Võistlusel kuumarabanduse saanud harrastussportlane ärkas järgmisel hetkel haiglas eluohtliku diagnoosiga

Pilt on illustreeriv. Foto: Marianne Loorents

30-aastane arst-resident Hannes Poolamets läks möödunud nädalavahetusel kuuma ilmaga 10 km jooksma, mis jäi aga peaaegu tema elu viimaseks. Ainult tänu inimeste ja arstide kiirele reageerimisele on ta praegu meiega, jagamas oma karmi, ent õpetlikku lugu.

Postimees avaldab Poolametsa kirjutise toimetatud kujul, kuid tema loal.

«Kõik meie ümber tundub nii iseenesestmõistetav – tervis, pere, tagatud tervishoiusüsteem. Seetõttu ei oska me seda alati piisavalt väärtustada enne, kui surm silme ees. Nii ka mina…

Olen aasta läbi tugevalt trenni teinud (70–96 km jooksu nädalas), palju orienteerumisvõistlustel käinud ja valmistunud maratoniks, et minna tegema elu kiireimat jooksu.

Vormi proovilepanekuks oli plaanis veel kontrollvõistlus. Leidsin sobivaks kohaks Maardu 10 km tänavajooksu. Viimane 10 km jooks jääb mul ligi 10 aasta tagusesse aega, kui jooksin 32-kraadises kuumuses 36.59 ajaks. Seega arvestades oluliselt kasvanud treeningmahtu, võtsin eesmärgiks alla 35 minuti jooksmise.

Nädala alguses olin kergelt haige, kuid enesetunne paranes võistluseks. Tundsin end täitsa normaalselt. Võistluspäeval oli väga kuum ilm –28 (?) kraadi, aga samas väga tuuline, mis tegi kuumuse mitte nii tuntavaks.

Enne võistlust võtsin sisse kofeiini ja jõin veidikene vett peale. Tavapäraselt joon kuumade olude korral juba eelnevatel päevadel veidi rohkem, aga seekord ilmateadet nii hoolikalt ei jälginud ja arvestades varasemaid läbitud pikki distantse, ei tundunud ka 10 km kõige hirmutavam.

Soojendusel oli jalg mõnusalt kerge ja stardis sai tuju heaks vanu tuttavaid nähes. Stardipauk antud ja esimesed kilomeetrid igati planeeritult 3.20 tempos. Pool klaasi vett ja edasi. Mälu järgi 4–5 km paiku väike tempo langus, aga ikka graafikus. 7. km paiku läks päris raskeks, aga mõtlesin, et küll see lõpp kuidagi vastu tuleb, tempos alla ei anna.

Ja siis järsku olen üleni higisena haiglas. Tean, kes ma olen, aga sellest, kus ma olen ja mis juhtus või kus juhtus või mis päev üldse on, pole aimugi. Kell näitab 2.21, aga sellest suuri järeldusi teha ei oska. Üritan meenutada, aga midagi ei tule ette.

Mõtlen, et ilmselt olin jooksutrennis, aga muud välja ei mõtle. Käsi-jalgu liigutada ei jaksa. Mõtlen, et äkki olen vahepeal surnud ja siis jälle elustatud. Iga mõne aja tagant tekib uus võime – järsku suudan pead pöörata, siis käsi liigutada, siis katsun oma pead. Siis märkan, et saab ka jalgu liigutada. Lõpuks tulen isegi istuli.

Vahepeal tuleb ka arst ja annab teada, et tegu kuumarabandusega. Huh… Milline kergendus. Elame edasi. Uuringute põhjal on süda ja neerud mõnda aega ilma vereta olnud (midagi infarktilaadset), aga kõik peaks kenasti taastuma.

Õhtul tuleb surmani hirmunud kallis kaasa haiglasse järele ja sõidame koju taastuma – jooma ja sööma. Aga sellega lugu alles algab...

Järgmine päev on kohutav. Midagi sees ei seisa ja ainult oksendan, isegi ühe lonksu vett oksendan välja. Sellest järgmise päeva hommikuks olen tagasi EMOs ja seekord tabab tõeline šokk. Arsti diagnoos on äge maksapuudulikkus. Ja soovitab end valmis panna maksasiirdamiseks.

Vaatan kiirelt UpTodatest järele, et ägeda maksapuudulikkusega on tõenäosus spontaanseks paranemiseks kuskil 25 protsenti ja maksasiirdamise korral tõenäosus ellu jääda 85 protsenti. Ei kõla just eriti hästi, teades, et siirdamisega käib kaasas eluaegne immuunpuudulikkus 10 ravimi võtmise ja tohutute elupiirangutega.

Lähen haigla kõige raskemate patsientide osakonda ravile. Analüüsid hullemad kui kõval alkohoolikul: ALAT 3500, bilirubin 75, INR spontaanselt 2,4. Haigus on jõudnud ka peani. Kui silmad sulen, näen enda ees virvenduvaid ja väänduvaid piklikke olendeid. Tunnen, justkui oleks voodi madratsi sees massažirullid, mida seal ei ole. Ja käed muudkui surisevad.

Järgmisel hommikul on analüüsid enam-vähem samad. Üks analüüs isegi veidi kehvem. Emotsioonid vahelduvad. Tunnen tõsist surmahirmu ja ärevust. Varem arvasin, et mul on nii äge elu olnud, et ei pea surma kartmagi. Aga nüüd saan aru, milline idioot ma olen. Kui ei ole mind, ei ole ka ju lastel isa. Ei ole kallimal toetavat kaasat. Me oleme ju kõik ühe perekonna rakukesed, mitte üksikindiviidid.

Samal ajal teevad lähedased võimatuid jõupingutusi. Räägivad tuttavate arstidega ja uurivad iga nurga pealt, mida veel annaks teha. Isegi mitteusklikud hakkavad palvetama või paluvad mõne uskliku sõbra abi. Ja mina soovin veel viimast korda oma naist ja lapsi kallistada ja nutan õnnest, et mul maailma parimad lähedased on.

Aga järgmised päevad toovad tohutu muutuse. Maks ikkagi hakkab uuesti tööle ja ilmselt jään ma nende õnneliku 25 protsendi sisse. Praegu olen juba tavapalatis ja ootan aega, kui ma koju saan – ilmselt küllalt varsti. Lootust on täielikule taastumisele, aga eks aeg näitab.

Ma olen nii tänulik kõikidele arstidele, õdedele, põetajatele – te olete lihtsalt imelised. Ja meditsiinitöötajad – te ei tee mitte mõttetut rutiinset tööd, vaid selle rutiini taga on iga inimese isiklikud imed. Patsiendina on sellest kordades lihtsam aru saada.

Miljonid tänud Sergei Rjabyshkinile, kes minuga koos joostes peatuma jäi ja kiirelt kiirabi välja kutsus, sest ainult kiire reageerimine võimaldas taastumise. Tõeline spordimehelikkus! Ja kõik mu lähedased, Te olete lihtsalt imelised!

PS! Selle loo mõte ei ole kedagi spordist ära tõugata, kuna sport on jätkuvalt tervislik, kui seda õigesti teha. Lihtsalt tehke seda mõnuga ja arvestades ümbritsevaid tegureid ka pealtnäha lihtsatel võistlustel. Tarbige piisavalt vedelikku, pange kott spordijoogiga selga pikematele jooksudele ja võistlustele ning tarbige toidulisandeid väga läbi kaalutletult.»

• Loe ka: Sportimine kuumal päeval: kui annad kehale ainult kütust ja mitte jahutust, lõpeb sõit kraavis