Allar Raja hetkest, mil ta koos Endreksoniga mõistis, et Pariisi olümpiale lihtsalt tuleb minna

Allar Raja ja Tõnu Endrekson. Foto: Tairo Lutter

Eelmisel reedel toimus Eesti Olümpiaakadeemia olümpiamängude järgne arutluskonverents, kus üheks esinejaks oli sõudmise olümpiapronks Allar Raja. Oma ettekandes, mille pealkirjaks pani ta «Tokyost Pariisi –  ühe tõmbe kaupa», selgitas Raja, mis oli see «miski», mis ajendas teda ka viiendat korda olümpiale pürgima.

«Pealkiri on selline, sest see ei toimunudki aasta kaupa või nädalate-kuude mõõtmisega, vaid tõmme tõmbe kaupa,» alustas 41-aastane Raja oma esitlust. 

«Selles vanuses, milles mina ja [45ne] Tõnu Endrekson seda teekonda [2021. aastal] ette võtsime, polegi mõeldav muud moodi, kui vaatad päev korraga. Et tervis oleks hea, konditsioon hea, oleksid tulemustega enam-vähem pildil ja saaksid ka ära elada. Oodata olümpiasportlaselt kõiki neid asju, on täna võib-olla liiga palju, aga tänu alaliidu ja Eesti Olümpiakomitee heale toele oli seda võimalik teha.

Meie teekonnaga oligi nii, et Tokyo olümpiaga tõmbasime põhimõtteliselt [karjäärile] joone alla. Kuni mingi hetkeni, kui vaatasime, et alaliit ja uus president Mihkel Mardna, kes võttis kõige raskemal ajal Eesti sõudmise tüüri üle, on hädas. Nõnda, suurest sümpaatiast me Tõnuga otsustasimegi, et teeme aasta veel. 

Eesti neljapaat Kaspar Taimsoo (paremalt), Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Jüri-Mikk Udam 2021. aasta Tokyo olümpial. Foto: Tairo Lutter

Esialgu oli ka [Kaspar] Taimsoo meiega ühes pundis, aga poole aasta pealt tundis ta, et temal seda jaksu enam pole. Ent meie Tõnuga jätkasime, teadmata, sest garantiid ju pole. Me lihtsalt otsustasime, et teeme ühe aasta veel: istume neljapaati ja võtame kaks nooremat venda kõrvale.

Meie esimene aasta oli aga ootamatult edukas, olgugi et paadikuuri seinad samal ajal seda projekti ei toetanud. 

Kui ma saaks joonistada, siis ma joonistaks Tõnu Endreksoni, kes oli tolleks hetkeks juba viiekordne olümpialane ja kahekordne olümpiamedalist: kaks meetrit pikk, 100 kilogrammi, meeletu võimsus!

Seal kõrval olid aga mehed, kellega me hakkasime seda projekti tegema: visuaalilt ja looduse poolest pisikesed, võib-olla natukene kõhnad. Tehti nalja, et kuhu te nendega ikka lähete-jõuate. Paadis on vaja asendada ka eessõudja koht, mida pole võimalik teha. 

Pidimegi murdma palju müüte!

Siinkohal taustaks. Kui varem oli probleemiks, et Andrei Jämsa on liiga lühike, et neljapaadis number ühe peal istuda, siis Andreiga võrreldes oli meil veel palju lühem mees paadis: kümme sentimeetrit lühem.

Allar Raja (paremal) löömas patsu Mihhail Kušteiniga. Foto: Tairo Lutter

Aga peatreener Veikko Sinisalo ei peljanud ehitada paadi ülekandemehhanisme sellisel kujul, et igale sportlasele personaalne mehhanism: jõuõlg, aeru pikkus, jalatoe nurk, võllide vahe – kogu kombinatsioon ehitatigi üles nii, et see dünaamika võiks toimida.

Nõukogude Liidu ajal mõõdeti teatavasti käte siruulatus ära, mis oligi esimene kriteerium, kas sa üldse said koondise jutule või mitte. Praegu, nagu ka Erki Nool ütles, on igasugusest juntsust, kes tahab, võimalik olümpialane lihvida. Kas ka olümpiamedalist, on erinev küsimus, aga olümpialane küll.

Paberile vaadates ei saa ma isegi aru, kuidas Pariisi olümpia oli reaalne, aga seda see oli. Meeskonnatöö, tõmme tõmbe kaupa!

See «tõmbe kaupa» on hästi märgiline, sest sõudedistants, kaks kilomeetrit, sisaldab umbes 240 tõmmet. Ja umbes 50. tõmbel on sul reied ja keha piimhapet täis ja võitlus hakkabki pihta: tõmme tõmbe kaupa, kõik koos. Sest kõigil läheb raskeks. Väga raskeks!

Ja kui sel hetkel – kui oled poolel distantsil, kus sõit alles algab –, kui sel hetkel pole sul seda usku, et me oleme ühtne rusikas, kes võitleb iga sentimeetri pärast, siis sa ei mängi tipus kaasa.

Eesti paarisaeruline neljapaat Pariisi olümpial: Mihhail Kuštein (vasakult), Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Johann Poolak. Foto: Tairo Lutter

See on ka minu tänane kõige suurem väljakutse, miks ma ei võiks karjääri jätkata. Küsimus pole füüsises, vaid selles, kas ma suudaks mentaalselt käivitada oma aju sellisel kujul, et tõmme tõmbe kaupa tipus võidelda. Sest kui sealt käriseb, siis sekundid jooksevad ja siis võib lugeda meediast pealkirju, kuidas Eesti neljapaat oli kilomeetrite kaugusel,» sõnas Raja.

Tegelikult oli Raja juba pärast Tokyot veendunud, et temas seda jõudu enam pole, et täispikk (!) olümpiatsükkel kaasa teha, kuid pöördehetk saabus 2023. aasta MMil, kui jagati välja enamik Pariisi olümpiapiletitest.

Nimelt jäi Eesti koondis seal B-finaalis teiseks ehk tuli MMi kokkuvõttes kaheksandaks. Kuigi kõlab uhkelt, tähendas see tol hetkel hoopis esimesena olümpiapiletita jäämist. Sest MMil ulatati see vaid seitsmele paremale.

«Kunagi varem polnud meil sõudmises sellist konkurentsi olnud. Kui kunagi sai olümpiale 13 paati, siis praegu on see üheksa ehk kui sa olümpiale pääsed, oled sa juba pool maailma ära võitnud – südamerahuga!»

Ent just too hetk, kui Rumeenia tõstis B-finaali võitjana, või õigemini viimase olümpiapileti omanikuna käe, ning meie paatkond jõudis lööduna tagasi kai peale, käis ära see «miski».

Mihhail Kuštein (vasakult), Johann Poolak, Tõnu Endrekson ja Allar Raja. Foto: Tairo Lutter

«See oli see koht, kus noortel meestel olid pisarad silmis ja empaatia hakkas tööle. [EOK president Urmas] Sõõrumaa on ka empaatiline inimene ning mõistaks mind. Kui sa näed ikkagi inimesi ploti peal nutmas – et see olümpiapilet libiseski näppude vahelt ära – see oli see hetk, kus me vaatasime Tõnuga teineteisele otsa...

Seal polnud vaja enam midagi rääkida, vaid lihtsalt noogutasime: me ei saa olukorda nii jätta! Järgmine olümpia polnud mulle enam vajalik, aga see teekond, koos nende noortega sinnapoole liikuda – see oli see, mis mind liigutas,» meenutas Raja, kes oli juba järgmine päev, kui MMilt tagasi Eestisse jõudnud, ergomeetril higi valamas. 

«Kohe järgmine päev hakkaski pihta ja kuni [tänavu aprillis toimunud] kvalifikatsioonivõistluseni, kus jagati välja kaks viimast Pariisi olümpia pääset, oli all in. Täielik tippsport, kus läks kõik mängu. Mitte ainult see, et teeme hullult trenni, vaid kogu tarkus!»