GALERII ⟩ Kodumaale jõudnud Eneli Jefimova tähistas EM-kulda pitsaõhtuga

Kolmapäeva õhtul 100 m rinnuliujumises Euroopa meistriks kroonitud Eneli Jefimova jõudis reede pärastlõunal tagasi kodumaale nägu naerul, kaelas kuldmedal ja kõhus selle tähistamiseks ära söödud pitsa. 

Nimelt sai 17-aastane kuldkala pisemat sorti võidupeo visata alles eile õhtul, kuna neljapäeva hommikul hüppas ta Belgradis basseini veel ka 200 m rinnuli eelujumises. Ent kui see sai tehtud ja EM tema jaoks läbi sai, oli väike tähistamine siiski asjakohane. 

«Tegime toakaaslasega eile väikese pitsaõhtu, mis oligi minu tähistus. Rohkem ma vist tähistada ei saagi, sest homme pean juba tagasi trennis olema,» sõnas vanusest hoolimata juba neljanda täiskasvanute tiitlivõistluste medali võitnud Jefimova kohusetundlikult.

Kuldmedalitest oli see talle teine, esimene riputati kaela seitse kuud tagasi Rumeenias Otopenis toimunud lühiraja EMil, kui ta oli samamoodi nobedaim 100 m distantsil. Kas kahel kuldmedalil on tema jaoks ka vahe?

Detsembrikuiselt lühirajal EMilt naases Eneli Jefimova kuld- ja hõbemedaliga. Foto: Tairo Lutter

Jefimova mõtleb veidi, misjärel vastab: «Detsembrikuine lühiraja EM-kuld oli ehk natukene emotsioonirikkam, sest siis ei läinud ma starti sellise favoriidina ja see [kuld] tuli ootamatult. Praegu olen ma mõistagi samamoodi õnnelik ja väga rahul, aga emotsioone oli siis ehk veidi rohkem. Samas olen õnnelik, et nüüd õnnestus mul favoriidina starti minnes oma töö kenasti lõpuni teha. See kuldmedal on samamoodi suur rõõm.» 

Treener Henry Hein kiitis pärast äsjast triumfi hoolealuse närvikava ja enesekindlust. «Sellist noorsportlast ma pole Eestis näinud, kes ikka pingelistes olukordades nagu finaalid, kus on vaja tulemus teha, on ta seni kõik ära teinud. See on tema suur trump,» lausus ta usutluses Postimehele.

Kõik noorte- ja täiskasvanute klassis võidetud medalid, mida on praeguseks kokku juba 16, tõepoolest kinnitavad neid sõnu, kuid et täpsemalt teada saada, küsisime värskelt Euroopa meistrilt, mida ta päriselt kolmapäeva õhtul enne basseini hüppamist Serbia pealinnas tundis ja mõtles?

Ja ta vastas ausalt: «Ma ei tea, kas see oli närv, aga kui ma [enne võistlust ooteruumis] maha istusin, siis tundsin, kuidas süda lööb. Võib-olla oli see närv, aga ma rahunesin õnneks väga kiiresti maha. Ooteruumis on ka telerid, kust saab käimasolevaid ujumisi näha. Ma vaatasin neid ja nõnda ennast maha rahustasingi. Basseini läksin seejärel juba tegema lihtsalt seda, mida oskan – ujuma.»