:format(webp)/nginx/o/2023/03/06/15183783t1h5344.jpg)
Kui pisut rohkem kui aasta jooksul vaatas Jalka 2022. aasta turniiri ootuses ajalookülgedel tagasi kõikidele eelmistele MM-finaalturniiridele, siis nüüd on aeg alustada uue projektiga: alates käesolevast numbrist võtame luubi alla kõik senised EM-finaalturniirid. Seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka veebruarikuu numbris.
Meie lugude sarja esimeses osas vaatame mõistagi tagasi 1960. aasta EMile, mis oli läbi aegade esimene turniir, kus selgus ametlik Euroopa meister jalgpallis.
Kuigi olümpiamängudel mängiti jalgpalli juba 1900. aastal ja esimene MM-finaalturniir korraldati Uruguays 1930. aastal, läks Euroopa meeskondade vaheliste meistrivõistluste loomiseni veel 30 aastat. See aga ei tähenda, et senikaua said Euroopa meeskonnad omavahel kokku vaid olümpial või MMidel: juba 19. sajandi lõpus tekkisid koondiste vahel regionaalsed võistlused. Esimene selline oli juba 1883. aastal loodud nelja Suurbritannia maa (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Iirimaa) omavaheline turniir, mida peeti terve sajandi jagu; aastatel 1927–1960 pidasid Austria, Ungari, Itaalia, Tšehhoslovakkia, Šveits ja Jugoslaavia aga Kesk-Euroopa rahvusvahelist karikaturniiri, mida mängiti lõpuks kuus korda.
Esimesena pakkus FIFA-le üleeuroopalise turniiri mõtte välja Prantsusmaa jalgpalliliidu peasekretär Henri Delaunay juba 1927. aastal koos toonase Austria wunderteam’i peatreeneri Hugo Meisliga, kuid esialgu ei leidnud idee kandepinda – suuresti seetõttu, et Euroopas ei olnud loodud veel kogu maailmajagu ühendavat jalgpalliorganisatsiooni. Aasta hiljem pakkus ta FIFA kongressil Amsterdamis välja aga idee ülemaailmse võistluse kohta, mis võeti vastu – ning kaks aastat hiljem toimuski Uruguays esimene MM.
Delaunay ei unustanud oma ideed Euroopa meistrivõistlustest aga ära ning viiekümnendate alguses alustas ta koos itaallase Ottorino Barassi ja belglase José Crahayga eeltööd UEFA loomiseks. 1954. aasta suvel loodigi Šveitsis toimunud MM-finaalturniiri varjus Euroopa jalgpalliliit UEFA, mille esimeseks peasekretäriks sai just Delaunay.
Kui prantslane arvas, et UEFA loomine tähendab sisuliselt ka EMi sündi, siis nii lihtsalt asjad paraku ei läinud. Kui 1955. aasta märtsis tuli kokku esimene UEFA kongress, kõlasid tugevad hääled EMi loomise vastu: FIFA peasekretär Kurt Gassmann leidis näiteks, et EM kujutaks endast ohtu hästi toimivale MMile – ning 30st kohal olnud riigist 20 toetasid teda. Kuuekuusele tööle, mis EMi reglemendi ja plaanide jaoks oli kulunud, lasti sisuliselt kümne minutiga vesi peale.
Sama aasta septembris kirjutas Delaunay, kelle tervis oli seks ajaks juba väga kehv, arvamusloo France Footballi ajakirja, kus väitis, et UEFA ei ole tema hinnangul veel oma eesmärki täitnud. «Sellest on saanud kooslus küll juriidilises mõttes, kuid mitte veel sportlikus. Sportlik pool on UEFA-le sama oluline kui riiklikud meistrivõistlused selle liikmetele. Lõuna-Ameerika alaliit korraldab Lõuna-Ameerika meistrivõistlusi, FIFA korraldab MMi – meie Euroopa riikide mosaiik vajab seda väljundit. Teised spordialad korraldavad Euroopa meistrivõistlusi – kas jalgpall, kes on muidu olnud igati esirinnas, jääb tõesti aegunud mudelitele truuks?» 72-aastane Delaunay suri kaks kuud hiljem ning tema töö UEFAs võttis üle poeg Pierre.
Teisel UEFA kongressil 1956. aastal tuli Pierre’i isa suure ideega taas välja, kuid taas kord hääletati see maha – põhjendusena tõid oponendid välja, et napid kümme aastat pärast maailmasõja lõppu on rahvuslikud pinged endiselt suured, võistluskalender niigi tihe ning Euroopa jalgpall ei vaja veelgi suuremat kommertsialiseerimist. 1957. aastaks oli Pierre Delaunay juba valmis visandanud täpse plaani, kuidas võiks turniir esimesest valikmängust finaalini välja näha, kuid ka sellest ei piisanud. Alles 1958. aastal Stockholmis, MM-finaalturniiri eelõhtul, pääses vesi tammi tagant valla.
Sellest hoolimata ei olnud huvi turniiril osalemise vastu esialgu eriti suur. UEFA soovis kokku saada vähemalt 16 osalist ning selle jaoks pikendati esialgset tähtaega nelja kuu võrra. Lõpuks saabus avaldusi 17: eemale jäid näiteks Lääne-Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Belgia, Holland, Šveits, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, aga ka Rootsi ja Soome. Sakslaste peatreener Sepp Herberger leidis näiteks, et teine rahvusvaheline turniir paneks tema meeskonnale MMi kõrval peale liiga suure koormuse, Briti meeskonnad ei soovinud, et EM segaks nende omavahelisi mõõduvõtmisi.
Nelja finaalturniirile pääseva meeskonna väljaselgitamiseks ei hakatud keerulist valiksüsteemi leiutama – osalt ilmselt ka selleks, et rahustada kriitikuid, kes arvasid, et EMi mängud suurendavad liialt mängijate koormust. Valikturniiri põhiosa koosnes kahest ringist: esimeses ringis loositi 16 meeskonda paaridesse ning printsiibil kodus-võõrsil pääses iga paari võitja edasi; teises ringis korrati sama kaheksa edasipääseja vahel. Kuna osalejaid oli 17, loositi kaks meeskonda – Iirimaa ja Tšehhoslovakkia – veel enne esimest ringi eelringi mängima.
Kuigi loogiliselt võttes oleks pidanud läbi aegade esimene valikmäng toimuma just eelringis, alustati tegelikult mõne esimese ringi kohtumisega juba mitu kuud enne iirlaste esimest mängu tšehhoslovakkidega. Läbi aegade esimene EM-valikmäng peeti Moskvas Nõukogude Liidu ja Ungari vahel, kusjuures kodumeeskonna 3 : 1 võitu tuli tänapäevasele Lužniki staadionile vaatama lausa 100 572 inimest! Esimese värava au sai endale Anatoli Iljin, kes tegi skoori juba mängu neljandal minutil. Kordusmatš peeti alles üks päev vähem kui aasta hiljem ning ka selle võitis NSVL.
Esimeses ringis oli ainus üllatus Portugali võit Ida-Saksamaa üle – ülejäänud paarides kulgesid sündmused üsna ettearvatud rada pidi. Prantsusmaa sõitis Kreekast kokkuvõttes üle 8 : 2, Hispaania alistas Poola 7 : 2 ja eelringist läbi tulnud Tšehhoslovakkia Taani 7 : 3.
Teises ringis ehk sisuliselt EMi veerandfinaalis sündis aga EM-ajaloo esimene suurem skandaal. Loos viis seal vastamisi Nõukogude Liidu ja Hispaania – kaks riiki, kel polnud isegi diplomaatilisi suhteid, sest venelased toetasid Hispaania kodusõjas vabariiklaste leeri, mitte polnud sõja võitnud kindral Francisco Franco poolt. Kohtumised pidid toimuma 1960. aasta hiliskevadel, vaid kuu aega enne finaalturniiri algust. Üsna viimasel hetkel lõid hispaanlased põnnama: hoolimata sellest, et Real Madrid oli äsja kroonitud viiendat korda järjest Euroopa karikavõitjaks, tekitas NSVLi sõprusmängus saadud 7 : 1 võit Poola üle Francos ärevust: tema meeskond ei saa ju ometi kaotada kommunistidele!
Diktaatorit olevat mõjutanud ka võltsinfo selle kohta, et korduskohtumist Madridis sõidab vaatama suur hulk venelasi. Mõtted NSVLi lipust ja hümnist Santiago Bernabéu staadionil olid lõpuks liig: Franco käskis meeskonnale teatada, et Moskvasse nad ei sõida! UEFA-l ei jäänud üle muud kui NSV Liit loobumisvõiduga edasi finaalturniirile saata. Hispaanlaste superstaarid Alfredo Di Stéfano, Ladislao Kubala, Luis Suárez, Paco Gento ja teised oleksid kindlasti olnud tiitlipretendendid, ent riigijuhi otsus jättis nad võimalusest ilma.
Teistes veerandfinaalides alistas Prantsusmaa 9 : 4 Austria, Jugoslaavia pööras Portugali vastu avamängu 1 : 2 kaotuse kokkuvõttes 6 : 2 võiduks ning Tšehhoslovakkia ei andnud Rumeeniale 5 : 0 paremusega sõnaõigust.
Prantsusmaal kahes linnas Pariisis ja Marseille’is peetud finaalturniirile sõitsid kohale seega kolm sotsialismimaad Jugoslaavia, NSVL ja Tšehhoslovakkia. Kogu finaalturniir toimuski vaid viie päeva jooksul kahes linnas ja nelja mänguga – kaks poolfinaali, kolmanda koha matš ja finaal.
Kodumeeskond Prantsusmaa oli turniiri eel hädas vigastustega, kusjuures eriti valusalt oli pihta saanud ründeliin: kaks aastat varem MMil 13 kolli löönud Just Fontaine oli murtud jalaluu tõttu väljas, karm põlvetrauma jättis aastaks kõrvale Roger Piantoni ja vigastatud oli ka Raymond Kopa. Vaid kaks aastat varem toimunud MMiga võrreldes oli koosseisus kõigest kolm tuttavat nime ning väravasse tuli peatreener Albert Batteux’l panna Georges Lamia, kes oli tuntud kohatiste prohmakate poolest.
200 franki
oli esimesel EMil osalenud riikide osalustasu.
76 949
pealtvaatajat käis turniiri nelja mängu kokku vaatamas.
4,25
väravat löödi 1960. aasta EMi mängudes keskmiselt – see on senimaani EM-ajaloo kõige suurem näitaja.
Esimeses poolfinaalis Jugoslaaviaga oligi Lamia karjääri tumedaim õhtu: tal oli suurem või väiksem süü kõigis viies väravas, mis Prantsusmaale löödi! Mäng ise oli tõeliselt haarav triller: Jugoslaavia asus 11. minutil 1 : 0 juhtima, kuid prantslased viigistasid vaid minut hiljem ja asusid 53. minutiks 3 : 1 ette. Veel veerand tundi enne lõpuvilet hoidsid prantslased 4 : 2 eduseisu, kuid Jugoslaavia leidis seejärel vaid nelja minuti jooksul kolm väravat ja võttis pooltühjal Parc des Princes’i staadionil 5 : 4 võidu. Prantslaste ajakirjandus keskendus mängu järel väravavaht Lamia personaalküsimusele: France Football kirjutas lausa, et Lamia ei teinud lihtsalt üht, kaht või kolme viga, vaid tema suurim eksimus oli see, et ta üldse platsil oli!
Teine poolfinaal sedavõrd sündmusterohke ei olnud. Tšehhoslovakkia meeskond jõudis küll kaks aastat hiljem MM-finaali, ent Nõukogude Liidu meeskond oli neist täielikult üle. Peatreener Gavriil Katšalin viis meeskonna päev enne mängu Vahemere saarekesele Ifile ekskursioonile ning täpselt sama sujuvalt kulges ka nende poolfinaal: Valentin Ivanovi ja Viktor Ponedelniku tabamused tõid venelastele kindla 3 : 0 võidu.
Poolfinaalid
Prantsusmaa–Jugoslaavia 4 : 5
Tšehhoslovakkia – Nõukogude Liit 0 : 3
«Nad olid meist paremad. Nad on juba ettevalmistuses jõudnud teatud professionaalsuseni, samal ajal kui meie riigis on kõigil endiselt ka muud töökohad,» tõdes tšehhoslovakkide üks liidreid Josef Masopust.
Kohutav kollaps poolfinaalis peletas ka kohalike huvi pronksimängu vastu: kui poolfinaal NSVLi ja Tšehhoslovakkia vahel meelitas Marseille’i Stade Vélodrome’ile pisut üle 25 000 inimese, siis Prantsusmaa pronksimängu tuli samale staadionile vaatama alla 10 000 pealtvaataja. Neistki nõudsid paljud hiljem piletiraha tagasi, kui nägid, et Prantsusmaa oli välja pannud sisuliselt teisejärgulise koosseisu.
Tšehhoslovakkial läks väravaluku murdmiseks peaaegu tund aega – 58. minutil tegi madala löögiga skoori Vlastimil Bubník. 88. minutil vormistas lõppskoori Ladislav Pavlovič, kusjuures Prantsusmaa väravas seisnud debütant Jean Taillandier lasi suhteliselt pehme löögi esiposti juurest sisse. «Minu mehed ei olnud head, aga veel suurema pettumuse valmistas mulle Prantsusmaa,» sõnas Tšehhoslovakkia peatreener Rudolf Vytlačil otsekoheselt.
Kolmanda koha mäng
Tšehhoslovakkia–Prantsusmaa 2 : 0
Ka finaalis oli publikut oodatust vähem – väga kehva ilma tuli Parc des Princes’i staadionile trotsima napilt alla 18 000 inimese. Prantslased oleksid tahtnud näha kohtumist Lääne-Euroopa glamuursete tiimide vahel, mitte tundmatute Ida-Euroopa mansade heitlemist.
Kohtumine ise oli põnev ja mõlemapoolsete võimalustega. Esimese poolaja teine pool kuulus pigem Jugoslaaviale – paaril korral säras tõrjetega Lev Jašin, aga ka tema oli kaks minutit enne poolaja lõppu võimetu. Dražan Jerkovići tsenderdus leidis esiposti tsoonis Milan Galići, kes Igor Nettot edestades palli väravasse suunas.
Vaheajal lasi oma oskused käiku NSVLi endine koondislane, kingsepana töötanud Boriss Kuznetsov, kes varustas mängijate saapad kärmelt teravate korkidega, et mudasel väljakul paremini hakkama saada. Vaid neli minutit pärast teise poolaja algust jõutigi viigini, kui grusiin Slava Metreveli väravaesisel väravavahi tõrje järel lahtiseks jäänud palli võrku rammis.
90 minuti jooksul rohkem väravaid ei löödud, mis tähendas lisaaega. Lisaaja kontseptsioon oli toonases jalgpallis veel küllaltki uudne ning see tähendas suuresti seda, et mängijad ei osanud jõuvarusid jagades sellega arvestada – pealekauba ei olnud veel lubatud ka vahetused. Aeglaseks ja rabedaks jäänud mängus jäid ka võimalused suhteliselt väheseks, kuid mõlemad tiimid oma kuldse šansi siiski said – esmalt oli Galićil võimalik väravaesisel pall võrku suunata, kuid ta ei ulatunud pallini. Seitse minutit enne lisaaja lõppu kasutas aga Viktor Ponedelnik oma võimaluse ära, suunates kõrge tsenderduse võimsa pealöögiga võrku.
Finaal
Nõukogude Liit – Jugoslaavia 2 : 1 (l.a)
Kuigi Pariisis oli tegu veel pühapäeva hilisõhtuga, oli Moskvas kell saanud juba üks öösel – ja kuna ponedelnik tähendab vene keeles esmaspäeva (понедельник – toim.), saidki Vene lehed hõisata, et Esmaspäev lõi esmaspäeval värava. Nõukogude Liidust oli saanud läbi aegade esimene Euroopa meister.
Võidukarika, mis sai nime EMi idee autori Henri Delaunay järgi, tõstis esimesena pea kohale kapten Igor Netto. Jalka lugejad teavad hästi, et Netto vanemad Aleksander ja Juuli olid pärit Eestist, kuigi ta ise pidas end venelaseks.
NSVLi koondislastele anti preemiaks 400 franki, kuid nagu poolkaitsja Juri Voinov meenutas, piisas neile juba sellest, et nad said hommikuni Pariisi ööelu nautida, kohvikus klaasi veiniga istuda. «Me ei joonud palju – olime juba võidust endast purjus!»
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)