Keda süüdistada žetoonidoonorluses? Kaarte? Õnne? Oleks see vaid nii...

Jäädvustus mullusest Kings of Tallinn pokkerifestivalist. Foto: Elena Kask

Olen pokkerit mänginud rohkem kui poole oma elust, aga sellegipoolest pani live-turniiri debüüt käed tuult trotsiva haavalehe kombel värisema ning muidu igati asisest kaardimängijast sai üleöö algaja suure algustähega.

• Kings of Tallinna festivali tänavusest kulminatsioonist ehk vähemalt 500 000-eurose auhinnafondiga põhiturniirist pakub Postimees otseülekandeid 28. veebruarist 3. märtsini.

Teismelisena taskuraha teenides – muidugi oli ka sõpradega peetud turniire või rahamänge, kus ma kaotasin, aga toksisin aastaid tulemusi Excelisse ja sealt vaatas lõpuks vastu kena kasum – oli mu suureks unistuseks mängida esimene live-turniir EPT etapil ehk Euroopa pokkeriturniiride kõrgliigas.

Ent see ei valmistanud pettumust, et näiteks Monte Carlo kasiino asemel debüteerisin koduse Kings of Tallinna festivali 350-eurose sisseostuga bounty-turniiril, kus saab iga vastase konkurentsist lülitamise eest raha. Pealegi, Monte Carlo mängupõrguga on mul kahetised tunded, sest kuigi muidu on tegemist igati noobli kohaga, siis 24 eurot maksnud 0,33-liitrise Carlsbergi või Heinekeni eest tahtnuks küll kellelegi ata-ata teha.

Bounty-turniir polnud mulle võõras, kuna olen internetis seda korduvalt mänginud. Tegemist on igati vahva formaadiga, kuna vastaste nokauteerimise eest saadav lisaraha soodustab lahtisemat mängu ja rohkem strateegilisi vigu.

Ma ei pea ennast kaardihaiks, vaid täiesti tavaliseks pokkerimängijaks. Reegleid võiksin vesta une pealt ja tänu erinevatele õppekeskkondadele ja tippude YouTube’i videote vaatamisele olen omandanud viisaka teooriabaasi. Ei, ma pole igasuguseid protsente pähe õppinud, aga pokker pole minu jaoks mäng, kus kõlbab vastaseid kollitama hakata ainult kahe ässaga või kui ma muidu toreda käega flop’ile pihta ei saa, siis tuleb kaartidest võimalikult kiiresti loobuda, sest muidu pole võimalik võita.

Niisamuti pole ma pokkerit kunagi pidanud õnnemänguks. Muidugi, õnnel on oma osa, vahepeal suurem, vahepeal väiksem. Vahepeal võib õnn sinu käekäigu turniiril lõpetada või tõsta sind uutesse kõrgustesse. Aga pikas perspektiivis pole õnnel märkimisväärset rolli, sest näiteks ameeriklane Bryn Kenney pole turniiridelt teeninud ligikaudu 60 miljonit eurot sellega, et tal veab aastast aastasse rohkem kui kõikidel teistel. Ta on ajaloo enimteenivam turniiripokkeri mängija, sest loeb vastaseid hästi, on strateegia peensusteni omandanud ning teab, millal ja kuidas konkurente survestada. Ja vahepeal tal ka veab, aga see on pokkeri – tegelikult ju ka elu – lahutamatu osa.

Hüva nõu, aga…

Mu abikaasa saatis mind võistlustulle tarkuseteradega nagu vana Gandhi ise: «Ära mõtle üle ja tee need käigud, milles oled kindel.» Lugesin enne turniiri algust ka intervjuud Eesti ühe parema live-mängija Tarmo Tammeliga, kelle soovituste hulka kuulusid mõistlikud mänguotsused, mis on ratsionaalsed ja olukorrapõhised. Aitäh, Tarmo ja Laura, aga…

Minu 25 000 žetoonine algstäkk sulas nagu kevadine lumi, sest tegin asju sisuliselt pidevalt soovitustele vastupidiselt. Ma võiks ju süüdistada õnne, miks ei läinud bluff läbi või flop ei toonud mulle just neid kaarte, mida ma vajasin, aga...

Tundsin suurt kergendust, kui umbes 37 mänguminuti möödudes nägin esimest turniirilt langejat. Vähemalt polnud see mina, aga ligikaudu 20 minuti pärast lonkisin minagi saalist välja, ehkki viimase käe mängisin enda hinnangul enam-vähem õigesti. Selle eel ajas aga üks vale otsus teist taga, kuigi jõudsin üpris ruttu järeldusele, et tegin ise sisuliselt kõike valesti. Ega’s rööbastelt maha sõitnud rong ise end tagasi tõsta.

Varajane väljakukkumine ei valmistanud meelehärmi, sest ma kukkusin vara välja, vaid seepärast, et otsustasin oma teadmisi eirata ja mängida mingit teistsugust pokkerit. Sellist, kus mu bluff oli juba eos hukule määratud, aga saatsin žetoone tulle nagu Putin venelasi lootuses, et küll see soomlane mind usub. Sellist, kus ma mängisin mitte just kõige paremaid käsi positsioonist väljas palvetades, et kaardijumal mind aitab.

Mõneti on isegi hea, et saan pahane olla vaid enda peale, sest tean, mida teha, et ma poleks laua äärde naastes kellelegi žetoonidoonor, vaid mängin nii nagu tean ja oskan.

Tulgu tulemus, milline tahes, vähemalt tean, et andsin endast parima.