/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
/nginx/o/2024/06/11/16140911t1h465e.jpg)
Eesti 4 x 100 m teatenaiskonnal õnnestus miinimumeesmärk – pulk finišisse tuua – Roomas toimuval kergejõustiku EMil küll täita, kuid seda ainult de facto vormis rääkides, sest tegelikult ebaõnnestus teatejooks täielikult.
PM ROOMAS ⟩ Ebaõnnestunud teatenaiskond: kahju, et nii läks, aga nägime, et Eesti rekord on meis olemas!
Eesti kvartett (Miia Ott, Ann Marii Kivikas, Kreete Verlin ja Diana Suumann) alustas tegelikult väga hästi, sest esimeses vahetuses hoiti oma eeljooksus kuuendat ja teises juba viiendat kohta.
«Minul ja Annil läks [teatevahetus] väga hästi, paremini isegi, kui ootasime. Saime õigel ajal pulga üle antud ja viperusi polnud,» sõnas Ott.
Kivikas võttis samal noodil sõnajärje üle: «Minul ja Kreetel ka, täitsa viisakas vahetus. Läks nii, nagu tahtsime. Esimesed kaks vahetust olid üsna ideaalilähedased.»
Vaata Postimehe galeriist, kuidas nägi välja Ann Marii Kivikase ja Kreete Verlini ideaalilähedane teatevahetus:
Ent kolmas vahetus läks vastupidiselt täiesti aia taha. Suumann ei pidanud Verlinilt pulga kätte saamiseks mitte ainult hoo kinni pidurdama, vaid ka mõned sammud tagasi tegema, sest 30-meetrise vahetusala lõppu tähistanud joon tuli lihtsalt vastu ning pulk pidi omanikku vahetama enne seda.
Nõnda lõpetati oma eeljooks ka viimasena, protokolli märgiti aeg 53,37. «Kahjuks tuli viimases vahetuses selline rookie mistake (algaja viga – K. J.), aga juhtub. Me pole ainsad, kellel suurvõistlusel nii läinud on. Lihtsalt kahju on, et siin olime meie ainsad, kes oma jooksu nässu keerasid.»
/nginx/o/2024/06/11/16140899t1h1913.jpg)
Mis siis kolmandas teatevahetuses täpselt juhtus? Naised tunnistasid, et jooksu ajal ei saanud nad sellest isegi aru, sest Suumann startis õigel ajal ja Verlin hüüdis talle ka aegsalt «hop», mille peale ankrunaine käe taha pani.
Ent video vaatamine paljastas tõe. «Sealt oli näha, et kuna kurvis joostes ongi keerulisem kätt stabiilsena hoida, siis käis see Dianal üles-alla ja ma otsisin pulgaga kohta, kuhu seda panna, kuniks pidin Dianale juba karjuma «oota», sest ta oli juba üle joone jooksnud,» avaldas Verlin.
/nginx/o/2024/06/11/16140913t1hfcbe.jpg)
Mõningal määral pakkus meie teatenelikule aga lohutust tõsiasi, et viimase vahetumise õnnestumise korral kukkunuks Roomas ilmselt Eesti rekord (44,21). «Kreeklaste aeg oli 44,23 ja meie olime neist ees. See annab meile enesekindlust – teame, et meil on see aeg sees olemas!» üritas Verlin jääda positiivseks.
Kuigi ühtegi konkreetset starti neil kalendris järgmisena kavas pole, avaldas kogu kvartett soovi see suvi veel ennast ühiselt proovile panna. Seda just Maarjamaa tippmarki silmas pidades.
Ent selle langemiseks peavad klappima muidugi väga mitmed detailid, ja seda kolmes teatevahetuses, millest sai põhjalikumalt kirjutatud SIIN. Sest võtkem kas või maikuine Bahama teatejooksude MMi, kus viimases vahetuses sai saatuslikuks hoopis teine nüanss: Verlini ja Suumanni erinev kiirus.
/nginx/o/2024/06/10/16137706t1hbae0.jpg)
«Seal oli minu sprindivorm lihtsalt kehv ja ma ei jaksanud lõppu joosta. Diana läks samas aga üliteravalt minema. Ideaalis peaks minu lõpukiirus ja Diana äramineku kiirus kattuma, aga seal langes minu kiirus nii palju, et Diana pani täiega ees minema,» kruttis Verlin ajaratast veidi tagasi.
Sääraste detailide lihvimise teeb aga keeruliseks tõsiasi, et kõikidel naistel on ka individuaalsed karjäärid, mistõttu ei pruugi treeningplaanid alati omavahel kattuda. Või kui need lõpuks saadakse kattuma, siis on mõistagi küsimus, kuidas seda vähest aega kõige ratsionaalsemalt ära kasutada.
Suumanni sõnul on nad siiani treeningutel teatevahetusi teinud peamiselt 30 ja 60 m pealt, kuid arvestades nii Roomas kui ka Bahamas juhtunut, tunduks mõistlikum neid harjutada 100 või 120 meetri pealt, kuna siis on kiirused sellised, nagu ka võistlustel.
«Võiksime teha ühistrenne, kus jooksemegi kolm korda 4 x 100 – äkki see võiks olla see suund? Peame treener Rauno Kirschbaumiga rääkima, sest midagi peab muutma,» kostis ta.
/nginx/o/2024/06/04/16122891t1hdf8e.jpg)
Verlin nõustus sellega. «Need lõpukiirused, 120 m ja 60 m pealt tulles, on väga erinevad. Eriti minul, kel 80 m pealt kiirus langebki, aga 60 m peal on mul veel hea kiirus! Selle puhul olekski meil Dianaga [teatevahetuseks mõõdetud] 28 pöida ideaalne…»
Suumann võttis hea sõbranna sõnasabast kinni: «Peaks natukene vähem pöidasid panema teatevahtusse. Mis sest, et siis jookseb [Kreete teatevahetusalasse] sisse, aga vähemalt pulk jõuab finišisse.»
Samas on teatevahetus(t)e turvalisemaks muutmise mündil ka teine pool: sest sellisel juhul liiguks Eesti rekord aina kaugemale ja kaugemale…
«Kui mina [vahetusalasse] sisse jookseks, siis võib kohe kaks-kolm kümnendikku kaotsi minna,» nõustus Verlin. «Eks meil tuleb Dianaga oma vahetus üle vaadata ja omavahel asjad paika panna. Tänane oli üks väga kibe õppetund.»
/nginx/o/2024/06/11/16140924t1h35bd.png)
Üht naerusuised naised aga kinnitasid: ebaõnnestunud jooksu tõttu nad omavahel tülli ei lähe! «Pigem toovad sellist jooksud meid just rohkem kokku, sest peame analüüsima, mida järgmine kord paremini teha, et nii enam ei juhtuks,» leidis Verlin.
«Oleme ikkagi üks naiskond ja ühe asja eest väljas. Me ei saa süüdistada kedagi, sest keegi ei tee seda ju meelega. Kui teeks meelega, siis saaks näpuga näidata ja küsida, aga kui oleme sama asja eest väljas – me kõik tahame joosta Eesti rekordit ja seda, et pulk jõuaks ilusasti finišisse – siis pole kedagi süüdistada,» lausus ta.
Ott nõustus: «Neelame selle kergelt alla, sest see on üks osa spordist!»