INTERVJUU ⟩ Euroopa meister Johannes Erm: ma lihtsalt uppusin emotsioonidesse!

Johannes Erm krooniti Roomas kümnevõistluse Euroopa meistriks. Siin pildil ta juba naeratab, kuid esimese asjana pärast finišit hakkas ta hoopiski nutma. Seda mõistagi õnnepisarate pärast. Foto: Eero Vabamägi

Meest sõnast, härga sarvest! Kümnevõistleja Johannes Erm lubas eelmisel nädalal, et tuleb Rooma EMile medali järele ja kui kõik õnnestub, on ka kuld võimalik. Nõnda ka läks, sest meie mees krooniti 8764 punktiga Euroopa meistriks!

Johannes, mis tunne oli Euroopa meistrina ärgata?

Päris hea tunne, päris hea tunne!

Aga mis tunne on olla esimene eestlane, kes Niklas Kaulile tiitlivõistlustel – noorteklasse samuti arvesse võttes on neid kokku lausa kaheksa – pähe tegi? Ja kas seda sai talle ka tögamisi mainitud?

Seda ma olen natukene aega jahtinud, jah, ning see oli samuti üks eesmärkidest sel võistlusel. Midagi sai öeldud ka, sest ta teadis küll, et iga kord, kui ta on esimene olnud, on ka eestlane poodiumil olnud.

Kanged rivaalid Johannes Erm ja Niklas Kaul pärast finišit teineteist kallistamas. Foto: Eero Vabamägi

Üldiselt te väga suure ja pika jutuga mees pole, kuid teisipäeva õhtul, need vahetult antud intervjuud nii telesse kui ka kirjutavale pressile… see vist oli ikkagi mingi teistmoodi tunne, mida varem polegi kogenud?

Uppusin emotsioonidesse. Ma ei tea. Teistsugune tunne, mida on raske kirjeldada.

Aga kui üritada. Võidu maitse, kulla mekk – mis see sõnadesse panduna on?

Selle saavutuse taga on tuhandeid ja tuhandeid tunde tööd. Näha, et see kõik on ära tasunud – puhas rõõm! Pisaraid ei suutnud tagasi hoida. Imestan, et üldse [pärast finišit] püsti seisin. Pea hakkas justkui seestpoolt sügelema ja… ma ei teagi.

Johannes Erm puhkes pärast kümnevõistluse lõppu rõõmust nutma. Foto: Eero Vabamägi

Treener Holger Peel ütles, et kui varasemate edulugude korral on tal olnud sees selline tühi tunne, siis praegu on selle asemel suur rahulolu. Sama võib vist öelda teie kohta, sest olete tänavu ikkagi julgenud välja öelda, et lähete tiitlivõistlustele medalite – just mitmuses – järele.

Holgeri tunnete kohta ma ei oska kommenteerida, aga eks me kõik unistame suurelt.

Millest selline julgus need unistused ka välja öelda? Sest teie vanemad ütlesid samuti, et varem te selline polnud: siis oli jutt ikkagi «lähen annan endast parima ja vaatab, mis saab»-tüüpi.

Ma arvan, et see on sellest, et nüüd pole paar aastat suuremaid tagasilööke olnud ja on kindlust juurde tulnud. Eks ma alati lähen annan endast parima ja vaatan, mis juhtub, aga praegu on juba selline tunne, et nüüd on medalid mängus.

Kümnevõistleja Johannes Erm andis eelmise nädala alguses toimunud pressiüritusel selgelt mõista, et tema tahab kodumaale tuua medaleid. Mitmuses! Foto: Marko Mumm / EKJL

«Kui palju» on küll loll küsida, sest see eeldaks justkui protsentvastust, aga võib vist julgelt öelda, et selle praeguse tõusu taga on teie n-ö tiimilähenemine Holger Peeliga: kasutada igal alal eraldi treenereid?

Jaa. Mina arvan, et see on väga-väga suur faktor, just minu jaoks. See toob erinevust treeningule. Trenni on lihtsam teha, energiat on juures, mitu silmapaari jälgib. Ja nüüd, kui Risto Lillemets on ka pundis, on treeningud veel lihtsamalt läinud.

See tiimilähenemine, et teivashüppes on teiba-, odaviskes odatreener jne, tundub pealtnäha ülimalt loogiline. Minul tekkib selle peale küsimus, et miks peaks kümnevõistleja üldse piirduma n-ö ühe üldtreeneriga. Sest kui kümnevõistlejate kohta kehtib poolnaljaga ütlus, et nad on sageli katki seepärast, et ühtegi ala korralikult ei oska, siis juhendaja puhul ei tundu samuti kõige loogilisem eeldada, et ta kõike kümmet ülimalt hästi valdaks.

Olen sellega nõus. Ma ei tea, mitu aastat tagasi ma mingitel aladel küsisin kelleltki niimoodi spetsiifilisemalt abi, aga siis tekkis idee, et võiks kogu kümnevõistluse niimoodi läbi töötada. Nüüd see tundub nii loogiline ja minu arvates teeb see ka treeningu lihtsamaks.

Kuigi Johannes Ermi tiimi n-ö pealik on Holger Peel (vasakul), siis näiteks odaviskes maksab Magnus Kirdi sõna. Foto: Eero Vabamägi

Lisaks erialastele treeneritele kuulub teie tiimi ka võimlemistreener Viktor Saaron, kellega harjutate muuhulgas riistvõimlemist ja saltosid. Selgitate ehk veidi seda lähenemist ja kuidas see on aidanud?

Seda me hooaja sees ei tee, vaid rohkem sügisel. Aga need harjutused, mis me teeme, annavad ülakehale ja kerele kõvasti jõudu juurde ning parandavad üldist kehatunnetust. Näiteks kui ma teibas mingi hetk olen tagurpidi, siis tunnetan tasakaalupunktid paremini ära. Kehakontrollile annab lihtsalt juurde.

Kerime ajaratta nüüd 2017. aastasse, mil otsustasite minna õppima USA ülikooli. Kas toona oli laual üldse mõni teine variant või oli see ainuvõimalik lüke, et jätkata täies mahus sporditegemist?

Oli võimalus ka Eestisse jääda ja mingi variant oli veel, aga USA tundus piisavalt hea ja selge. Teisi variante nii palju ei pidanud kaaluma. See andis juurde iseseisvust ja finantsilist kindlust – sest tol ajal oli minu tulemustega sponsoreid raske saada. Teisi variante nii kõvasti ei kaalunud.

Kui lihtne-raske oli treener Peelile seda uudist serveerida: et tema vaat et potentsiaalikaim õpilane läheb…?

Lihtne polnud, aga raske ka mitte, sest teadsin, mida tahtsin. Jäin ju ka Holgeriga kontakti ja suhtlesime. Mitte päris iga kuu, aga hoidsime ühendust ja andsime teada, mis seisus olen. Kui vahepeal ka Eestis käisin, siis tegin ka temaga treeninguid edasi.

Johannes Ermi treener Holger Peel. Foto: Eero Vabamägi

Kuidas oma USA aastatele tagasi vaatate? Need pakkusid häid emotsioone – olete ikkagi ülikoolide meister –, kuid samas tõi sealne (võistlus)koormus kaasa ka trobikonna hädasid, mida on tulnud seljatada.

USA kogemus oli hea, lihtsalt mul tuli paar vigastust. Hüppeliigese trauma oli see kõige hullem tagasilöök, aga see on selline asi, mis võinuks juhtuda ükskõik kus. Seal sain ma väga head ravi ja kui suvel Eestis olin, sain ka väga head ravi. Ma ei ütleks, et USA ülikooli eest võistlemine minu jaoks vale otsus olnuks. Lihtsalt see üks vigastus andis paariks aastaks tagasilöögi.

Ehk teie USA ülikooli võistluskoormust ja kalendri tihedust ei kritiseeri?

Üks põhjus, miks ma Georgia ülikooli läksin, oli see, et seal oli [paljude teiste Eesti mitmevõistlejate treener] Petros Kyprianou, kellega sai räägitud, mis on minu eesmärgid, ja seda, et tahan samuti oma plaane kontrollida. Kui ma polnud mingi plaaniga nõus, siis arutasime Petrosega läbi – olen ikkagi kogu aeg kaasa mõelnud oma treeningutele ja koormustele, mida mu keha kannatab ja tunneb.

Praegust edu arvesse võttes tekkib paratamatult mõte, et äkki võinuks õnn teie õuele saabuda kiireminigi, kui poleks USAsse läinud ja otsustanuks kohe praeguse tiimilähenemise kasuks?

Ma ei tea. Võib-olla, kui poleks USAsse läinud, siis poleks seda mõtet tulnud, et teeks tiimiga. Seal oli ka nii, et tegin vahepeal heitetreeneriga eraldi – äkki sealt hakkas see mõte kerima? Võib-olla oleks [õnn] tulnud varem, võib-olla mitte. Seda võib ainult oletada.

Seda, kas ta jõudnuks terve see aeg Holger Peeli juhendatava tiimi all kiiremini medaliteni, Johannes Erm öelda ei osanud. Pildil tandem pärast märtsikuist sise-MMi pronksi. Foto: Tairo Lutter

Treener Peel ütles, et kui te mullu (taas)alustasite, siis teie kõige esimene eesmärk oli lihtsalt vigastustevabalt harjutada. Kui kriitiline terviseküsimus ühel hetkel oli?

Vigastusi tuleb võtta prioriteetidena. Kui on mingi väiksem asi, millega teed üle, pärast mida ei saa kaks nädalat trenni teha, siis see on suurem tagasilöök. Tulebki teada õiget hetke, millal tagasi astuda, ja võtta paar päeva vabaks vs. täna panen ja siis pean kolm nädalat puhkama. Traumasid ei saa ära hoida, tuleb lihtsalt ettevaatlik olla. Aga koormusvigastusi ja valesid liigutusi – nende peale saab ette mõelda.

Praegu tundub kõik kontrolli all olevat? Kümnevõistleja kontekstis.

Kümnevõistleja kontekstis päris hästi, jah. Täna hommikul pole keha isegi kõige hullem. Äkki jõuan isegi linna peale jalutama korra. (Muigab.)

Kümnevõistleja keha saab kahe päeva jooksul kõvasti vatti. Foto: Eero Vabamägi

Teine asi, millest treener Peel rääkis, oli teie esialgne, mullu paika pandud plaan 8700–8800 punktist. Arvestades seda, kui palju võistlusi tuli vahepeal eri põhjustel teha – mistõttu jäi päris trenn paratamatult tagaplaanile –, ta selle nii kiirest täitumist oodata ei osanud. Kas teie oskasite 8764 punkti oodata?

Teadsin, et olen selleks võimeline, aga oodata ma seda ei osanud. 8600 midagi… äkki... Väga raske on oodata, et kõik alad tulevad niimoodi välja. Kümme ala ikkagi.

Aga kui 8700–8800 oli esialgne plaan, siis mis on pikem plaan?

Seda tuleb Holgerilt küsida. (Naerab.)

Lõpetuseks, kui lõviosa Eesti rahvast teab teid kui kümnevõistlejat, siis tegelikult olete ka magistrikraadiga mehaanikainsener. Olete te saanud neid teadmisi-oskusi kusagil ka erialaselt kasutada?

Ei ole. Koroonaajal, kui võistlusi polnud ja suvel oli rohkem aega, käisin Ülemiste Citys ühes keevitusfirmas töövarjuks kaheks nädalaks, aga rohkem mehaanikainsenerialast kogemust mul pole.

Johannes Erm pole mitte ainult väga hea sportlane, vaid ka väga tark sportlane. Foto: Eero Vabamägi

Mina olen hariduselt keemiainsener, seega kui üks insener teisele: kui palju on teie kaal?

Oleneb gravitatsioonist.

(Kaal (P) on vektoriaalne füüsikaline suurus, mis näitab jõudu (njuutonites), millega keha mõjub alusele, keskkonnale või riputusvahendile Maa külgetõmbe tõttu. P = m * g, kus m on keha mass ja g on raskuskiirendus, Maa peal on raskuskiirendus 9,81 m/s² – K. J.)

Väga hea, selle hammustasite läbi. Teine kontrollküsimus oleks ka ühe integraali näol, kui neid veel mäletate.

Sõltub integraalist…

₀∫²⁰ 460 dx

(Näeb tehet) Aa, seda ikka oskab, 9200.

Õige. Selle vastuse mõttest saite vist ka aru?

Sain.

9200 on siis see punktisumma, mille olete juba aastaid tagasi välja öelnud kui oma kümnevõistluse eesmärgi. Teisipäevast on teie üksikalade rekordite summa 9006, seega… natukene tuleb juurde panna?

Nii... (Muigab.)

Johannes Ermi (vasakul) näol võib sageli näha muiet. Pildil on ta hea sõbra ja treeningpartneri Risto Lillemetsa haardes. Foto: Eero Vabamägi

Aga on, kust juurde panna?

100 meetris olen juba parema stardi teinud (viitab EMi esimesele jooksule, mis konkurendi valestardi tõttu tagasi kutsuti – K. J.).

Kauguses... oleks pakule pihta saanud paremini (viitab EMil tehtud hüppele 7.91, mis oli 21 cm paku tagant – K. J.).

Ma ei kujuta ette, et üheski alas ruumi ei oleks. Igal alal on ruumi.

Välja arvatud 1500 meetris, kus, nagu teada saite, on väga raske naeratusega joosta?

(Muigab.) 1500 saab ka joosta.

Johannes Erm on Euroopa meister! Foto: Eero Vabamägi

2019. aastal ütlesite 9200 punkti kohta, et kui see peaks kunagi juhtuma, olen õnnelik, kuid siis ei tea, mis eluga edasi teha.

Eesmärgid peavad olema suured. Kui eesmärk on saavutatud, siis mida järgmisena jahid?

Aga vahepealse ajaga pole endale veel uhkemat (sala)eesmärki välja mõelnud? Või kümnevõistluses tulevad lihtsalt inimlikud piirid ette?

Kui ma 9200 punkti teen, teen loomulikult kümnevõistlust edasi! Kui see just mu karjääri viimane võistlus pole.