VIDEO ⟩ Mart Poom Allar Levandi olümpiamedalist: eestlased vajasid uusi kangelasi

Allar Levandi (vasakul) ja Mart Poom. Foto: EOK

Eesti Olümpiakomitee 100. sünnipäeval meenutavad erinevad tippsportlased üksteise karjääri olulisimaid võite. EOK videosarja «Tähistame sajaga» teises osas on luubi all Allar Levandi pronksmedali võit Calgary olümpiamängudel ning seda meenutavad Levandi ja jalgpallur Mart Poom.

«Mul oli terve hooaeg läinud ülepunnitamise taha. Mentaalselt polnud ma päris heas seisus, lisaks räägiti olümpiale minnes, et ma olen liider,» meenutab Levandi 1988. aasta talve.

«Seis ei olnud kõige parem. Meil oli kaasas üks psühholoog, kes ütles, et vaata alati minu poole. Ma pidin millessegi uskuma, sest endasse enam ammu ei uskunud. Imedesse ma ei uskunud, vaid ma lootsin. Aga tema ütles, et vaata ja siis ma uskusin temasse, et küll see tuleb!»

Kodumaa aja järgi oli kell üle poole kahe öösel, kui Levandi 29. jaanuaril 1988 suusarajale pääses. Spordiajakirjanik Gunnar Press võttis järgmisel päeval Noorte Hääles oma ülevaate kokku sõnadega: «Medal on meie ja tuled Eestimaa akendes ei kustu veel.»

• Loe ka: Kahevõistluse päikesepoiss, kes süütas tuled Eestimaa öös

Poom kinnitab, et tõepoolest oli nii. «Ma ise olen Mustamäe poiss. Elasin üheksandal korrusel ja vastasmajades oli näha küll, et tuled olid tõepoolest akendes. Enamus eestimaalasi oli öösel üleval ja vaatasid Allarit telekast. Oli ju teada, et tal on võimalus võita medal. Missest et ta võistles veel Nõukogude Liidu lipp, eestlased tundsid, et Allar ja see medal on Eesti omad. Eestlased vajasid uusi kangelasi, uusi eeskujusid,» meenutab ta perestroika-aegasid.

Levandi sõnul ei hoidnud ta tol hetkel eestluse väljanäitamisega ennast ka tagasi. «Ma ikka provotseerisin päris kõvasti, sest ma olin ju eestlane. Pidin panema kiivrile Nõukogude Liidu kleepsu, aga mina panin kas sinimustvalge kombinatsioonidega kleepsud või enda tähemärgid, AL. Nagu väike rebel! 1989. aastal visati mind seetõttu koondisest välja,» naerab ta.

Levandi meenutab, et ka võistlusjärgsed peod olid vägevad. «Kõik kahevõistlejad olid ühes pundis ja miskipärast hakkasime alati peo käigus hakkasime suusahüppeid tegema. Ma ei tea, miks, aga ju ühel hetkel sai fantaasia otsa. Üks hüppas kuskilt, teine jälle püüdis ja siis kukuti. Lõpus läksime kõik magama. Elu oli ilus!»