/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/20/15208434t1h1ec8.jpg)
Aasta oli siis 2016, kui Anna Maria Orel 68 meetri ja 71 sentimeetri pikkuse vasarakaarega heas mõttes Eesti kergejõustikumaastikku vapustas. Pärast seda on aga kuus aastat toimunud mõningas mõttes paigaltammumist.
Olümpiavõitja jälgedesse astumine viis Eesti eksrekordinaise vales suunas
Kuigi tippmark on vahepeal nihkunud 69.85 peale, mis tähistas veidi üle aasta ka Eesti rekordit, pole Orel viimasel kolmel aastal küündinud isegi 68 meetri jooneni. Rääkimata siis Kati Ojaloolt Maarjamaa tippmargi (71.50) tagasi enda nimele napsamisest.
Kui küsida, miks nii on läinud, Orel ohkab. Sest tahetud sai ju ainult parimat... just sel põhjusel sai 2019. aastal alustatud koostööd Poola tippude, olümpiavõitja Wojciech Nowicki ja MM-hõbeda Joanna Fiodorowiga, ning treeneriks võetud Malwina Wojtulewicz.
«Mul oli alati ambitsioon näha, kuidas tipud treenivad. Paraku nende koolkond aga minule ei sobinud ja mu tehnika lõhuti ära. Ma usaldasin neid, sest nad on ikkagi olümpiavõitjaid, kuid tegelikult poleks pidanud mu baastehnikat lõhkuma. Kui lõpuks sellest ise aru sain, oli juba hilja: muster oli sisse jäänud,» alustab neljakordne Eesti meister tagasivaatega.
Kõnealune koostöö lõppes mullu suvel, pärast mida on Orel august välja ronimist jätkanud Ungari-Horvaatia juurtega Roland Varga ja Genro Paasi abiga. «Vaikselt tegutseme, kuid praegu saan küll öelda, et üle kolme aasta olen tehnilise ettevalmistuse hästi teinud,» jätkab ta.
/nginx/o/2023/03/20/15208435t1hf1b0.jpg)
Kuna vasarahooaeg veel alanud pole, on raske ennustada, millis(t)eks tulemus(t)eks see enesetunne päriselt teiseneb. «Kui tuleb välja, siis on hästi, kui ei tule, siis ei tule. Praegu teen niikuinii kõike juba enda jaoks,» sõnab Orel, kellel ühtegi sponsorit pole.
Väikest usku temasse süstib teadmine, et mullu oli ta oma «masendava hooaja pealt» ikkagi EMile võrdlemisi lähedal. «Kui teen sarnase hooaja nagu 2018. aastal ehk heidan stabiilsel 68 meetrit, olen MMil ikkagi peal,» kiikab ta suvise tiitlivõistluse poole.
«Kuid ma ei survesta ennast sellega, sest mul on selja taga ikkagi tehniliselt kolm väga halba aastat, mille tulemusena kadus ka eneseusk. Kui oled noor inimene, vigastusi pole, aga tulemusi ei tule – see on väga nüristav. Tänavu olengi võtnud otsuse, et kui vasar hakkab lendama, siis vaatame, mis saab. Kui jõuan vanale tasemele tagasi, siis arvan, et MMile saamine pole probleem. Aga enne peab sinna tasemele jõudma,» jätkab Orel.
Aga kui vasar ei hakka lendama? «Kui seis on aga selline, siis elu eest ma võistlema ei hakka. Jälle üks suvi lihtsalt 65 meetrit heita... seda pole vaja. Aga ma ei usu, et seis päris selline on,» sõnab spordi kõrvalt turundusrindel tegutsev Orel lõpetuseks.