PM ROOMAS Rauasaag ja liivapaber lahendasid Mülla teibamure, kuid EM-finaali ei aidanud

Copy
Marleen Mülla jäi tiitlivõistluste debüüdil finaali ukse taha.
Marleen Mülla jäi tiitlivõistluste debüüdil finaali ukse taha. Foto: Eero Vabamägi

Teivashüppaja Marleen Mülla jäi täiskasvanute tiitlivõistluste debüüdil Roomas finaali ukse taga. Üle lennatud 4.40 jättis ta kvalifikatsioonis 30 sportlase konkurentsis jagama 16.-17. kohta.

«Mõrumagus,» oli tänavu parimal juhul 4.45 alistanud eestlanna esimene kommentaar tulemuse kohta. «4.40 on täiesti okei tulemus, aga võinuks ka 4.50st üle saada ja finaali saada. Aga on mis on, esimeste täiskasvanute tiitlivõistluste kohta täiesti okei tulemus. Nutma ei hakka ja hooaeg on veel ees.»

Teoorias olnuks finaali aidanud tulemus (4.50) tõepoolest 22-aastasele Müllale jõukohane, kuivõrd tema tippmark on mullusest 4.55. Samas on siinkohal oluline kontekst. 4.50st ongi ta karjääris üle lennanud vaid korra – paremuselt teine tulemus on 4.49 – ning EMi eel kimbutas teda tagatipuks veel teibamure.

Nimelt polnud eestlannal 4.50 ületamiseks vajamineva jäikusega teivast (flex 15.8). Mülla küll uuris enne EMile lendamist erinevatelt organisatsioonidelt ja näiteks Soome teivashüppajatelt, et äkki õnnestuks seda laenata, kuid paraku sobivat vahendit kusagil polnud.

Juba Roomas kohapeal olles kuulas ta maad ka teistelt konkurentidelt, kuid sealtki tuli eitav vastus. Viimases hädas otsustas ta koos siinse juhendaja Hennit Küppasega – USAs on Müllal teine treener, - kasutusele võtta kõige robustsema lahenduse ning saagida enda jäigeimalt teibalt (flex 16.1) lihtsalt jupp otsast maha.

Hennit Küppas ja Kristel Berendsen tribüünilt Marleen Mülla võistlust vaatamas.
Hennit Küppas ja Kristel Berendsen tribüünilt Marleen Mülla võistlust vaatamas. Foto: Eero Vabamägi

«Kuna mu teibal oli otsas seitse sentimeetrit ruumi, siis otsustasime selle alumisest otsast lihtsalt viis sentimeetrit maha lõigata. Läksimegi hotelli lähedal asuvasse suveniiripood, kust ostsime rauasae ja liivapaberi. Seejärel võtsime teibal punni otsast, saagisime viis sentimeetrit maha ja panime punni tagasi,» kirjeldas ta nõukogulikku lähenemist.

Nagu võistlus kinnitas, siis säärane lüke ka töötas, kuid paraku ei õnnestunud Müllal saetud teibaga piisavalt kiiresti - ehk ühe (!) katsega - sina peale saada. «Tegemist on teibaga, milleni jõuan alles võistluste käigus,» osutas ta tõsiasjale, et ühtegi proovikatset ta sellega teha ei saanud.

Ka võistlustel otsustas Mülla esimese hooga 4.50 peal kasutada vana teivast, kuniks kolmandaks katseks haaras saetud variandi. «Selle katsega tundsin, et see oli tõesti pehmem ja töötas, kuid paraku polnud mul kogemust selle teibaga, et kohe minna ja usaldada seda,» sõnas eestlanna, kes siiski ka kolmandal katsel lati maha ajas.

Marleen Mülla jaoks jäi 4.50 täna alistamatuks.
Marleen Mülla jaoks jäi 4.50 täna alistamatuks. Foto: Eero Vabamägi

Kas sellisel juhul polnuks targem saetud teivas varem kasutusele võtta. Näiteks 4.50 teisel katsel? «Mõtlesime korra selle peale, aga esimene katse polnud nii paljulubav – [vana] teivas ei liikunud piisavalt hästi –, et teinuks selle otsuse. Samas see otsus jääb mõneti kripeldama, sest siis olnuks üks katse tehtud ja ma teadnuks, kuidas teivas käitub ja kolmandal saanuks proovida uuesti. Aga oleks on oleks,» ei hakanud Mülla ülemäära tehtut kahetsema.

Pealegi oli vana teibaga tehtud teine katse 4.50 peal selgelt kõige lubavam. «Seal läksin natukene rinnaga vastu, sest teivas jäi ikkagi pehmeks. Selle peale võtsimegi kolmandaks jäigema, kuid siis hakkasin oma vana «asja» tegema, et viskan jalad kuidagi üle lati. Tegelikult tulnuks tehnikale lihtsalt kindlaks jääda,» raputas ta endale kergelt tuhka pähe.

Küll kiikas ta optimistlikult tulevikku, sest see üks katse süstis temasse tõepoolest kindlust, et 4.50 ja isegi 4.60 ületamine selle teibaga on võimalik. «Järgmine kord, kui sellega hüppan, siis on mul see enesekindlus ja teadmine olemas, et see liigub ja on pehmem. Nüüd tuleb see lihtsalt järgmistel võistlustel korralikult tööle saada,» sõnas ta.

Järgmised kolm päeva veedab eestlanna Rooma päikese all, misjärel naaseb paariks päevaks kodumaale treenima. Seejärel, 14. juunil võtab ta ette kümnepäevase ringreisi Euroopas, võisteldes Prantsusmaal, Itaalias ja Šveitsis. Seda kõike Eesti meistrivõistluseid ja ka Pariisi olümpiat, kuhu ta loodetavasti peale saab, silmas pidades.

Märksõnad

Tagasi üles