Postimees avaldab Poolametsa kirjutise toimetatud kujul, kuid tema loal.
«Kõik meie ümber tundub nii iseenesestmõistetav – tervis, pere, tagatud tervishoiusüsteem. Seetõttu ei oska me seda alati piisavalt väärtustada enne, kui surm silme ees. Nii ka mina…
Olen aasta läbi tugevalt trenni teinud (70–96 km jooksu nädalas), palju orienteerumisvõistlustel käinud ja valmistunud maratoniks, et minna tegema elu kiireimat jooksu.
Vormi proovilepanekuks oli plaanis veel kontrollvõistlus. Leidsin sobivaks kohaks Maardu 10 km tänavajooksu. Viimane 10 km jooks jääb mul ligi 10 aasta tagusesse aega, kui jooksin 32-kraadises kuumuses 36.59 ajaks. Seega arvestades oluliselt kasvanud treeningmahtu, võtsin eesmärgiks alla 35 minuti jooksmise.
Nädala alguses olin kergelt haige, kuid enesetunne paranes võistluseks. Tundsin end täitsa normaalselt. Võistluspäeval oli väga kuum ilm –28 (?) kraadi, aga samas väga tuuline, mis tegi kuumuse mitte nii tuntavaks.
Enne võistlust võtsin sisse kofeiini ja jõin veidikene vett peale. Tavapäraselt joon kuumade olude korral juba eelnevatel päevadel veidi rohkem, aga seekord ilmateadet nii hoolikalt ei jälginud ja arvestades varasemaid läbitud pikki distantse, ei tundunud ka 10 km kõige hirmutavam.
Soojendusel oli jalg mõnusalt kerge ja stardis sai tuju heaks vanu tuttavaid nähes. Stardipauk antud ja esimesed kilomeetrid igati planeeritult 3.20 tempos. Pool klaasi vett ja edasi. Mälu järgi 4–5 km paiku väike tempo langus, aga ikka graafikus. 7. km paiku läks päris raskeks, aga mõtlesin, et küll see lõpp kuidagi vastu tuleb, tempos alla ei anna.