaste jaoks tume maa, siis sealgi jagatakse tavapäraseid FIS-punkte, mis tuleb ikkagi mehe/naise kombel välja teenida. Kalev selgitab: «Siin tuleb meil rinda pista sportlastega, kes on sõitnud koondistes nii MK-etappidel, toonud poodiumikoht noorte- ja juunioride maailmameistrivõistlustelt kui ka osalenud olümpial. Kiired ja väga pühendunud inimesed, kelle tuules püsides on head punktid ka meile päris reaalsed.»
Pullese sõnul on tihti stardis ka palju üllatajaid. «USAs võisteldes ei tea kunagi, kuidas läheb. Kui Eestis ja Skandinaavias oma peamisi konkurente üldiselt tead, siis Ameerikas on poodiumitel pilt pigem kirju. Kui oma regiooni kiiremad tüdrukud on tuttavad, siis näiteks Lake Placidiski olid kohal suusatajad, kellest ma polnud kuulnudki,» kostab ta.
Mõlemad meie suusatajad immatrikuleeriti Alaska Fairbanksi Ülikooli 2019. aastal. Pulles valis erialaks ärijuhtimise, Kalev pani end proovile geoloogia ja inseneriteaduseid ühendaval õppekaval. Mõlemad tõdevad, et Eesti tööturu jaoks on nad ilmselt kadunud, kuigi sinimustvalge lipu all plaanivad oma sünniriigi eest võistelda tippspordiaja lõpuni.
Kalev leiab, et USAs on tuleviku kindlustamiseks väga head võimalused. Kogu õppekava on koostatud treeningute ümber, mis võimaldab tipptasemel sportida ja saada korralik haridus. «Omal ajal oli Kaspar Kokk see mees, kes hoolitses, et saaks suuri tegusid teha ka kohe vahetult pärast sportlaskarjääri lõppu. Osad suusatajad läksid tagasi koolipinki, teised leidsid tööturult algatuseks midagi juhuslikku, sest eriala õppimine ja pühendunult sportimine polnud traditsioon.»
«Norra suusataja [Johannes Høsflot] Klæbo elu kõrvalt vaadates tundub, et mees ei tee ühtegi sammu spordis ebaõnnestumiseks. Ta on meeletult pühendunud ning mõnes mõttes elab just kui nii-öelda märtri elu – kogu teekond tippu on põhjalikult planeeritud. Finantsvõimalused ja teadus on selle taga muidugi ka, mitte ükski teine riik ei panusta murdmaasuusatamisse kui nemad.
/nginx/o/2023/01/26/15100853t1h891c.jpg)
Eks see on ka norralaste edu saladus. Samas nõuab selline elu teatud inimtüüpi, kellele need valikud sobivad. Võrreldes mõne teise alaga sa murdmaasuusamaailmas oma finantsvabadust ei saavuta, seega saabub lõpuks päev, mil tuleb endale leiva lauale teenimiseks midagi muud teha,» jätkab Kalev.
«Kuidas hoida noori spordi juures ka pärast gümnaasiumi lõppu, et meil oleks, kellele maailma tippvõistlustel kaasa elada? Sellele mõtlevad vist kõik Eesti treenerid ja ega head lahendust polegi. USA ülikoolid on üheks variandiks,» tõdeb ta.
Pulles julgustab kõiki spordiga pühendunult tegelevaid noori seda võimalust vähemalt kaaluma. «Kui sul on spordis head tulemused, siis maksab ülikool sinu eest õppemaksu ja tagab nii majutuse kui ka toidu. Mina olen nii-öelda täisprogrammi peal ehk ise pean tasuma kindlustuse ja lennupiletite eest. Eriala sain endale valida, teha tuli vaid inglise keele tasemetest ning üldist vaimset võimekust näitav test, mingeid eraldi sisseastumiskatseid siin pole. Õppeedukus peab muidugi ka hea olema, aga sportlasena olen nagunii harjunud pingutama,» ütleb Pulles.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/19/15087730t1hf1db.jpg)
Kalev leiab, et Eestis poleks ta inseneriteadusi isegi mitte kaalunud. «Matemaatika mulle küll sobis, kuid teismeeas jäid reaalained koolis veidi unarusse ning jäin maha. Kuna Eestis on ülikoolidesse pääsemine seotud eksamite edukusega, siis oleks see uks minu jaoks uletuks jäänud. Hetkel võin käsi südamel öelda, et mul on väga põnev, olen rahul ja õnnelik,» kinnitab ta.
Kuna suusatajad on n-ö ülikooli palgal, siis võistlusgraafiku paneb neile kokku kohalik treener. «Kas ma saan minna Eestit esindama näiteks Planicas toimuvale MMile või Tallinna MK-etapile ei sõltu ainult minu soovist,» toob Pulles näite.
«Kuna USAs on ka ülikoolide vahel tihe konkurents ning üksteisega võisteldakse ka teatud tiitlite nimel, siis tuleb siinsed võistlused esikohale seada. Samas loomulikult tahan ja olen valmis ka Eesti eest väljas olema, kui see minu graafikuga sobib. Lõplik otsus sünnib koostöös treeneriga hiljem,» lisab ta.
«Loodan, et noortele annab Tallinnas toimuv MK-võistlus indu oma teed jätkata. Nii neile, kes võistlevad kui ka pealtvaatajatele. Tehniline tase, kiirus, igati mõõdetud ja kaalutud sooritus on igale silmapaarile väga lähedal. See on hoopis midagi muud kui televiisorist vaadata. Sportlastele jätab kodupubliku ees sõitmine kustumatud emotsioonid kogu ülejäänud eluks, seega omadele tuleb kindlasti kaasa elama tulla,» soovitab Pulles.
Eemalt hoiavad mõlemad suusatajad enim pöialt sel hooajal end edukalt näidanud Martin Himmale. «Isegi teiste riikide sportlased rõõmustavad, et üle pika aja on hea meel 30 parima seas näha riike, kes on vahepeal taga olnud,» ütlevad nad nagu ühest suust.
«Silma on jäänud ka õdede Kaasikute (Keidy ja Kaidy – toim.) hea minek ja perekond Kivilid, aga nendele tuleb anda aega, sest poodiumikohti püüavad pigem 25-30-aastased,» kostab Pulles.
Kalev lisab: «Alvar Johannes Alevil tasub ka silma peal hoida, temalt kuuleme me veel kindlasti.»
Kuigi plaane teevad mõlemad pigem hooajapõhiselt, siis kuskil kuklas on neil unistus olümpiamängudest. Pulles tunnistab, et ei sõnasta seda endale eesmärgina, mille suunas igapäevaselt tööd teha.
«Kõige kirkamad medalid on ilmselt kõikide sportlaste unistuseks, aga kõik algab siiski väikestest sammudest ning töö peab olema järjepidev. Eelistan nautida teekonda ja tähistada väiksemate eesmärkide täitumist,» ütleb ta.
Ka Kalev on temaga sama meelt: «Olümpiaunistus pole paberil kirjas, aga kui keha ja vaim vastu peavad, siis selles suunas on äge minna. Samas kui juba, siis ikka ambitsioonikalt.»
/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)