/nginx/o/2023/03/31/15229713t1h7548.png)
Ajakiri Jalka jätkab eelmises numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on luubi all läbi aegade teine EM, mis toimus 1964. aastal – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka märtsikuu numbris.
Suure vaeva ja valuga ellu kutsutud Euroopa meistrivõistlused olid 1960. aastate alguses endiselt uus, pisut tundmatu ja teatud riikides väga skeptilise suhtumise osaks saanud võistlus. Võistlustest osa võtvate riikide arv kasvas 17-lt 29-le ning kuigi mitu suurt riiki, kes esimesel turniiril osaleda ei suvatsenud, olid nüüd kohal (Itaalia, Inglismaa), jäi mitu olulist jõudu endiselt omal soovil eemale. Lääne-Saksamaa peatreener oli viimaseid aastaid Sepp Herberger, kellele oli EM uus ja tüütu võistlus, millest ta ei tahtnud kuuldagi; samuti otsustas mitte osaleda Šotimaa, kelle koondis oli sel ajal tegelikult tugevam kui kunagi hiljem. Mõelda vaid: aasta enne EM-finaali alistasid šotlased tulevase Euroopa meistri Hispaania Madridis lausa 6 : 2!
Kvalifikatsioon koosnes kolmest ringist: esimeses eelringis loositi 26 meeskonda omavahel paaridesse vastamisi, kusjuures kolm riiki – Austria, NSV Liit ja Luksemburg – said tänu loosile otsepääsme teise ringi ehk 16 parema sekka. Avaringi magusaim paar oli kindlasti Inglismaa ja Prantsusmaa – EM-debütantidest inglased, kes vaid kolm ja pool aastat hiljem kodusel turniiril maailmameistriks krooniti, viigistasid koduses avamängus prantslastega 1 : 1. Kahe mängu vahele jäi peaaegu pool aastat ning vahepeal oli jõudnud vahetuda inglaste peatreener, kui Walter Winterbottomilt võttis ameti üle Alf Ramsey. Ramsey esimene mäng läks aga totaalselt aia taha – lausa viie ründajaga mängima asunud inglased tulid tagasi häbi täis nägude ja 2 : 5 kaotusega.
Kui eelmisel EM-valikturniiril otsustas poliitilistel põhjustel vastasega mängimisest loobuda Hispaania, siis seekord tegi seda Kreeka, kes loositi avaringis vastamisi Albaaniaga. Kaks naaberriiki olid endiselt tehniliselt võttes sõjas ning neil ei olnud diplomaatilisi suhteid. Kreeka loobumise tõttu pääses Albaania mänguta 16 parema sekka.
Diktaator Franco seekord Hispaania koondise otsustesse ei sekkunud ja riik pääses finaalturniirile, kuid sugugi mitte lihtsalt: esimeses ringis oldi hoolimata teise mängu 1 : 3 kaotusest Rumeeniast kokkuvõttes selgelt üle, teises ringis aga püstihädas Põhja-Iirimaaga. Bilbaos peetud avamäng jäi põhjaiirlaste väravavahi Bobby Irvine’i hiilgemängu toel 1 : 1 viiki ning vihmases korduslahingus sai Hispaania võidu ainult tänu Paco Gento vägevale kauglöögile – sealjuures jäid põhjaiirlased kahjatsema mitut luhatud võimalust, mis oleksid võinud hoopis nemad kaheksa parema sekka saata. Hispaania sõitis seal «suurest» Iirimaast 7 : 1 üle.
Kui inglaste kaotus Prantsusmaale ei liigitunud otseselt üllatuseks, siis 1960. aasta poolfinalisti Tšehhoslovakkia kaotus avaringis Ida-Saksamaale küll. Idasakslased olid järgmises ringis lähedal ka tugeva Ungari üllatamisele, kuid kordusmängus kolm korda kaotusseisust väljatulemisest ei piisanud ning kahe mängu kokkuvõttes oli Ungari 5 : 4 parem. Eelmise korra finalist Jugoslaavia langes sedapuhku teises valikringis, jäädes 2 : 3 alla Rootsile, esimest finaalturniiri võõrustanud Prantsusmaa takerdus viimasel tõkkel Ungari otsa.
Tiitlikaitsjal NSV Liidul läks valiksari aga suhteliselt lobedalt. Avaringist mänguta edasi pääsenud NSVL alistas teises ringis Itaalia 3 : 1 – venelaste 2 : 0 võiduga lõppenud kodumängu Moskvas tuli vaatama enam kui sada tuhat inimest. 1 : 1 viigimängus Itaalias tõrjus Lev Jašin Sandro Mazzola penalti, mille peale suutis Itaalia läbi aegade üheks paremaks ründajaks peetav Mazzola vaid ohata ja tunnistada, et Mustaks Pantriks hüütud Jašin on temast parem jalgpallur. Selle tõestuseks valiti Jašin 1963. aastal ka senimaani ainsa väravavahina Ballon d’Ori võitjaks. Otsustavas ringis oli NSVL 4 : 2 üle Rootsist.
79 115
inimest jälgis Madridis 1964. aasta EM-finaali. Tegu on senimaani EM-finaalide suurima publikuarvuga.
3869
inimest jälgis Barcelonas turniiri pronksimängu – see on EM-finaalturniiride ajaloo kõige väiksema publikuarvuga kohtumine.
+2
jäi turniiri lõpuks Hispaania koondise väravate vaheks. Sellest kehvema väravate vahega pole EM-ajaloos võidetud ühtegi turniiri.
Kogu valiksarja kõige suurem üllatus sündis aga teise ringi vastasseisus Hollandi ja Luksemburgi vahel. Hollandlaste meeskond koosnes toona meestest, kes mõned aastad hiljem võitsid Feyenoordi ja Ajaxi ridades järjepanu Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika tiitleid, samal ajal kui Luksemburg koosnes täielikest amatööridest – nende koondis oli valiksarjale eelnenud kahe aasta jooksul mänginud üldse täpselt ühe kohtumise, kui maavõistlusmatšis kaotati Nõukogude Liidule.
Juba Amsterdamis peetud avamängus saadud 1 : 1 viik oli Luksemburgile tohutu õnnestumine, aga mitte keegi polnud valmis selleks, mis juhtus kordusmängus. Kuigi Luksemburgi kodumäng peeti sobiva staadioni puudumise tõttu Rotterdamis, suutis suurhertsogiriik igapäevaselt inseneritööd teinud Camille Dimmeri kahest väravast fenomenaalse 2 : 1 võidu noppida ja ise kaheksa parema sekka astuda. «Kelle vastu me siis nüüd mängima hakkame? San Marino? Liechtenstein? Andorra?» ahastas Hollandi väljaanne De Telegraaf.
Hoolimata sellest, et meeskond koosnes amatööridest, näitas Luksemburg viimases valikringis Taani vastu, et nende võit Hollandi üle ei olnud täiesti juhuslik. Avamängus läksid nad taanlaste vastu kaks korda juhtima ja leppisid lõpuks 3 : 3 viiki, kuus päeva hiljem Kopenhaagenis mängiti välja 2 : 2 viik. Kahe viigi tõttu otsustati edasipääseja toonaste reeglite kohaselt lisamänguga neutraalsel pinnal – Amsterdamis peetud mängus suutsid taanlased lõpuks 1 : 0 võiduga koha finaalturniiril lunastada. Muide: kõik kuus Taani väravat kirjutati selles paaris nende tähtründaja Ole Madseni nimele.
Finaalturniiri toimumiskohaks sai seekord Hispaania, kes pakkus selleks välja kaks uhkemat staadionit – Real Madridi kodutandri Santiago Bernabéu ja FC Barcelona staadioni Camp Nou. Just Bernabéul läks Hispaania esimeses poolfinaalis Ungariga vastamisi ning rahvas sai mängu kogu piletiraha eest. Chus Pereda väravast 36. minutil juhtima asunud hispaanlased jäid mängu lõpus 30kraadisest palavusest hoolimata maruliselt surunud Ungari vastu hätta ning kuus minutit enne normaalaja lõppu suutiski Ferenc Bene hispaanlaste väravavahi José Ángel Iribari eksimuse ära kasutada ja seisu viigistada.
Kuna ungarlaste vastupidavusest räägiti juba mängu eel suuri lugusid, pelgasid Hispaania mängijad lisaaega – normaalaja järel kallasid nad end jaheda veega üle ja üritasid võimalikult kiirelt taastuda, et lisapooltunniks valmis olla. Mine tea, kas tänu sellele, aga kokkuvõttes seda suudeti – suhteliselt võimalustevaese lisaaja ainus värav sündis 112. minutil, kui Amancio nurgalöögiolukorras kiirelt reageeris ja tema poole tulnud palli jalaga võrku suskas.
Teine poolfinaal NSV Liidu ja Taani vahel ei osutunud võrdsete lahinguks: sisuliselt pool Taani põhikoosseisust, kes Luksemburgi alistas, oli selleks ajaks ühel või teisel põhjusel meeskonna juurest eemal. Mitu mängijat oli vahepeal sõlminud välismaal profilepingu (Taani jalgpalliliit hoidis sel ajal koondise puhul veel rangelt kinni amatöörluse põhimõtetest), mitu teist olulist mängijat oli veel isiklikel põhjustel eemal. See sobis hästi NSVLi meeskonnale, kes sammus Camp Noul kindla 3 : 0 võiduni – kusjuures valitsusvastase Kataloonia publik elas kaasa just venelastele, kellele Hispaania diktaator Franco ju teadupoolest vastandus.
Poolfinaalid
Hispaania–Ungari 2 : 1 (l.a)
Taani – Nõukogude Liit 0 : 3
Kolmanda koha mängus said ungarlased teist kohtumist järjest lisaaega mängida – hoolimata paljudest võimalustest ei suutnud nad Taani vastu normaalajal enamat 1 : 1 viigist, ent võtsid lisaajal pronksi siiski endale. Amatöörlusest pikalt kinni hoidnud taanlased pääsesid EMile uuesti 20 aastat hiljem, Ungari käis küll vahepeal 1972. aasta EMil, kuid 1964. aasta pronksimäng oli nende viimane võit EMil enne 2016. aasta turniiri.
Kolmanda koha mäng
Ungari–Taani 3 : 1 (l.a)
Finaalis juhtus see, mida Franco ei olnud neli aastat tagasi näha tahtnud: tema Hispaania ja Nõukogude Liit omavahel mängimas ja punalipp Madridis lehvimas… Hispaania mängijad on hiljem meenutanud, kuidas nad tundsid oma õlul suurt vastutust, sest kaotust ei saanud endale lubada.
Finaal sai väga tulise alguse – juba kuuendal minutil kasutas Chus Pereda ära venelaste kaitsja Albert Šesternjovi eksimuse ja tulistas tsenderduse võrku, kuid vaevu kaks minutit hiljem suskas tatarlane Galimzjan Husainov terava varbalöögi Hispaania väravavahi külje alt kuidagimoodi sisse.
Tulisest algusest hoolimata oli ülejäänud finaalmäng suhteliselt kinnine ja tasavägine. Läbimurre saabus alles 84. minutil, kui avavärava autor Pereda paremal äärel Viktor Anitškini ära tinistas ja saatis palli karistusalasse, kus Marcelino osav pealöök isegi Jašinile püüdmatuks jäi. 2 : 1 skoor tähendas kodupublikule pidu – Hispaania oli Euroopa meister!
Finaal
Hispaania – Nõukogude Liit 2 : 1
Kohtumine ei olnud aga poliitiline kõigest Franco Hispaaniale, vaid loomulikult ka Nõukogude Liidu juhtoinastele. Moskvasse naasnuna sai koondise peatreener Konstantin Beskov peapesu Nikita Hruštšovilt endalt. «Te häbistasite punalippu! Te teotasite Nõukogude riigi au!» olevat riigijuht Beskovile treeneri mälestuste järgi karjunud. Polnud ime, et Beskov hakkas peagi uut tööd otsima, kuid hiljem naasis ta veel kaks korda koondise tüüri juurde.
Hispaania peatreener José Villalonga meenutas Franco kuninglikus palees toimunud vastuvõtul aga Hispaania 44 aastat varem võidetud jalgpalli olümpiahõbedat ning avaldas lootust, et EM-tiitel annab Hispaania jalgpallile järgmiseks 44 aastaks jõudu ja inspiratsiooni. Saatuse irooniana läks risti vastupidi: hispaanlased ei suutnud täpselt järgmised 44 aastat mitte midagi võita, kuniks saabus 2008. aasta EM ja nende jalgpalli tõeline kuldaeg…
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)